Tuesday, April 30, 2013

Error error

Jätkuvalt üritan nuputada blogile paremat olemist.
Mulle tundub, et see reisimiseteema pole enam See. Ma küll käin ja olen, aga  leht võiks olla ju üks.Üks ja kulgev. No selles mõttes, et Au pairiks hakates tegin paugust uue blogi. Jätsin vana sinna ja alustasin uuesti. Nüüd aga mõtlen, et jah, ma võin ju käia ja rännata, aga miks peaks see olema erineval aadressil, teise nimega.
Ma pole kunagi kirjutanud ekstra teistele, kellegile uudistamiseks, populaarsuseks vms.

Ma kirjutan iseendale. Mina olengi iseenda suurim fänn! Ausalt ! Vahest käin ja loen ning mõtlen, ohh, kas mina tegelt ka kirjutasin nii. (Noh seda juhtub kordadel mil tunnengi, et sõnad said ritta hästi ja keegi ei kiida, ei peagi kiitma. Ise kiidan. Endal on rahulolu.)

Ma kirjutan iseendale, et kunagi oleks hea lugeda ja meenutada. Sest mu mälu veab alt. Unustab.

Nii ma siis mõtlen, kas panna aadressile uus nimi, vahetada lihtsalt pealkiri ära või mida?

Ja mis?


Monday, April 29, 2013

Täidab Kõhtu: Hommikusalat


Salatid on igapäevaselt mu lemmikud.
Niiet miks mitte muuta ka hommikusöök üheks mõnusaks ja tervislikuks salatiks! Ma garanteerin, see on imelihtne, imemaitsev ja üleüldse imeline !

Põhikomponentideks on miskit rohelist(mina olen kasutanud rukolat, salatisegu v jääsalatit), tomat, paprikas, viil röstsaia(röstitult), omlett kahest munast(klopi munad lahti, maitsesta ja prae), sink(või muu laadne)(praetud), suts sidrunimahla, sool, pipar.
Lisaks võid panna mida iganes kapis leidub. Avokaado, ananass, juust, õun- lase fantaasial lennata.
Tükelda komponendid mõnusateks ribadeks, maitsesta soola-pipra ning sidruniga ja Head isu !



Wednesday, April 24, 2013

Miks ma tagasi Ameerikas olen

Ehk oleks viimane aeg seletada mismoodi ma siis lõpuks Ameerikasse tagasi sattusin.
No ega siin suurt seletada polegi ju.

Olen tagasi Bostonis, tagasi oma pere juures. Ei, ma ei ole uuesti au pair. Ei, ma ei õpi. Ei, ei juhtunud ka midagi dramaatilist ega katastroofilist. Ja ei, niisama ma ka ei logele.
Juhtus hoopis, et eelmise au pairiga ei olnud siiski hea klapp ja nad lasid tal minna. Uus lapsehoidja on ka leitud, aga saabub alles paari kuu pärast.
See kuidas sellest august sai just minu tagasitulek on meile endalegi veel arusaamatu. Järsku tekkis õhku küsimus, võimalus, vajadus, pakkumine, ekstaas ja loetud päevadega potsatas mu emailile lennupiletite broneering.

Ma olin kindel, et ilma igasuguste küsimusteta olen valmis neid aitama. Nad pole mu jaoks pelgalt "host pere" ega endine töö, kogemus.
Noh jah, muidugi oli hetki, mil peale kiskus kahtlus, kas teen ikka õigesti ning kas see polnud ikka liiga rutakas ja läbimõtlemata otsus. Kas tõttan appi teistele, jättes enda vajadused, plaanid ja unistused tahaplaanile ? Või võtta seda lihtsalt kui sülle potsatanud võimalust, mida igapäev ei juhtu. Haarata võimalusest, "go with the flow".
Kokkuvõttes tuli see ootamatus õigel ajal. Farmi elu kees rohkem kui üle ja oli nagunii vaid aja küsimus, millal uus suund ette võtta. Uus suund oleks küll siiski Austraalia pinnal olnud, aga mis see teisele poole maakera ikka ära sõita pole, eks ?!

Päris najlakas või kummaline, ei teagi mida öelda, oli kuulda tagantjärgi seda kerget kriitika ja targutamis valangut, mida ma oma kolimisega kaela sain. Küll oli üks tark ja teine veelgi targem, et see oli õige otsus ja mis elu see farm ning Austraalia üldse oli.
Kuidas inimesed ikka teavad mis mulle parem on, mis otsused õiged.
Vait ollakse vaid niikaua kuni kriitikaks pole rohelist tuld antud. Tee see samm ja kuuled, mis mõtteid maailm tegelt mõlgutab.
Noh, mis seal ikka. Tagantjärgi ollakse ja julgetakse ikka targad olla. Pole mõtet end sellest kõigest häirida lasta.


Igatahes, siin ma siis olen. Olen külas ja vastavalt vajadusele aitan laste ja muude toimetustega.
Juuni lõpus lendan tagasi koju Eestisse ja sealt edasi.. noh sealt edasi vaatab jälle mis elu toob, eks.
Ning ühes võib kindel olla, elu toob ja toodab.
Sina vaid ela.


Lõpetuseks Teile pilt mu eilsest outfitist Bostoni vihmasesse õhtusse. Käisin tuttavaga õhtust söömas.
(Näed siis, ma ei vedanudki kummikuid ilmaasjata Austraaliasse kaasa. Foresight ?) 



