Miks ma tagasi Ameerikas olen

Ehk oleks viimane aeg seletada mismoodi ma siis lõpuks Ameerikasse tagasi sattusin.
No ega siin suurt seletada polegi ju.

Olen tagasi Bostonis, tagasi oma pere juures. Ei, ma ei ole uuesti au pair. Ei, ma ei õpi. Ei, ei juhtunud ka midagi dramaatilist ega katastroofilist. Ja ei, niisama ma ka ei logele.
Juhtus hoopis, et eelmise au pairiga ei olnud siiski hea klapp ja nad lasid tal minna. Uus lapsehoidja on ka leitud, aga saabub alles paari kuu pärast.
See kuidas sellest august sai just minu tagasitulek on meile endalegi veel arusaamatu. Järsku tekkis õhku küsimus, võimalus, vajadus, pakkumine, ekstaas ja loetud päevadega potsatas mu emailile lennupiletite broneering.

Ma olin kindel, et ilma igasuguste küsimusteta olen valmis neid aitama. Nad pole mu jaoks pelgalt "host pere" ega endine töö, kogemus.
Noh jah, muidugi oli hetki, mil peale kiskus kahtlus, kas teen ikka õigesti ning kas see polnud ikka liiga rutakas ja läbimõtlemata otsus. Kas tõttan appi teistele, jättes enda vajadused, plaanid ja unistused tahaplaanile ? Või võtta seda lihtsalt kui sülle potsatanud võimalust, mida igapäev ei juhtu. Haarata võimalusest, "go with the flow".
Kokkuvõttes tuli see ootamatus õigel ajal. Farmi elu kees rohkem kui üle ja oli nagunii vaid aja küsimus, millal uus suund ette võtta. Uus suund oleks küll siiski Austraalia pinnal olnud, aga mis see teisele poole maakera ikka ära sõita pole, eks ?!

Päris najlakas või kummaline, ei teagi mida öelda, oli kuulda tagantjärgi seda kerget kriitika ja targutamis valangut, mida ma oma kolimisega kaela sain. Küll oli üks tark ja teine veelgi targem, et see oli õige otsus ja mis elu see farm ning Austraalia üldse oli.
Kuidas inimesed ikka teavad mis mulle parem on, mis otsused õiged.
Vait ollakse vaid niikaua kuni kriitikaks pole rohelist tuld antud. Tee see samm ja kuuled, mis mõtteid maailm tegelt mõlgutab.
Noh, mis seal ikka. Tagantjärgi ollakse ja julgetakse ikka targad olla. Pole mõtet end sellest kõigest häirida lasta.


Igatahes, siin ma siis olen. Olen külas ja vastavalt vajadusele aitan laste ja muude toimetustega.
Juuni lõpus lendan tagasi koju Eestisse ja sealt edasi.. noh sealt edasi vaatab jälle mis elu toob, eks.
Ning ühes võib kindel olla, elu toob ja toodab.
Sina vaid ela.

Lõpetuseks Teile pilt mu eilsest outfitist Bostoni vihmasesse õhtusse. Käisin tuttavaga õhtust söömas.

(Näed siis, ma ei vedanudki kummikuid ilmaasjata Austraaliasse kaasa. Foresight ?)