Saturday, August 25, 2012

Tere, mul on ekstra 3 auku ja imeline lastetuba

Hommik, mil tundsin end taas enamvähem inimesena saabus juba õige pea. Tagasi võitsin oma une ja peale roniv kass muutus kiisupojaks.

Oli küll üks öö, üks neist esimestest pärast arstil käiku, mil tahtsin iseenda peale oksele hakata. Lihtsalt nii rõve oli. Seisin peegli ees ja tuimalt tõmbasin augu põske. Esimese, kõige suurema. Ilma liialdamata "kaunistas" mu põske 1 cm läbimõõduga auk. Kõige parem seda ette kujutada on mõelda augule asfaldis, sügav, tuim ja pime. Auk. Kusagil, kus see olema ei peaks. (Asfaldi auguga samastusin jalautades koera ning märgates teel auku, just selline nagu minus, ainult kordades suurem)
Hiljem eemaldus ka ülejäänud staff ja juurde tekkisid 2 pisemat auku, mis on tänaseks küll peale võtnud korba vms tegelase. Aga Asfaldi auk on alles. Konkreetne auk.

Igatahes, valu on kadunud, hamstripõsk on taandunud, tunnen end taas inimesena.
Inimesena, kes on sunnitud eemale hoiduma päikesest. Ja alkoholist. Kümneks päevaks. (2 days to go, yess!)
Kõlab ju hästi, istuda praktiliselt terved päevad toas, puhkusel(!!!!!), mil väljas on jätkuvalt 27-30 kraadi sooja ja päike sirab kõrgel ja suurelt.
Nii meeldiv.

Esmalt hakkasin pildifaile korrastama ja transporteerima ja neisse uppuma. Sellega tegelesin umbes 2 päeva. Keema viskas.

Siis võtsin ette aga lastetoa. Kus veetsingi möödunud 4 päeva. Koristades, värvides, nikerdades, sorteerides, avastades, rõõmustades, koristades.
300 vatitikku ning 5 suurt prügikotti hiljem oli tulemus nii ÕNN, et ma olingi lihtsalt õnnelik. Ja uhke ja rahulolev.
See nikerdamine ja värvimine oli omamoodi teraapia, tulin välja sügavamalt tasapinnalt, kuhu astusin tundes end kohutavalt üksiku ja kadununa.
Nüüd olen taas korras.

Ning iga kord kui möödun nende toast(see tähendab iga kord kui terpist üles-alla käin või oma toast väljun-sisenen) kiikan ikkajälle uksest sisse ja ammutan seda rahulolu ja uhkust ja rõõmu.
Väiksed asjad teevad õnnelikuks*.






* Kuniks teisipäevani, mil lapsed koju tagasi jõuavad ja mu töö-higi-vaev-õnn on kadunud loetud päevadega.

Sunday, August 19, 2012

Kui muidu ei saa, siis lõikame selle välja

Reede hommiku kulutasingi otsides arsti, kes mu hamstripõse üle vaataks. Selleks ajaks oli olukord hullem, üles olid kerkinud villised mädandikud või mis iganes need ka olla ei tahtnud. Ja kuidas alles valutas. Oii kuidas valutas.
Esialgne idee oli, et otsin kohe nahaarsti ning tõttan sinna. Helistasin läbi nii oma 7 kohta, kes reedel suletud, kel pole aega. Korra suutsin isegi Ameerika ja ta meditsiini peale vihastada ja tunda lootusetuse tunnet.
Siis konsulteerisin M'iga, tema omakorda oma arstiga, kes veel omakorda otsis kellegi teise ja lõpuks soovitas walk-in kliinikusse minna.
Võtsin oma Mehhiklse kaenlasse ja jalutasingi haiglasse. Kaks-kolm tundi ootamist, valesid nimesid (esimene neist ei kõlanud sugugi mu moodi vaid mingi hiina mhura khioaa, edaspidi maardsa kivoodsa) ning imestust, et Eesti on riik, sain lõpuks löögile. Idee poolest oligi see, mis M kartnud oli, staph infektsioon.  Mis näeb piltidelt ohh kui hirmus välja, ei noh tegelikkuses on ju ka hirmus.
Seega puurist ma pääsesin. Pääsesin ka olevuste lahtilõikamisest, sest see oleks mu näkku suure armi jätnud. No eks mingisugune jälg sinna nüüd jääbki, aga vähemlat mitte lõikus ja pisted.
Arst pooldas mõtet, et laseme sel jamal ise välja tulla. Seega saingi erinevad juhised, mida kuidas. Ning antibiotsid ja kreemi ja puhastuse.

