Saturday, September 29, 2012

Give me hope in the darkness


Wao. Siin ma siis jälle olen. Amsetrdami lennujaam. Täpselt aasta ja kuus kuud tagasi istusin samas punktis. Kuid see mina, pole enam mina. Mina. Mina. Need on kaks erinevat inimest. See kogemuste pagas, see mälestuste varn, need seiklused, need inimesed. Nad muutsid mind.
See on üks õigemaid otsuseid, mis ma elus üldse teinud olen. Pole olemas sõnu kirjeldamaks seda, mis toimub minu sees. See õnn, rõõm, rahuolu ja valu, pisarad, igatsus. 
Kas kukun auku? Asi ei ole selles, et ma ei tahaks näha oma sõpru, olla kodus, taasavastada ja rõõmustada taaskohtumiste üle. Ma tahan, ma ju tulin tagasi. Aga...

Need inimesed, keda ma oma teel kohtasin, tundma õppisin.... nad on I M E L I S E D ! Maailma on imeline, inimesed on imelised.

Ma tean, et leian taas selle jõu, et sammuda edasi. Et olla rõõmus ja õnnelik.

Ma olen üks lucky girl. Mul on inimesed, kes hoolivad, kes on, kes jäävad. Kes panevad mind hästi tundma, iseenda üle. 

Boston jääb igaveseks Minu Linnaks.

Ja ma tean, et kui väga see ka haiget ei teeks ja mind ei muserdaks, oli aeg edasi liikuda.

Ühel hetkel ma murdun. Need magamata päevad, need tundide viisi nutmised. Või see ongi juba murdumine… Esimene õlu koos musta kohviga kell 6 hommikul… 

Aga see ei heiduta mind.

Kui ma vaid saaks nad kõik endaga kaasa pakkida ja tarnida ja tassida.

On üks koht, kus nad kõik on, nad kõik, kes mu Ameerika seiklusesse tee leidsid. Minu süda. Nad võitsid mu südame.

Olin viimased nädalad rattas, hoidmaks iseennast ning teisi tegevuses, et mitte mõelda ja tunda. Ja need olid absoluutselt parimad nädalad.

Millegi lõpp on uue algus. Täna hommikul, päeval mil pidin jätma hüvasti inimestega, oma inimestega, saabus teiselt poolt uue seikluse algus.

Ma olen valmis. Või kui ole, saan olema.

Armasta elu, armasta seiklusi, armasta väljakutseid, armasta, armasta, armasta !

Wednesday, September 26, 2012

Kui ma vaid saaks...

Mu tuba on puutumata. Asjad on seal, kuhu nad viimase 18 kuuga oma tee leidsid.
On üks kast, mis salakavalalt ootab, et keegi ta kontorisse viiks ja teele postitaks.
Kaks kohvrit seisavad tuimalt kapis. Ootamas homset pärast homset.
Pildid on jätkuvalt raamides, kotid on varnas,  tolmurullid voodi all.

Kõik on nii nagu peabki olema. Mugavalt korras, paigas.

 Kuid see, mis toimub minu sees... on sassis, räsitud, segaduses, kadunud. Pahupidi.

Aeg lööb jultunult jalaga,  reaalsus pressib peale. Vägisi.
Kuudest on saanud nädalad, nädalatest päevad, päevadest tunnid. Tundidest pisarad.



Kui ma vaid saaks peatada aja, peatada maailma ja olla. Vaadata. Jääda. Tunda. Talletada.

