Pages

Tuesday, June 21, 2011

Mairi

Kõiges on süüdi Mairi.

Ega ma vist ei maininudki, et ta mulle külla tuleb.
Igatahes, 10. juunil kimasin lennujaama, valasin oma õnnepisarad, kallistasin oma suurima kallistuse ja ei uskunud, et ta tegelt ka on reaalselt mu kõrval ja on  nii teistsugune/samasgune.
Pärast tema saabumist on elutempo üsna busy olnud, seega pole ka imestada, miks ma pole siia jõudnud. Või no eks alati on ju aega, aga viitsimist pole. Sest nii palju oleks ju kirjutada, näidata ja ainuüksi sellele mõtlemie tekitab hiiglasliku laiskuse.
Aga ma luban-luban(teame-teame), et teen selle kõik tasa kui lõpuks Pennsylvanias maandun ja igavus,kurbus,üksindus võitu võtab. Sest ilmselgelt pole mul seal midagi teha ega kellegagi tšillida. Oeh.

Kiirelt pean ära mainima, et olen armunud oma "kodulinna" Bostonisse. Nii armas ja hea.

Neljapäeval on kaua oodatud New York, kuhu jääme kuni teisipäevani. Siis saadan kurbusepisaratega Ta lennukile ja ise lähen rongiga edasi Pennsylvaniasse. Kus siis olen sunnitud oma enamus suvest veetma.
NiuNiu.

Olge tublid, püsige lainel ja juba varsti kõigest lähemalt :)

Pildiks teile Penny roadtrip, mida tahtsin juba pärast esimest korda jagada.

Sunday, June 5, 2011

There is nothing going on.. WROONG !

Oi kuidas tahaks lihtsalt lesida teki all ja mitte midagi teha, sest peavalu, mis mulle eile kallale tuli, pole tänaseks hommikuks kuhugi kadunud:/. Aga ma lihtsalt pean teid teavitama oma kahest viimasest sündmusest.
Jätangi kõik muu kõrvale ja keskenud neile kahele.
Esiteks.
Mäletate mu eelmist postitust, kus jagasin teiega oma toredat päeva rannas. Tõde on see, et ma lõpetasin teisipäeva hommikul haiglas.

Ilma naljata.

Öö vastu teisipäeva magasin väga halvasti, sest üheski poosis polnud hea(aravata võib miks, olin ju päikesepõlenud) ja mugav. Hommikul veel enne voodist tõusmist mõtlesin, et teen ühe ilusa uinaku kui lapsed kooli saadetud.
Tõusin voodist üles, taarusin teisele poole voodit ja tunnen, et oi kui halb on. Esmalt arvasin, et hakkan oksele. Kuid enne kui suutsin midagi edasi mõelda... ärkasin juba põrandalt.  Mul oli ikka nii halb olla, et lihtsalt viskas pildi tasku. Tegin silmad lahti ja mõtlen veel omaette, et kurat, nii hea uni oli, miks ma üles ärkasin nüüd...Muidugi midagi aru ei saanud, miks ma olen või kus ma olen. Ajasin end siis püsti, mõtlesin, kas kutsun M'i või toibun ja kõik on korras. Kuna hingamine muutus üha raskemaks ja ikka nii halb oli olla, otsustasin M'ile öelda. Läksin koridori, M oli just all terpi peal. Küsis, kas minuga on kõik korras, vastasin vaid ei ja jälle tühi maa. Järgmisel hetkel ärkasin juba poolenisti oma toas, poolenisiti koridoris. Mis edasi oli juhtunud... M oli hakanud üles tulema, mina olin öelnud, et halb on ikka olla . Korraga hakkasin jälle vajuma , M üritas mind oma tuppa juhatada, et ma ometi trepist alla ei kukuks ja siis polnud enam midagi teha, sest ma lihtsalt maandusin. Ta oli üritanud mind püüda vms, aga suur tüdruk nagu ma olen, oli see tulutu üritus. Ärkasin jälle üles, jätkuvalt mitte midagi aru ei saa.
M aitas mind voodisse, ütles, et kutsub kiirabi ja olgu ma rahulikult, abi on teel. Selleks ajaks oli mu hingamine muutunud hingeldamiseks ja nii kohutavalt halb oli olla, et mõtlesin nüüd suren küll ära. Lisaks sellele olin üleni higiga kaetud ja ligumärg. Üritasin korraks veel tõusta, et äkki läheb paremaks kuid tulutult. Pilt tahtis jälle eest minna.
M'i abiga sain vetsus käidud ja riided vahetatud ning juba oligi kiirabi kohal. Mõõtsid kohapeal vererõhku jms, küsisid sada küsimust, tõid ratastooli, mässisid mind valge lina sisse, panid tooli, kinnitasid rihmad ja tassisid trepist alla. Ausõna, kui keegi oleks mind sel hommikul tänaval näinud, oleks nad küll arvanud, et ma olen hull. Või teel hullumajja. Vähemalt selline tunne oli küll. Sest ega ma midagi väga ei tajunud. Pilk oli suunatud tühjusesse, ümbritsevast maailmast arusaamine oli vaevaline ja väljanägemisest ei tasu rääkidagi.
Igatahes teel haiglasse küsis arstionu veel igast küsimusi, andis mulle hapniku, jälgis mu südant ja üritas niisama mind ellu äratada. Lõpuks ütles, et hakkan inimese moodi juba natuke välja nägema, värv tuleb näkku tagasi, sest enne olin lumivalge nagu voodilina.
Haiglasse jõudes pandi mind tilgutite alla, tehti mingeid teste, mõõdeti- uuriti-puuriti ning mida kõike veel.
Lebasin seal umbes poole üheteistkümneni ning siis lubati koju puhkama.(kõik see algas hommikul kell 6.30, umbes kella seitsmeks olin haiglas)
Mis mul siis viga oli? Ei teagi. Kõik näitajad olid korras, midagi kahtlast toimumas polnud. Öeldi kas lihtsalt vedelikupuudus, liigne päike või kes teab. 
Kokkuvõttes sain vaba päeva, mille veetsin voodis vedeledes ja wc vahet käimisega. Sest sain ju käsu tarbida võimalikukt palju vedelikku. Aga võimalikukt palju vedelikku paneb mu tädi Põie võimalikult ruttu tööle, mis pole üldse lõbus.


