Pages

Thursday, October 31, 2013

Eesti mees, kuhu sõuad ?

Käisin nädalavahetusel Tartu ööelu kaemas.

Esimese viie minuti jooksul õnnestus meil kokku põrgata pooltuttava noormehega, keda olime suvel Pärnus kohanud. Tollel Pärnu ööl jäi meil aga Härrast väga häiriv mulje. Olid need siis ta Jeepi puruks pekstud tagaklaasid, eba-eestilik soe suhtumine või lihtsalt too kummaline tutvumishetk, aga otsustasime sõbrannaga, et ei soovi taga tegemist teha ja eirasime järgmistel päevadel saabuvaid kõnesi, sõnumeid.
“Noh, ei tunne ära või?!”
“...”
“Ahah, einojaa”
“Ah sina, Pärnust eks?!”
“Mis hirmutasin teid tõesti nii ära, et ei kõlvanud enam kõnedelegi vastata?”
“ Ah tead, mis sa nüüd...”
Ei osanud me sõbrannaga just väga edukalt tekkinud olukorda lahendada ja suundusime sujuvalt tantsuplatsile kaasasolevat sõpra otsima.
Ebameeldiv pooltuttav jäi esmalt maha, seejärel tegi paar närvilisemat sammu meieni “ Ja numbri võite üldse ära kustutada!!!!!!!!!!!” tulid poolvihased sõnad ta solvunud huultelt.
Kulla mees, number polnud kunagi salvestatutki. Ja oma libedakeele ja väikeste musklitega võid seda punakleiti seal edasi kätel keerutada.

Hiljem istusime neiudega pimedasse nurka jalga puhkama. Läheneb keskmisest suurema joobeastmega noormees. Teeb paar hädist verbaalset lähenemiskatset, mille järel viitab mu jalale, mis on lauale kontsa demonstreerima visatud, et ma aupaklikult seda liigutaks ja ta istuma pääseks.
“Vabanda, siin pole ruumi” kõlab ükskõikselt mu huulilt, mille peale vaatab noormees mulle otsa, lausub vihaselt “SITU PIHKU PRILL” ja tuigub gravitatsiooniga võideldes minema.
Vaatame sõbrannaga üksteisele otsa ja puhkeme naerma. Mis vägijooki need mehed siin tarbivad ? Ja mis vägilasteks nad klubis end üldse peavad ? Arvavadki, et tulevad kui kuked õrrele istuma ja kanad va tiibadega linnud lendavad nokavahele ? Muudkui passivad tantsuplatsi kõrval pukkides ja nillivad. Silmadega. Ja sina liha keerle. Keerle ja pöörle.
Mul hakkas lõpuks tõesti lihtsalt paha. Füüsiliselt ja vaimselt. Olen ma Paunvere väljanäitusele sattunud või mis, kurat.

Mul ei olegi kokkuvõtteks midagi targemat öelda kui et, sõua, sõua kallis eesti mees. Suund on Sul üks, ja lõuna see pole :)







Wednesday, October 23, 2013

Veremaitseline põgenemiskatsetus

Võtsin täna kätte, solvusin maailma ning enda peale, viskasin jooksuriided selga,  unustasin torkiva selja ja andsin jalgadele läbi külma valu. Valu tundsid kokkuvõttes pigem kõik muud kohad kui jalad. Külmunud sõrmed, tuikavad kõrvad ning veremaitse suus andisd selgelt mõista, et see üritus on läbikukkunud. Ei aita ka enesepiitsutamine karges külmas probleemide eest põgeneda. 
Sina va loll jookse kui tahad. Jookse peaga pikku puud, 5  kilomeetrit ema juurde või võta ette 42,195 km pikkune maraton. Aga tea, et kui tagasi oled, on Probleemid sind ikka veel ootamas. Need kirvepead lihtsalt ei liigu enne paigast kui nendega tegeleda. 

Nii ma jooksin ja võitlesin iseendaga, et mitte haarata telefoni ja anda käsk see jobu keset kruusateed enne surma koju trasportida. Kuidagi peab ju oma kangust näitama, kui mitte teistele, siis kasvõi iseendale. Ühel hetkel kangutasin päikseloojangusse vaadates isegi pisarat silmanurgast välja. Ka enesehaletsus ei teinud koostööd. 

Pool tundi hiljem astusin sisse koduuksest, maandusin diivanile ja mõtlesin persse, persse ma ise ja persse mu maailm. 
Probleemid potsatasid aga kahjurõõmust käsi plaksutades sinna kõrvale ja jäid ootama mu järgmist lootusetut põgenemiskatset. 

Friday, October 18, 2013

Raskustes peitub võimalus, ütles Einstein. Mina heietan niisama.

Täna on täpselt selline olek, et tahaks päev otsa vaid voodis teki all olla, eirata koerailma akna taga, vaadata mõnusaid sarju, igatseda kättesaamatut, juua 10 tassi teed ja lihtsalt olla, mitte muretseda. Kamin oleks ka taustaks ilus… Ühel päeval ma selle kamina endale veel saan, küll ma saan.

Õnneks iga päev pole morn esmaspäev ja nii oli ülejäänud nädalgi värvilisemates toonides.
Kui nüüd üdini aus olla, siis üleüldse on mu viimaste kuude tujud-olekud olnud keskmiselt rohkem.. muutlikud? Rahulolematus, segadus, teadmatus, suutmatus on vaid mõned sõnad seda kirjeldamaks.
Suvi läks kiirelt. Oli natuke seiklust, natuke pidu, natuke kauaigatsetud kui ka uusi-vanu sõpru. Isegi ilma oli. Siis tuli kibekiirelt peale sügis, üks otsus teise otsa ja vaat et endalegi märkamatult oli mulle paika loksunud Elu.
Vale oleks paraku ka väita, et mu hing ei igatse uuele seiklusele. Ihkab, igatseb ning kuidas veel.  Aga vott, ei saa kõike. Valikute mittetegemine on paigalseis, mida lubada ei saa. Valikuid tuleb teha, ohvreid  tuua, võtta risk ning selle läbi leida pidepunktid, kasvatada iseloomu.
Teha valik.
Anda võimalus.





Monday, October 14, 2013

Juuli, august, september jäid vahele, käes on oktoober-tujudetoober.

Kõige esimese asjana oleks vist aus öelda, et avalikult kirjutamine aka vingumine peaks minu jaoks  täna rangelt keelatud olema. Sest seda ma just nii kohutavalt teha tahan. Vinguda, viriseda, hädaldada, peatäie nutta, siis uuesti halada ja märjata veel paar patja.

Reaalsus on aga see, et kaaskodanike õlal torisemine visaks juba endalgi üle ja otsustasingi kiuste kübermaailma kasuks.

Oleks keegi mulle enne "elu hankimist" öelnud ja meelde tuletanud, et see nii kuradima stressirohke ja tegutsemistnõudev üritus on, siis tead, ma oleks edasi põgenenud ja jooksnud. Ikka päikese, peo ja vabaduse poole.
Aga no kurat, kaua sa põgened vaba laps.

Nii võtsin minagi va julge hunt oma rasvase rinna ja hakkasin uuesti silmitsi seisma Päris Eesti Eluga.
Ikka üks samm edasi ja kaks tagasi. Üliõpilane, aga töötu. Teisepoolega, aga üksi. Avalikult, aga salaja.

Et aga mitte seda Tere Taas Tervitust liiga positiivseks ajada, võtan kätte ning lõpetan siinkohal.
Adjos Mi Amigos, olen elu ja tervise(valetan) juures ja püüan kirjutamisega uuesti sina peale saada.