"Eeem…" Lõi mul mõtte tühjaks. Tõesti, kuhu ma oma jälje selle aastaga jätta olen jõudnud ?
Osariike kokku lugedes sai tulemuseks 15/50. Mis iseenesest võiks ju parem olla. Kuid samas..
Enda ümbruses üritasin lähimaid osariike korduvalt külastada. Päevatripid erinevatesse linnadesse ja huvitavatesse paikadesse. Mägedesse ja randadesse. Baaridesse ja Pubidesse. Neist ägedamad alati New Yorgi tripid, mis asub ju kõigest 4 tunni kaugusel bussiga, imeline! Ma armastan seda linna!
Üks eriliselt armas tripp oli Newporti, mis on lihtsalt nii ilus ja idülliline rannikuäärne linn.
Eelmine sügis käisime Valge mägedes, sinna tahtsime tagasi minna, et vallutada jalgsi mõni mäetipp. Asub see ju Bostonist vaid kahe ja poole tunni kaugusel. Aga plaaniks see jäigi. Noh, pole midagi, Järgmiseks korraks !
Juunis tegime päevatripi Cape Codi, mis on meie kandis tuntud turistikas, lõputu rand ja pisikesed linnakesed. See seiklus lõppes paraku aga eriti vara istudes kohaliku suveniiripoe ees, oodates, et keegi meid ja meie õnnetusse sattunut autot tagasi transpordiks. Loo nukker pool oli asjaolu, et me olime alles teel randa. Tee jäigi teeks täis autojuppe. Järgmisel hetkel olimegi hooletuse või juhuse tõttu, võta kuidas soovid, sunnitud mõtlema juba tagasiteele. Päästerõngas saabus aga alles mitmete tundide pärast ning tänu lahkele vanaprouale pääsesime siiski korraks randagi ning restorani laua taha lõunatama ja loole päikest otsima, võtame seda kui seiklust ning õppetundi. Peaasi, et kõik jäid terveks ja päike paistab edasi.
Pennsylvanias käikudega said ka sealsed osariigid kirja. Meie(nende) pesapaik seal asub nelja osariigi nurgas, seega polnud mingi ime, et kodu asus Pennys, õhtusöögil käisid Marylandis ja päeva lõpetasid filmiga Delawares.
Juulis käisime D'ga Penny põhja pool mägedes telkimas ja matkamas. Ohh, imeline. Mul on mingi eriline sümpaatia mägede suhtes.
Pealinna Washington DC's käisime ka eelmine aasta korra. Üks linnadest, mis mulle ei sümpatiseeri.
Kaugeim osariik on senini olnud aprillikuine Florida, kus veetsime perega ühise puhkuse. Iga lapse unistus- Disney Maailm.
Läände ma üleüldse ei jõudnud. Tegelt oleks ju täitsa aega olnud, meie viisaga on antud +1 kuu reisimiseks, aga reisimine nõuab raha ja minu numbritega väärtpaberid on juba tulevasteks plaanideks ära paigutatud. Lohutan end mõttega, et ega see ei pea viimaseks korraks Jänkidemaadal jääma. Mul on küll ja küll aega, et siia naaseda ja siis on ju kah vaja paiku, mida avastada ja vallutada.
Lisaks jõudsin 3 korda Canadasse ja korra Bahamale, kus veetsin oma esimese, selle pärispäris esimese, puhkuse elus. Ning kuhu teatavasti kaotasin oma südame.
Canadasse jõudsin esimest korda koos perega eelmine sügis, kui võtsime ette nädalavahetuse tripi Niagara Fallsi.
Teine kord käisin kooliga, tookord oli sihtpunktiks talvine Montreal ja selle ööelu, mis oli meeldiv, meeldiv, meeldiv. Kui Sul vähegi võimalust, siis sea samm Montreali, see on imeline. Täiesti erinev tüüpilistest Ameerika linnadest. Seal oled taas justkui Euroopas!
Kolmandat korda võtsime ette nädalavahetusetripi jaanuaris Meriti külaskäigu ajal. Rentisime auto ja andsime reede varahommikul gaasi. Eesmärgiks oli esimene õhtu Torontos, teine päev Niagara Fallsis ja kolmandal hommikul peatus Buffalos, mis oli tuuline ja surnud. Vähemalt tiivad ja lõunane õlu maitses hästi. Kokku tol korral umbes 1100 miili, mis teeb 1800 km kanti. Teel olime umbkaudu 18 tundi. Igati meeldiv ja lõbus ettevõtmine hea seltskonnaga.
Ühesõnaga, kahesõnaga või enamagagi. Natuke reisimist jõudsin ikka teha. Kindlasti oleks käinud ja olnud rohkem, kui aega ja raha leidunuks. Noh, aega ju tegelt täitsa oli, neid lisapuhkuse nädalaid tekkis siia ja sinna. Aga see teine, krõbisev materjal. Ma nimelt ei teeninud siiski miljoneid nagu osadele mulje on jäänud. See on vaid mull, mille nõelaga puruks võiks torgata.