Friday, April 19, 2013

Kummituslinn Boston

Eeldavasti on ka Eesti enamvähem kursis Bostonis toimuvaga.
Mul pole väga sõnu kirjeldamaks seda, mis toimub. 
Siinkohal saan olla vaid tänulik, et meie oleme linnast see nädal eemal ja jälgime olukorda uudiste vahendusel.

Kui õudne oli ärgata täna hommikul, avastada meedia vahendusel, et kogu see praegune möll käib praktiliselt meie külje all. Ümber nurga. Meist vaid jalutuse kaugusel.
(Kiire ülevaade:Kaks kahtlusalust, kes korraldasid maratoni pommitamise, eile õhtul sai politsei neile jälile, poerööv, pommid, tulistamine, üks kahtlusalustest sai surma, teine põgenes ja nüüd on kogu linn suletud, kõik koolid, transport, KÕIK on suletud. Inimesed on palutud jääma kodusteks, lukustama uksed, olema ettevaatlikud. Tänavad on tühjad, tuhanded politseid, FBI, SWAP ja muud säärased üksused on liikvel otsimaks seda 19 aastast noormeest, kes varjab end eeldavasti kusagil Watertownis. Politsei käib ukselt uksele, leidmaks seda meest.)
Vaatan telekast kogu seda möllu. See tänav, mida nad pildis praegu näitavad ja kus peamine oht on, on tänav mida ma sõidan kogu aeg. Nädalas mitmeid kordi. Ma ei tea, see on nii rändom vaadata kõike seda telekast.

Siinkohal aitäh kõikidele Teile, kes kirjutasid ja muretsesid. 

Meie liigume Bostonisse tagasi pühapäeval. Loodetavasti on olukord selleks ajaks rahunenud.
Olukord on tõsine. Ja uskumatu.

Stay strong, Boston.





Thursday, April 18, 2013

Uus hingamine

Mõtlesin, et aeg oleks blogi väljanägemist uuendada. Või selle olekut, sisu.. No ühesõnaga  ei tea ma veel isegi mida siis täpselt.

Siinkohal hoiatan, vabandan, kui järgneva tähtajatu perioodi jooksul on remont alles pooleli.

Error, error.

Wednesday, April 10, 2013

Karma is a bitch and its after me

Just nii ma praegu arvangi.

Esmalt suutsin ma esmaspäeval parkimisega autol ühe tule ära lõhkuda ja kerge kriimustuse tekitada.
"Please don't shoot me, i'm beautiful" jõudis J ja M telefoni sõnum pildiga.

Täna otsustas pesumasin, et lõpetab poole pesu pealt muga koostöö ja paneb mind käsitsi vannis riideid pesema/loputama.
Ning just kiuste pidid need olema teksad. Ning just kiuste olid pesus ka mu enda kaks paari (ainukesed kaks). Ning just kiuste oli vaja mul neid paari tunni pärast kanda.
Nii ma seal vanni kõrval istusin ja loputasin. Ise üleni märg, teksadest sinist vett välja uhades ja karmat kirudes.
Jumalale tänud Ameeriklaste mugavuse eest, et vähemalt kuivati otsustas karmaga mitte liitu minna.

M'i telefoni saabus  sõnum "I have a sense of feeling that karma is a bitch and its after me. Washing machine stopped working. Whats next ?"

Tund aega hiljem läksin telefon käes masina kõrvale, et helistada riketesse.  Otsustasin veel ühe võimaluse anda ja pusida,susida. On/off  paus/start. Üha uuesti ja uuesti.
Kae imet. Masin lasi ise veel välja ja oli lootust, et karmaga on leping tühistatud. Seadsin ta tühjalt ennast pesema ja seni toimib. Järgmiseks tuleb katsetus ka reaalselt mingi hilp pesta.
Võtan varbad, pöidlad pihku, et rike aihtus.

Karma, u can be a bitch, but i am even bigger one.

On see edasi või tagasi ?

Millest nüüd alustadagi.
Selle kuu ajaga, mis ma olen blogisfäärist tahtlikult/tahtmata eemale hoidnud, on juhtunud nii mõndagi.
Kõige suurem neist vast see, et Austraalia on jäänud kolme lennu, ajas tagasi-edasi rändamise ja tuhandete kilomeetrite kaugusele.
Sügis vahetus kevadeks ja olen kogemata tagasi Ameerikas.

Ma pole isegi päris kindel, kuidas see kõik juhtus ja oli. Mõned nädalad tagasi tekkis võimalus/pakkumine ning eelmine reede pakkisingi asjad ja lendasin tagasi.

Noh, nüüd nagu saigi kõik öeldud või.

Tegelt. See plaanimata plaan tuli tõesti ootamatult. Tahtsin ju Aussis veel mõnda aega peatuda, hakata rändama ja näha ka midagi muud peale va basiilikufarmi.  Rännata alla mööda idakallast, teha veel ehk kübeke tööd ja alles siis koju Eestisse minna.
See-eest olen tagasi kodus Bostonis.
Mina ja mu sihitud plaanid.

Teised, Mairi ja Maris, löövad endiselt rinda basiilikumaailmaga.
Mina aga sulandun tasapisi uuesti sisse oma vanasse elurütmi. Võidan tagasi kannatlikust ja närve.

Ega mul vist polegi suurt seletamis tuju peal.
Tulen ja räägin rohkem kui sõnad pärale jõuavad.

Elu juhtub.