Nende kahe maandumise tulemusena sain endale muhu pähe, mis tekitas ka pisikese peavalu; küünarnukile pisipisi kriimustuse ning muidugi ka muhu; ning mu pepu peal on nüüd ilus suur sinikas. Võiks öelda, et üks mu kannikatest ongi nüüd lihtsalt sinine, sest eelnevalt on seal ju ka sinikad, mis pärinevad juba eelmise aasta kevadest ning mis koheüldse ei taha ära kaduda. Sinipepu.


M rääkis hiljem, et oli kuulnud korralikku mütatust kui esimene kord maandusin. Hüüdis mu nime, ma ei vastanud, arvas et magan ja ei tahtnud niisama tuppa marssida. Oli tsekkinud korra A tuppa, et ega ta voodist välja ei kukkunud vms.
Järgmine kord lubas lihtsalt tuppa marssida ja kõik :D


Huvitav on see nende kiirabi süsteem. Koos kiirabiga tuli ka päästeteenistuse auto. M ei osanud mulle päris täpselt seletada, et miks nii, aga üldiselt ta arvas, et neil kahel on erinevad väljaõpped ja kunagi ei tea, mida/keda täpsemalt vaja on, seega tulevad mõlemad kohale. Ma ei tea kas nii on alati või olin mina lihtsalt eriline tol hommikul:D
Igatahes oli meie maja juba hommiku vara mehi täis.


Ma olen enam kui kindel, et kõik teavad/on kuulnud kui kallis on Ameerika meditsiin.
Ma pole veel oma arvet kätte saanud, aga loodetavasti katab selle mu kindlustus ja ise pean maksma vaid a'la 15-30 doltsi. Noh see on see "visiiditasu", mida alati pead tasuma, ka Eestis ju.
Aga ega ma enne teada ei saa kui arve kodus on. Alati on ka võimalus, et antud haigla ei tee koostööd just selle kindlustusfirmaga ja siis on asi halvasti. Kuid loodame parimat.


Üldiselt Ameerika haiglad on päris normaalsed. Minu juurest käis läbi vähemalt 4 tegelast, pakuti isegi juua ja näksimist. Igavust said peletada telekat vaadates. Jah, telekas isegi kiirabipalatis.
Kui nüüd võrrelda seda mu eelmise aasta "kiirabi" kogemusega sünnipäeval, kui veetsin pool päeva ka kiirabipalatis, siis ... ega ei anna võrreldagi. Sinna võisid sa üksi ära ka kärvata, keegi poleks isegi kontrollima tulnud kas oled veel elus või mitte.