Sunday, September 23, 2012

Settle down and call it Home

Hakkasin mõtlema, et ma pole kunagi kirjutanud meie elukohast, kodulinnast Newtonist.
Ilma hirmuta, ei hakka ma ometigi teile siin mingeid kohutavaid numbrilisi ülevaateid tegema. Aga.
 No näiteks. CNN on avaldanud mitmeid edetabeleid, kus Newton ilutseb esiotsas. Hiljuti top 25 "Best places for the rich and single" mille esikohal Newton.  Mõned aastad tagasi top 100 "Best places to live" kus Newtonile anti kolmas koht.
Ma nüüd selle rikaste ja vallaliste kohta päris sõna ei julge võtta. Pole neid vallalisi siit ma veel leidnud.(mitte et ma tegelt üldsegi mingi asjatundja oleks).
Aga alati kui Bostons väljas käime ja uued näod/teod küsivad su elupaika ning saavad vastuseks Newton, ilmub näole "ooooo" look ja silm käib uuesti varvastest juusteni, justkui oleksid pääsenud round kahte  piletiga "Väärt kraam".
Samas on Newton nuhtlus. Otsid taksot pärast pidu?
"Newtonisse????! Ooei, Nägemist!" (niigi on pärast kella kahte Bostonist vabat taksot   v õ i m a t u  leida. Ning kui siis need üksikud ka sulle ära ütlevad.. Pff. Nii oleme korduvalt tund, poolteist neid otsinud/oodanud) Nimelt on nende jaoks see 15-20 minutit sõitu  l i i g a   k a u g e  sihtpunkt.
Noh, see selleks.

Lühidalt. Bostoni kesklinnast umbes(oleneb, mis teed kasutada eksole) 15 minutit autoga sõitu. Aga no see ei ole nii nagu Sadalast Jõgevale nt. Linnas oled koguaeg. Eeslinnu pole võimalik üksteisest eraldada. Boston ta kõik.
Newton koosneb 13 "külast". Igal külal on oma keskus.
(Jätan ära igasuguse plaplapla, sest keda see ikka huvitab)
Nagu mainisin, on elatustase hea või pigem isegi kõrge.
Koolid on hinnatud. Näiteks asub siin väidetavalt Ameerika kalleim avalik keskkool, mis mõned aastat tagasi alles avati.
Lisaks võib ju ka ära märkida, et selle aasta üks võimlemise Olümpiavõitjaid on siit pärit. Lausa samast võimlemisest, kus meie kaks piigat käivad. (Siinsamas põrandal ma antud hetkel oma tagumikku tapangi.)Ally.
No igatahes, imeline äärelinn.  Imelised majad. Ma teile ütlen. Kui keegi kunagi muinasjuttu tahab filmida, tulgu Newtonisse.

Oma silm on kuningas.
Ühel järjekordsel koerajalutusel (seda ma vist ka maininud pole, et käin aeg-ajalt ühel proual koera jalutamas, taskurahast ei ütle ju minagi ära !) otsustasin kaamera kaasa võtta.










 Isegi korterelamutel on tornid !







Kui ma nüüd Eestisse karbi asemel taolise maja ehitaks- suure, tornidega, nurkadega ning muu triniträni singervinger viguritega… ma oleks kui kuult kukkunud. Kuult ja rahapajaga.

Mis sina arvad ?

Friday, September 21, 2012

Sõnad on öeldud tuulde.

Unarusse olen jäänud selle blogimajandusega.
Ja iseendaga.

Aeg hakkab lõppema, tuju hakkab lõppema. Homsest on kõik uus ja teine.

Asju pakkida ei taha.

Reaalsust ei taha.

Midagi ei taha.


Küpsiseid vaid tahan. Ja lähen ja sööngi. Ja lendan. Või taevas kukub.


(jajah, ma juba korra kuulsin, et mis kuradima mõttega ma siia midagi üldse kirjutan kui ma lahti ei seleta. Vaata. Selle mõttega kirjutangi. Iseendale. Et mina aru saaks.)


Saturday, September 8, 2012

Kirju Mirju

Elu Ameerikamaal on nii siiruviiruline.

(Mõtlesin siia nüüd igast huvitavaid seiklusi/tegevusi erinevate rahvustega üles märkida. No et näiteks  eile tegin klubi baaris Brasiiliaga kirsisõlmi nii, et täna ka veel keel valutab.  Aga tead. Ei hakka. Või no hakkaks, aga mõte ei jookse ja keskendumisvõimet pole. Pealegi, mu eesmärk oli vaid viimane lause.)


Täna lähen Juudi peole.