Veremaitseline põgenemiskatsetus

Võtsin täna kätte, solvusin maailma ning enda peale, viskasin jooksuriided selga,  unustasin torkiva selja ja andsin jalgadele läbi külma valu. Valu tundsid kokkuvõttes pigem kõik muud kohad kui jalad. Külmunud sõrmed, tuikavad kõrvad ning veremaitse suus andisd selgelt mõista, et see üritus on läbikukkunud. Ei aita ka enesepiitsutamine karges külmas probleemide eest põgeneda. 

Sina va loll jookse kui tahad. Jookse peaga pikku puud, 5  kilomeetrit ema juurde või võta ette 42,195 km pikkune maraton. Aga tea, et kui tagasi oled, on Probleemid sind ikka veel ootamas. Need kirvepead lihtsalt ei liigu enne paigast kui nendega tegeleda. 

Nii ma jooksin ja võitlesin iseendaga, et mitte haarata telefoni ja anda käsk see jobu keset kruusateed enne surma koju trasportida. Kuidagi peab ju oma kangust näitama, kui mitte teistele, siis kasvõi iseendale. Ühel hetkel kangutasin päikseloojangusse vaadates isegi pisarat silmanurgast välja. Ka enesehaletsus ei teinud koostööd. 

Pool tundi hiljem astusin sisse koduuksest, maandusin diivanile ja mõtlesin persse, persse ma ise ja persse mu maailm. 

Probleemid potsatasid aga kahjurõõmust käsi plaksutades sinna kõrvale ja jäid ootama mu järgmist lootusetut põgenemiskatset.