Oli küll üks öö, üks neist esimestest pärast arstil käiku, mil tahtsin iseenda peale oksele hakata. Lihtsalt nii rõve oli. Seisin peegli ees ja tuimalt tõmbasin augu põske. Esimese, kõige suurema. Ilma liialdamata "kaunistas" mu põske 1 cm läbimõõduga auk. Kõige parem seda ette kujutada on mõelda augule asfaldis, sügav, tuim ja pime. Auk. Kusagil, kus see olema ei peaks. (Asfaldi auguga samastusin jalautades koera ning märgates teel auku, just selline nagu minus, ainult kordades suurem)
Hiljem eemaldus ka ülejäänud staff ja juurde tekkisid 2 pisemat auku, mis on tänaseks küll peale võtnud korba vms tegelase. Aga Asfaldi auk on alles. Konkreetne auk.
Igatahes, valu on kadunud, hamstripõsk on taandunud, tunnen end taas inimesena.
Inimesena, kes on sunnitud eemale hoiduma päikesest. Ja alkoholist. Kümneks päevaks. (2 days to go, yess!)
Kõlab ju hästi, istuda praktiliselt terved päevad toas, puhkusel(!!!!!), mil väljas on jätkuvalt 27-30 kraadi sooja ja päike sirab kõrgel ja suurelt.
Nii meeldiv.
Esmalt hakkasin pildifaile korrastama ja transporteerima ja neisse uppuma. Sellega tegelesin umbes 2 päeva. Keema viskas.
Siis võtsin ette aga lastetoa. Kus veetsingi möödunud 4 päeva. Koristades, värvides, nikerdades, sorteerides, avastades, rõõmustades, koristades.
300 vatitikku ning 5 suurt prügikotti hiljem oli tulemus nii ÕNN, et ma olingi lihtsalt õnnelik. Ja uhke ja rahulolev.
See nikerdamine ja värvimine oli omamoodi teraapia, tulin välja sügavamalt tasapinnalt, kuhu astusin tundes end kohutavalt üksiku ja kadununa.
Nüüd olen taas korras.
Ning iga kord kui möödun nende toast(see tähendab iga kord kui terpist üles-alla käin või oma toast väljun-sisenen) kiikan ikkajälle uksest sisse ja ammutan seda rahulolu ja uhkust ja rõõmu.
Väiksed asjad teevad õnnelikuks*.
* Kuniks teisipäevani, mil lapsed koju tagasi jõuavad ja mu töö-higi-vaev-õnn on kadunud loetud päevadega.
No comments:
Post a Comment