Niisiis, muretsemiseks pole põhjust, olen täie tervise juures ja see kõik oli lihtsalt üks tüütu ja nõme juhtum.

Aga pärast rannas käiku sügelen ma nii kohutavalt. Nagu oleks sügelised saanud.
Ja ma juba koorun!! Mu selg on nagu sõjaväe muster.
Noh, mis seal ikka. Saab jälle päikest minna võtma :)))  (seekord üritaks mitte haiglasse sattuda)


Ja nüüd teiseks hoopis rõõmsamal teemal.

Ma olen Ameerikas olnud vaiid 2 kuud ja juba üks mu unistustest/eesmärkidest on täide läinud.
MUL ON UUS KAAAAAAAMERAAAAAAAAAAAAA!!
Oh kui õnnelik ma selle üle olen.

Nikon D7000 + Tamron 18-270 PZD.



 Ning võrdlus vana kaameraga (piltide kvaliteet pole kiita, sest pildistasin telefoniga;)





Vot siis sellised lood siin pool sood.
Olin seda ostu juba pikemat aega plaaninud. Uurisin erinevaid hinnaklasse, tootjaid jms. Lõpuks jäi sõelale 2 kaamerat, D5100 ja D7000(mõlemad nikonid).
Nii raske oli seda otsust teha, vaatasin netist kõikvõimalikke videosid ja arvustusi, küsisin inimestelt arvamusi, käisin kaks korda kohalikus fotopoes. Otsuse suutsingi vist teha pärast teist korda poes käimist.
D7000 lihtsalt tundus õige. Selline parajalt suur, et kui käes hoidsid siis oli tunne, et on ikka kaamera, tõsine kaamera. Menüü ehitus ja nuppude rohkus oli ka mugavam.
Ainus negatiivne asi oli hind, sest D5100 oli tunduvalt odavam.

Lõpuks marssisime eile hommikul poodi ja poest väljusime juba 3!!!!! kaameraga. Ma ütlen teile, mu hostmom ROKIB täiega!
Nimelt otsustas M(selle otsuse tegi ta poes olles!! kuigi oli eelnevalt natuke mõelnud selle üle, aga kindlat plaani tal polnud), et ta tahab/vajab ka uut kaamerat. Seega sai tema valikuks natuke lihtsam ja odavam D5100, minu valikuks D7000 ja A'le ostis M uue pisikese Olympuse, millega saab vee all pilte teha, sest oma eelmise veekindla fotoka suutis neiu ära kaotada.
Objektiivid ostsime mõlemad samad, sest see objektiiv on lihtsalt nii pööörfikt.
Oeh. Nüüd on veel puudu vaid kott, mille ajapuuduse tõttu jätsime ostmata. Nimelt oli M teel Red Soxi mängule, kuhu ta niigi hilines. Ostan selle vast lähiajal juurde. Ning statiivi tahaks ka. Võibolla ka korralik välk? Aga see on tulevikumuusika.
Esmalt pean üleüldse kaamera selgeks õppima. Sest eile esimesi pilte tehes ei tulnud need sugugi sellised välja nagu ma tahtsin. Kaamerast vaatasin, et ohh, niii ilus, aga hiljem arvutis olid ikka koledad.  Sel hetkel tuli küll kerge nostalgia ja igatsus oma vana kaamera vastu. Sest ma nii jumaldan kui ilusa värviga pilte see suudab teha. Eriti veel päikesepaistelisel päeval.
Aga samas olen ma kindel/tean, et uus kaamera teeb oma tööd mitu korda paremini, asi on lihtsalt selgeks õppimises.

Ja rahast, mis sellel päeval sinna poodi jäi, ei tasu rääkidagi. Summa, mis mina isiklikult plaanisin oma kaamerale kulutada, oli kokkuvõttes kahekordne. Aga ma lohutan end sellega, et jälle niiiiiipea ei plaani ma uut kaamerat osta, seega on see pikaajaline investeering ja olen kindel, et see tasus end ära.


Ma ei suuda ära oodata, et saaksin juba millestki ülilahedast ülilahedaid pilte teha :)

Olge tublid !

Ps! Mul on head hüüdnime oma uue nunnu kohta vaja. Arvuti on saanud nime Mr Q (arusaadavatel põhjustel, ilutseb ta peal ju suur Q), aidake mul nüüd kaamerale ka ilus ja hellitav nimi mõelda :)