Olen kodumaa pinnal antud hetkeks täpselt nädal olnud.
Tol laupäeval, väsinud, magamata, segaduses, astusin välja saabuvate lendude ustest, käte otsa kogutud pool oma elust, viskasin pilgu maha, lasin pisaratel kukkuda ja murdusin. Murdusin reaalsusesse, murdusin vastu tulnud sõpradele. Aga mu sõbrad, nad on armsad! Nad tulid ja olid ja ON !
Viimane lend Amsterdamist Tallinasse, lend mis lõpetas mu peatüki. Tutvustas mind taas keelega, pikkade inimestega. Viimane oli kusjuures üks esimesi erinevusi, mis mulle reaalselt selgels sai. Inimesed Eestis on pikad ! Ja mina, kes ma olin Ameerikas alati pikim omade seltsis, tundsin end taas väiksena.
Keel tundus võõras. Raske ja kohmakas. Tõsine.
Muidugi oli kõigil mind nii hea meel näha. Minu üllatuseks isegi liiga hea.
Ema sai kõige suurema üllatuse.
"Emme, ma tõin kooki" astusin ta uksest sisse. Arusaamatu vaikusehetk, lendavad beebid, rõõmupisarad, kilked, kurjustamised ja õnn.
Kodu… Kodu oli võõras, külm.
Ja siis ma kukkusin. Jäin haigeks ja kõik tundus veelgi tumedamates toonides.
Aga mul on sõbrad. Ja pere. Kes hoolivad ja aitavad. Ja nii väga kui ma ka ei igatse oma Bostonit, omi inimesi, omi tegemisi, kõike seda, mis sai OMAKS… Ma ju mõistan, et kõik on kinni mu suhtumises ja päike paistab ka siinpool maakera. Külma kodumaa kohal.
Nii saavadki toonidest taas värvid.
Ja mina ise.. ma pole veel selgusele jõudnud, mis ma olen, kuidas ma olen. See päris mina, kelle ma leidsin Bostonist, tundub nii kauge ja teine. Teisest veelgi teisem.
Ja nii ma istun. Soigun, mõtlen, loon, avastan, käin, olen.
Otsin.
No comments:
Post a Comment