Kõige esimese asjana oleks vist aus öelda, et avalikult kirjutamine aka vingumine peaks minu jaoks täna rangelt keelatud olema. Sest seda ma just nii kohutavalt teha tahan. Vinguda, viriseda, hädaldada, peatäie nutta, siis uuesti halada ja märjata veel paar patja.
Reaalsus on aga see, et kaaskodanike õlal torisemine visaks juba endalgi üle ja otsustasingi kiuste kübermaailma kasuks.
Oleks keegi mulle enne "elu hankimist" öelnud ja meelde tuletanud, et see nii kuradima stressirohke ja tegutsemistnõudev üritus on, siis tead, ma oleks edasi põgenenud ja jooksnud. Ikka päikese, peo ja vabaduse poole.
Aga no kurat, kaua sa põgened vaba laps.
Nii võtsin minagi va julge hunt oma rasvase rinna ja hakkasin uuesti silmitsi seisma Päris Eesti Eluga.
Ikka üks samm edasi ja kaks tagasi. Üliõpilane, aga töötu. Teisepoolega, aga üksi. Avalikult, aga salaja.
Et aga mitte seda Tere Taas Tervitust liiga positiivseks ajada, võtan kätte ning lõpetan siinkohal.
Adjos Mi Amigos, olen elu ja tervise(valetan) juures ja püüan kirjutamisega uuesti sina peale saada.
No comments:
Post a Comment