14 ja laupäev ja pealegi veebruar

Kui ehk traditsiooniliselt võiks sel hommikul ärgata kahejalgsete heade soovide, kallistuste, suudluste või jumal teab millele, siis minu tänane hommik ärkas ühe karvase neljajalgse nurrumise, pugemise ja kiisumuside peale.  Kogu see tähelepanu oli muidugi suunatud isekalt vaid oma kõhutäiteks, et no ometigi veaksin ma tagumendi voodist välja, sirutaks käe külmkapis asetsevale söögile ja lahkelt oo nii lahkelt täidaks ta toidukausi. Kuna põis oli emase vaala kaalu, olin nõus end lõpuks püsti ajama ning üksiti ka näljast tiigrit toitma. Küll aga julgesin külmakpi juures võtta ringutamispausi, mille peale tiiger mind ründas ning jalast hammustas. Solvusin nagu väike plika, ronisin voodisse tagasi ja jätsin näljase toitmata. Aga kuidas ma rumal üldse lootsin, et ma selle eest karistamata jään. Silmad suletud, tundsin, kuidas neljajalgne tagasi voodisse ronis. Avan silmad, tegelan istub mu kõrval, silmad põlevad ning sekundimurdosa jooksul suundub ta mu näo poole, paneb kaks toud pikku pead kirja ja jookseb minema.
Nojah, kuritöö ei jää karistuseta ning mina armastan Sind ka.

No kes ütleks, et sellise kiisukese sees peitub hoopis tõeline tiiger?