Mu tuba on puutumata. Asjad on seal, kuhu nad viimase 18 kuuga oma tee leidsid.
On üks kast, mis salakavalalt ootab, et keegi ta kontorisse viiks ja teele postitaks.
Kaks kohvrit seisavad tuimalt kapis. Ootamas homset pärast homset.
Pildid on jätkuvalt raamides, kotid on varnas, tolmurullid voodi all.
Kõik on nii nagu peabki olema. Mugavalt korras, paigas.
Kuid see, mis toimub minu sees... on sassis, räsitud, segaduses, kadunud. Pahupidi.
Aeg lööb jultunult jalaga, reaalsus pressib peale. Vägisi.
Kuudest on saanud nädalad, nädalatest päevad, päevadest tunnid. Tundidest pisarad.
Kui ma vaid saaks peatada aja, peatada maailma ja olla. Vaadata. Jääda. Tunda. Talletada.
No comments:
Post a Comment