Kentucky ja tema kodud

Esmalt võttis mind vastu kodu mäe nõlval. Sisse astudes tundsid nooruse ja vabameelsuse lõhna. Ümbruskond oli ilus, maja taga laius mets, rõdult võisid jälgida tundmatuid kollaseid linde.
Inimesed seal kodus olid ääretult vabameelsed, nooruslikud ja särtsakad.

Teise kodu uksest sisse astudes tungis ninna ühe tõelise vanainimeste kodu lõhn. Selline spetsiifiline, mis saabki vaid vanadusega tekkida.
Maja on ühekorruseline, küllaltki suur kahele inimesele ja koerale(keda muide koheldakse kui last). Külalistetoad on sisustatud omanike vanade asjadega. Raamatud, filmid, dokumendid, nipsasjakesed. Esmapilgul jäi tunne, et kõik on nii puhas ja korralik. Nagu filmis. "See on sinine tuba, sest siin on sinine vaip. See on hall tuba, sest põrandat katab hall vaip".
Toa nurgas seisab irobot, keda aegajalt pannakse põrandaid puhastama.
Maja asub pisikeses linnas, umbes 60 000 elanikuga, kus suureks probleemiks on narkootikumid ja paksud inimesed.

Kolmas kodu oli tõeline farmikodu. Uksest astud sisse, oled kohe suurestoas, astud kolm sammu, oled köögis. Kõrvale jääb pisike koridor, kust pääsed kahte magamistuppa ja otse paistab wc.
Maja on väljast valge, ühekorruseline, ilma igasuguste liialdusteta.
Elanikuks on vanavanaema, kellel on 6 tütart ja trobikond lapse(lapse)lapsi.
Seinale on riputatud graveeringutega tahvlid, mille sõnumiks on armastus vanaema vastu.
Maja külge on ehitatud teine maja, suurem, kahekorruseline, kus elavad järeltulijad ja tänased farmi ülalpidajad.
Maja ümbruses on palju muruplatsi, paar puukest, suur tiik, kus vesi annab välja supi temperatuuri. Ning kõik on muidugi väga mägine/künklik.
Farmis kasvatatakse kanu. 6 suurt kanamaja. Ning arvatavasti ka natuke maisi, päevalilli ja muud eluks vajalikku.
Farm asub ei kusagil, keset maisipõlde ja teisi farme.


Kolm täiesti erinevat kodu, mis on oma asukohale nii iseloomulikud.