On my way to the USA

Kell on umbes täpselt 4.59 hommikul, istun Tallinna lennujaamas, ootan oma esimest lendu.
Ühtlasi, Tere, mu armsad, kes te must siia "kevadisse" Eestisse maha jäite ja mu blogi olete tulnud uudistama!(õues sajab lund, lund, lund !)
Nii raske on algust teha sellega siin.
Lühidalt, mis mind täna ees ootab ?
6.40 läheb mu esimene lend  Amsterdami. Amsterdamist edasi 10.55(sealse aja järgi)  New Yorki. Ühtlasi teen kerge ajas tagasirännu ja juba 13.29 maandun Ameerika pinnal.
 Ja ausalt, ma ei kujuta ette, kuidas mu, mhmkmhm, ahter selle välja kannatab! Sest juba praegu, siin istudes, on see praktiliselt tuim. Aga ma olen vapper ja pean vastu!

EDIT AMSTERDAM
Kell on 9.44 kohaliku aja järgi(Ehk siis eestis +1 juures) ja ma istun Amsterdami lennujaamas. 
Eelmine lend läks hästi, enamus aja üritasin tukkuda, aga kuna mu selg hakkas valutama ja istmik oli tuim, ei tulnud sellest eriti midagi välja. Süüa saime ka, kui seda saab nii nimetada. Võiku ja mahl. Pisikese nälja peletas ära küll.
Peavalu, mis on mulle Eestis külge jäi, ei ole siiani kuhugi kadunud.

Niisiis, kuidas ma Amsterdami lennujaamas paanikasse sattusin?  Võrreldes Tallinna lennujaamaga on see ju hiiglaslik.  (New Yorgi lennujaamale ei taha ma praegu mõeldagi).
Vähemalt kahel korral tahtis mulle nutt peale tükkida ja kui keegi oleks andnud mulle pileti tagasi koju, poleks enam mingit kõhklemist olnud. Ma lihtsalt ei saanud aru, kuhu ma minema ja pean ja mida tegema.
Aga lõpuks võtsin end kokku, küsisin abi ja kõik on hästi. Pardapilet käes, tolli ametniku piinav küsitlus läbitud(noormees ise oli väga tore, aga mina olin natuke närvis ja tormamisest oli kuradi palav ka), turvakontroll ka läbitud ja polegi muud kui istuda siin kõikide nende kirjude murjamitega ja oodata oma 8,5 tunnist lendu Suurde Õuna. Ja tagant järgi mõeldes polnud see ju üldse nii keeruline.
Kui ma ei eksi, siis peaks siin kusagil veel olema üks Au Pair, kes minuga koos kooli läheb, aga kuna siin on tõesti palju rah vast, pole mõtet teda otsima hakata.

Ning ma tunnistan ausalt üles: hetkel, mil eesti metsad muutusid tikutoosi suuruseks, kippus pisar ikka silma küll ja hinge puges kriipiv igatsus.



EDIT ON THE PLANE
Lennuk. Kell on koduse aja järgi 14.33.
Tagumik on tuim, 1900 km on selja taga, väljas on -63 kraadi külma ja.. Rohkem ma ekraanilt ei näinud, sest mingi film hakkas.
Lennuk ise on ju täitsa normaalne.Kordades suurem, kui eelmine.  Muidugi minu loodetud individuaalsed ekraanid küll puuduvad, aga see eest oli tekk ja padi olemas ja kõrvaklapid ning söökki oli söödav. Ja mis sellest, et need kõrvaklapid ei toimi, või noh vehement mul, peaasi, et nad on, eksole.
“Something wrong, Mrs?”  “Ääm, No, No”
Ups, see on see, kui oled totu ning näpid valesid nuppe.  Ma juba ammu ootasin, et keegi tuleks ja küsiks seda. Enne üritasin teeselda, et magan, aga kuna keegi ei tulnud ega tulnud, siis loobusin sellest üritusest. Nimelt vajutasin kogemata seda märguande nupukest ja see jäi põlema, justkui mul oleks mure.
Noh, nüüd tuli tegelt välja, et ma oleks saanud selle ise välja lülitada, agaaaa, ma ju olen totu.

Esimesed kokkupuuted ameeriklastega.
Mu “pinginaabriks” on üks keskeas tädike, kes esmapilgul tundus väga tore ja sõbralik, soovitas mul isegi Times’i lugeda, kuid kes hiljem muutus kergelt norskavaks ja cocat peitvaks. Issanda loomaaed on kirju.
 Gate’s märkas mu kõrval istuv vanem proua koti küljes rippuvat sildikest” On my way to the USA” ning küsis, kas lähen esimest korda ning soovis toredat  sealviibimist. Ning hiljem uuris veel, et kauaks ma jään ja kuuldes, et olen Au Pair, oli veel rohkem vaimustuses ja ütles, et mul saab väga tore olema.



EDIT ON SCHOOL
Niisiis, Ma mõtlesin, et see lend ei lõppegi kunagi ära. See oli ikka niiiii pikk. Süüa saime ka veel teist korda, selle üle ei saa kurta.
Pärast maandumist pidi läbima hiilgama pika passi kontrolli. Inimesi oli sadu ja sadu. Siis tuli muidugi välja, et mul polnmud ühte dokumenti, aga õnneks aitas üks lennujaama töötaja mul selle seal kohe ära täita. Kuna mul oli passi kontrollis nii kaua aega läinud, siis minu pagas ootas mind juba lintide kõrval. Sealt suundusin exitisse. Jalutan sealt siis välja ja mida ma ei näe, on silt minu nimega, Korra suutsin juba paanikasse sattuda, aga kui ma edasi jalutasin, tuli vastu üks paks mees, kellel oli roosa paber ja peal Cultural Care. Kas ma olin õnnelik või jaa ? Ta läks võttis auto, mina ootasin parklas ja ette sõidab klassikaline must Lincoln. Nii boss tunne oli. Neil on selline from door to door väga popular teenus. See ei ole nagu takso, mille ette kutsud endale, vaid personaalselt sulle järgi saadetud ja sind ootav.
Ja kuidas mu nägu läks naeru täis, kui nägin esimest korda seda pilti, mida ma olen seni vaid telekast näinud. Ja Brooklyn bridge ja koolibuss´id(mis on tegelt kuidagi teist moodi) ja monster trucks ja kollased taksod ja ohm…kõik muu, see on ju NEW YORK! Ja ma ei jõua neljapäeva ära oodata, mil meid sinna lahti lastakse.
Aga seda vaimustust oli vaid seniks, kuni ma mõistsin, et see autosõit venib ja venib. Kokku sõitsime kooli 2 tundi!  Ja kohale jõudes tekkis juba masendus. Siin on kuidagi nii ebamugav ja ma ei teagi, no pole hea.  Olin üks viimastest, kes kohale saabus.  Kõik on siin juba omavahel tuttavad, aga mul pole isegi energiat, et kellegagi tutvust teha.
Olen üksi vist toas, mis tegelt on ju positiivne. (Edit:üks saksa tüdruk saabus mu tuppa, damn. Vähemalt ta tundub üsna ok)
Õhtul kell 7 on mingi infotund, pärast mida saab süüa ja ongi tänaseks kõik.
Seejärel kuni neljapäevani tunnid, neljapäeval New York ja reede juba peredesse laiali.


Selline oli siis minu saabumine. See oli üks paganama pikk päev ikka. Mu mõistus ei võta seda hetkel isegi kokku arvutada.

Ps! Siin pole lund !!!!!!!!!!

Olge tublid, igatsen teid hullupööra!

Teie Maarja