Töö teeb loomast inimese. Oli nii ?

Brisbane hostelis tutvusime kahe teise eestlasega, kellega jõudsime kiirelt sina peale ja pooljuhuslikult kogemata meelega tekkis plaaniks põhja lennata. Nii ühinesidki meie pundiga Sibula Poiss Voot ja Kaspar Josper Joonatan.

Piletid said ostetud ja suurlinn vahetus välja  rannikuäärse väikelinnaga.

Cairnesi lendasime esmaspäeva õhtul ja tänu õnnele, juhusele ja ei teagi millele veel oli meil, kolmel M'il, teisipäeva lõunaks töö olemas.

Kõigile sinisilmsetele peab siinkohal tõesti rõhutama, et tegu oli tõelise vedamisega. Tööd ON raske leida. Ei ole nii, et võtad tööbortaali lahti, leiad 6000 kuulutust ja vali millist aga soovid.

Hostelis kohtasime piisavalt inimesi, kes olid tööd juba nädalaid otsinud ja otsinud ning olidki alla andmas.

Ka meie pundist otsivad KJP ja Norman siiani Cairnesis tööd. Edu poistele ! Lootust on ehk nii palju, et varsti varsti on banaani ja mango hooajad algamas ning farmitööd peaks siin-seal ikka liikuma.

Igatahes said meist Basiiliku M'id.

Töö on iseenesest lihtne. Istud, korjad ja muudkui vorbid basiiliku punte teha. Väiksed, suured, vabad. Põhiline konks on vaid selles, et saaks tunnetuse järgi selgeks kui suur mingi punt olema peab. Ei midagi füüsiliselt rasket, aga tervete näppude ja küüntega võib küll hüvasti jätta.

Omakorda pinget pakub itaallasest boss, kes inglise keelt ei armasta ja uustulnukaid ei salli. Ja on vana. Paks ja vana.

Tööpäevad on senini väsitavalt pikad olnud, 12 tundi jutti tunnise lõunaga. Viimased pundid saabki vorbitud nii, et päike on loojunud ja valget aega vaid loetud minutid. Täna oli meie jaoks esimest korda lühike päev. Alustasime 9 hommikul ja lõpetasime juba kella kolmest. Tavaliselt algab tööpäev kell 7. Töö kogus sõltub sellest kui palju tellimusi sisse tuleb.

Erinevalt teistest reisikaaslastest veetsin mina oma esimese tööpäeva aga laos, kus toimetasime siis põllult tulnud basiilikuga. Valmistasime kastid, pesime, pakkisime. Laos oled kui tõeline orav rattas, tegemist on igaks hetkeks. Samas möödub aeg ka sootuks kiiremini, sest ühel kohal istumise asemel liigud pidevalt ringi.

Eks paistab, ehk saan mingi aeg hoopis sinna tööle, sest tüdrukuid on vaheldumisi koguaeg lahkumas.

Vabu päevi on üks, pühapäev. Ja ega siin muud teha polekski. Lähimasse linna, Mareebasse, on 10 minutine autosõit ning seda neljarattalist meil ju pole.

Nii viibki boss meid nädalas korra linna toiduringile. Üksiti saab ka muud asjaajamised ära ajada. Pank, mõned muud poed ja palju ühel kotiränduril võõras linnas ikka toimetada on.

Internetiga on eriliselt kehvad lood. Kui Brisbanes oli vähemalt raamatukogus tasuta nett, siis siin pole sedagi. Nii palju kui telefoniarve käia kannatab ja ongi kõik. Minu kaart sai juba tühjaks ja nii ma istun, rotina, netituna.

Oma suurima hirmu, maoga, pole mul au veel kohtuda olnud. Küll aga elavad meiega koos sipelgad, ämblikud, konnad ja gekod, kes vägisi tuppa pressivad. Noid viimaseid laseb mööda seinu ja aknaid pimeduse saabudes ringi piisavalt. Üks sõber elab igapäevaselt me suuretoa lambi sees otsides endast väiksemaid hommiku-lõuna ja ühtusöögiks.

Sipelgad va tüütused on I g a l p o o l.

Nii me siin basiilikufarmis elame, eestlased, sakslased ja muud neljajalgsed.