Raskustes peitub võimalus, ütles Einstein. Mina heietan niisama.

Täna on täpselt selline olek, et tahaks päev otsa vaid voodis teki all olla, eirata koerailma akna taga, vaadata mõnusaid sarju, igatseda kättesaamatut, juua 10 tassi teed ja lihtsalt olla, mitte muretseda. Kamin oleks ka taustaks ilus… Ühel päeval ma selle kamina endale veel saan, küll ma saan.

Õnneks iga päev pole morn esmaspäev ja nii oli ülejäänud nädalgi värvilisemates toonides.
Kui nüüd üdini aus olla, siis üleüldse on mu viimaste kuude tujud-olekud olnud keskmiselt rohkem.. muutlikud? Rahulolematus, segadus, teadmatus, suutmatus on vaid mõned sõnad seda kirjeldamaks.
Suvi läks kiirelt. Oli natuke seiklust, natuke pidu, natuke kauaigatsetud kui ka uusi-vanu sõpru. Isegi ilma oli. Siis tuli kibekiirelt peale sügis, üks otsus teise otsa ja vaat et endalegi märkamatult oli mulle paika loksunud Elu.
Vale oleks paraku ka väita, et mu hing ei igatse uuele seiklusele. Ihkab, igatseb ning kuidas veel.  Aga vott, ei saa kõike. Valikute mittetegemine on paigalseis, mida lubada ei saa. Valikuid tuleb teha, ohvreid  tuua, võtta risk ning selle läbi leida pidepunktid, kasvatada iseloomu.
Teha valik.
Anda võimalus.