Raha tuleb, raha läheb, mu sõbrad. Ka Jänkidemaal.
Osariike kokku lugedes sai tulemuseks 15/50. Mis iseenesest võiks ju parem olla. Kuid samas..
Enda ümbruses üritasin lähimaid osariike korduvalt külastada. Päevatripid erinevatesse linnadesse ja huvitavatesse paikadesse. Mägedesse ja randadesse. Baaridesse ja Pubidesse. Neist ägedamad alati New Yorgi tripid, mis asub ju kõigest 4 tunni kaugusel bussiga, imeline! Ma armastan seda linna!
Üks eriliselt armas tripp oli Newporti, mis on lihtsalt nii ilus ja idülliline rannikuäärne linn.
Eelmine sügis käisime Valge mägedes, sinna tahtsime tagasi minna, et vallutada jalgsi mõni mäetipp. Asub see ju Bostonist vaid kahe ja poole tunni kaugusel. Aga plaaniks see jäigi. Noh, pole midagi, Järgmiseks korraks !
Juunis tegime päevatripi Cape Codi, mis on meie kandis tuntud turistikas, lõputu rand ja pisikesed linnakesed. See seiklus lõppes paraku aga eriti vara istudes kohaliku suveniiripoe ees, oodates, et keegi meid ja meie õnnetusse sattunut autot tagasi transpordiks. Loo nukker pool oli asjaolu, et me olime alles teel randa. Tee jäigi teeks täis autojuppe. Järgmisel hetkel olimegi hooletuse või juhuse tõttu, võta kuidas soovid, sunnitud mõtlema juba tagasiteele. Päästerõngas saabus aga alles mitmete tundide pärast ning tänu lahkele vanaprouale pääsesime siiski korraks randagi ning restorani laua taha lõunatama ja loole päikest otsima, võtame seda kui seiklust ning õppetundi. Peaasi, et kõik jäid terveks ja päike paistab edasi.
Pennsylvanias käikudega said ka sealsed osariigid kirja. Meie(nende) pesapaik seal asub nelja osariigi nurgas, seega polnud mingi ime, et kodu asus Pennys, õhtusöögil käisid Marylandis ja päeva lõpetasid filmiga Delawares.
Juulis käisime D'ga Penny põhja pool mägedes telkimas ja matkamas. Ohh, imeline. Mul on mingi eriline sümpaatia mägede suhtes.
Pealinna Washington DC's käisime ka eelmine aasta korra. Üks linnadest, mis mulle ei sümpatiseeri.
Kaugeim osariik on senini olnud aprillikuine Florida, kus veetsime perega ühise puhkuse. Iga lapse unistus- Disney Maailm.
Läände ma üleüldse ei jõudnud. Tegelt oleks ju täitsa aega olnud, meie viisaga on antud +1 kuu reisimiseks, aga reisimine nõuab raha ja minu numbritega väärtpaberid on juba tulevasteks plaanideks ära paigutatud. Lohutan end mõttega, et ega see ei pea viimaseks korraks Jänkidemaadal jääma. Mul on küll ja küll aega, et siia naaseda ja siis on ju kah vaja paiku, mida avastada ja vallutada.
Lisaks jõudsin 3 korda Canadasse ja korra Bahamale, kus veetsin oma esimese, selle pärispäris esimese, puhkuse elus. Ning kuhu teatavasti kaotasin oma südame.
Canadasse jõudsin esimest korda koos perega eelmine sügis, kui võtsime ette nädalavahetuse tripi Niagara Fallsi.
Teine kord käisin kooliga, tookord oli sihtpunktiks talvine Montreal ja selle ööelu, mis oli meeldiv, meeldiv, meeldiv. Kui Sul vähegi võimalust, siis sea samm Montreali, see on imeline. Täiesti erinev tüüpilistest Ameerika linnadest. Seal oled taas justkui Euroopas!
Kolmandat korda võtsime ette nädalavahetusetripi jaanuaris Meriti külaskäigu ajal. Rentisime auto ja andsime reede varahommikul gaasi. Eesmärgiks oli esimene õhtu Torontos, teine päev Niagara Fallsis ja kolmandal hommikul peatus Buffalos, mis oli tuuline ja surnud. Vähemalt tiivad ja lõunane õlu maitses hästi. Kokku tol korral umbes 1100 miili, mis teeb 1800 km kanti. Teel olime umbkaudu 18 tundi. Igati meeldiv ja lõbus ettevõtmine hea seltskonnaga.
Ühesõnaga, kahesõnaga või enamagagi. Natuke reisimist jõudsin ikka teha. Kindlasti oleks käinud ja olnud rohkem, kui aega ja raha leidunuks. Noh, aega ju tegelt täitsa oli, neid lisapuhkuse nädalaid tekkis siia ja sinna. Aga see teine, krõbisev materjal. Ma nimelt ei teeninud siiski miljoneid nagu osadele mulje on jäänud. See on vaid mull, mille nõelaga puruks võiks torgata.
Raha tuleb, raha läheb, mu sõbrad. Ka Jänkidemaal.
No comments:
Post a Comment