Naine suure algustähega

Ma pole rikkast perest.

Me pole kunagi rääkinud tunnetest kui sellistest, enda avamisest ega jagamisest.

Mu ema arvab ehk siiani, et olen süütu.

Ma olen alati eakaaslaste läheduses tundnud, et olen ees, eemal.

Ma ei taha väita, et mul puudus lapsepõlv või kasvasin sellest liiga kiiresti välja. Põlv oli ja veel milline,(olenemata, et ma sellest suurt ei mäleta, ta oli siiski olemas!) kahe venna ja kaklustega.

Millestki ma aga kiiresti välja kasvasin. Välja on isegi vale väljend- ma kasvasin suureks.Hakkasin iseseisvaks. Olin sunnitud, elu pressis peale. Võttis hoogu, esmalt tõukas ja üritas. Siis aga virutas. Virutas ja lõi pikali, näoli mutta.

Mudas oli valu, üksindus, mõistmatus,vastuseta küsimused, ülekohus. Mudas oli kõike, mida selles vanuses poleks pidanud olema.

Aga mudast püsti tõusmine õpetas. Õpetas, kasvatas ja karastas.

Kuid valu va kurat on selline, mis ei kao kuhugi. Sa õpid taga elama, panema ennast igapäevaselt unustama, aga ta on seal, kuhu ta kord süstiti.

Mis aga minu mudast mudasem on, on mu ema oma.

Minu ema. Kõige vapram ja tugevam naine, keda eales tean.

Vaata, ma ju ütlesin, et meie peres pole kunagi räägitud tunnetest ega end üksteisele avatud.

See on minu viis öelda oma emale Aitäh, ma armastan Sind. Sina oled Naine suure algustähega.

Jah, kõigi eelduste kohaselt ei räägime sellest kirjast sõnagi, sisimas ma isegi loodan, et niion. Enda avamine, see on miski, mida ma alles õpin ja harjutan.

Sõnad paberil- pole öeldud tuulde.

Kasvades üles peost pihku, suust suhu,ei mõistnud ma, mis selle taga tegelt on. Asi polnud pelgalt see, et mu vanemad poleks tahtnud meile rohkem pakkuda või kulutasid mõttetult, valesti.

Minu ema on alati väga ratsionaalne olnud. Ta on üks suurimaid Andjaid, keda tean. Tema andmisrõõm on see, mis talle rahuldust pakub.

Oli aegu, mil ta ei saanud omale aastaid midagi lubada. Raha polnud laristada ning olime ju meie kolm, kes isekalt nõudsid ja kasvasid. Mu ema ei käinud kunagi endale shoppamas uusi riideid, jalanõusid, kotikesi. Mood tuiskas tast mööda kui külm talvine tuuleiil.

Jah, riided mida kandsime olid enamjaolt teise-kolmanda ringi omad või hoopis ise tehtud(isetegemine on ta suurim kirg!), aga alasti, katki või kombetud polnud me kunagi.

“Mis minuga, peaasi, et teie riides olete!”

Ta ohverdas enda. Ohverdas meile.

Nälg, kas olid kunagi näljas ? Ei iial. Jah, meie toidulauda ei katnud kunagi suured piduroad ega gurmeeroad. Aga kõhud olid täis ja kurta ei tohtinud.

Mida kõike on mu ema minu jaoks andnud ja teinud. Jaganud ära oma viimased sendid, et mul midagi süüa oleks, jättes enda tahaplaanile. Päästnud mind uppuvatest võlgadest, joostes ja jageledes minu probleemidega kui mind ennast saadaval pole.

Ja mitte ainult minu! Sõbranna perel pole raha ega süüa ? Tal ka pole, aga tead mis ta teeb, ta otsib kotipõhjast need viimased sendid, läheb poodi ja ostab sõbranna lastele süüa ja viib neile ukse taha. Ja mitte vaidkorra, vaid korduvalt ! Minu ema. Andmisrõõm.

Miks ma seda kõike räägin ?

Mu ema õpetas mind hindama,väärtustama. Üks olulisemaid asju, mida kahe viimase aastaga võõrsil elades õppisin, oli mõistmine, kui kergesti võidakse need kaks asja unustada, valesti õpetada.

Meie pereelu kui selline hakkas lahku kasvama kui elu otsustas mu emale veel laiatada ja õlule anda enda ema, kes vajas nüüd rohkem hoolt ja vaeva. Ja peavalu. Ja sitta. Sitta sõna otseses mõttes.

Ja minu ema... rassis, nuttis,vihastas, ohverdas, ja sai hakkama. Ohverdas oma pereelu, aga ei jätnud meid kordagi selles kaksikelus hooleta.

Selline Naine on minu ema.

Valu. Füüsiline ja vaimne. Valu sulle endale!!! Ema teab, mis on valu ja oskab sellele otsa vaadata ja võidelda. Valu va kurat pole miski, millele anduda. Võidelda, pea püsti ja edasi.

Kas oli kunagi päevagi, mil ta oleks oma haiguse tõttu midagi tegemata jätnud? Ei iial. Ta tõusis, nuttis või naeris, aga tegi ! Jah, ta polnud küll võimeline tööl käima, aga tegemata ei jäänud miski.

Ta on võitleja. Minu võitleja.

Mis on ühe ema suurim valu, kaotus ? Mis on ü l d s e suurim valu, mis maailma loodud on ?

Kaotada oma laps. Oma lihane laps, keda oled kasvatanud pool oma elust. See on miski, mis lööb jalust maha iga ema. Selle kirjeldamiseks pole isegi loodud sõnu.

Ja tead mis, sellest ei peagi väja tulema. Sellest ei    s a a g i   välja tulla. Mitte iial. See oli suihu ja veri, mis sult rebiti, võeti. Su mõte, elu, armastus.

Näoli mutta. Üleni mutta.

Aga minu ema. Minu ema virgus, tasa ja targu, püüdes leida kiirt, mis annaks lootust, mõtet. Püüdes mitte unustada meid ülejäänud kahte.

Minu ema leidis andestust, leidis jõudu. J õ u d u !

Tänaseks on ta niipalju virgunud, et suudab sellele otsa vaadata, igapäevaselt elada ja eksisteerida.

Ta on tugevaim naine, keda tean.

Ema hing ja süda on suur. Nii leidus ruumi kellegile uuele, kellest sai pereliige, kes võeti vastu ja kaitsti maailma kurja eest. Ja mina, mina sain mitteametlikult kuid lepinguga õe, keda mul kunagi polnud.

Aitäh, ema, et õpetasid mulle Olulisi asju. Õpetasid, et peale raha on maailmas veel nii palju, mille väärtus on sootuks hindamatu.

Aitäh, ema, et õpetasid hoolima ja armastama.

Aitäh, et õpetasid püüdlema ja mitte alla andma !

Aitäh, et oled Minu ema.

Minu ema. Minu iidol.