Ja nii ma siis istun kodus, puhkusel, jätkuvalt hamstrina. Mugin rohte, valuvaigisteid ja ootan hommikut, mil ärgates polekski enam nii sitt olla. Et magada saaks lõpuks normaalselt, et esimese asjana peeglisee vaadates ei roniks  peale kass.
Et koju jõuaks ühes tükis. Kahe põsega.

Mina ja mu hädad.

Friday, August 17, 2012

It's the pain that makes me feel alive

Mul on üldiselt üsna hästi läinud siinse haigestumise ja arstidega. Haiglasse olengi seni vaid korra sattunud, mäletatavasti eelmine suvi.

Haige haige olen vist vaid korra õige kergelt olnud. Või no vähemalt mulle ei meenu, et seda oleks rohkem ja tõsisemalt olnud.

Peavalu see va kurjam on mu vari. See ei kao kunagi, olgu ma kus tahes.

Seljavalu on küll midagi uut. Esimest ja seni kõige tugevamalt sain seda tunda kui olin nädala kodusel puhkusel. Veebruaris. (ei saanud ma ka tol korral vingumata olla) No igatahes kavatsesin lõõgastuda ja tsillida ja olla. Üksi. Sest kõik teised olid majast läinud. Oli vaid mina ja see va Loll.
Ja kui ma siis esimesel hommikul voodist välja end ajasin, et va Loll välja viia,  käis must läbi selline valujutt, et ka naabrid võisid kuulda seda karjatust. No lihtsalt oligi nii valus, et nuta või naera, aga karjuma pidin. Va loll oli ikka vaja välja viia, eksole. No ja nii ma olin see nädal, siruli. Ajades end püsti vaid selleks, et kanda hoolt selle va Lolli eest. Ning pesta, süüa. Enamuse toidust vedasin endale muidgi voodisse. No muidugi viimastel päevadel läks asi juba paremaks, eks ikka enne seda kui kaalusin lõpuks tõsiselt arstile minemist. Algul oli ikka, et homme, ma vaatan kuidas homme on. Ja siis jälle homme. Nii see jäigi homsele kuniks valu möödus.
Pärast seda andis selg aeg-ajalt ikka tunda. Paar nädalat tagasi olles teel Bostonisse tervitas See mind taas. Mitte just nii tugevalt kui too esimene kord, aga siiski piisavalt. Ühel päeval arvasin, et murdungi nüüd keskelt pooleks. Ja karjusin. Karjusin lapse peale kui too mu selga ronis. Ning mitte vihast vaid valust.  Tõesõna, endal oli ka hirmus, millist häält ma teha suudan. Lapse ehmunud näost ei tasu rääkidagi.
Pärast seda leidis M, et õigem oleks mind ikka arstile saata. Noh, sinna see saatmine jäigi, sest valu läks taas üle. Järgmise korrani, ahhoi, Kapten.

Ja nüüd, mil olen taas kodusel puhkusel, pidi miski selle ära rikkuma. Va lollist ma juba rääkisin, ta teritab mu närve nii või naa.
Aga valu. Ma olen nimelt hamster. Mu põsk on paistes. Või no antud hetkeks ei saagi ma enam aru, kas üks või mõlemad. Ning see valu, oh see valu. Seal ikka mingi kammaija mul toimub, homme hommikul võtangi telefoni ja üritan võiamlikult ruttu arstile saada. Jajah, mina ja lähengi arstile.
No näiteks eile hommikul ärkasin kell 5 üles. Esmalt ei saanudki aru, et mis kuradimapärast ma üleval olen. Siis mõistsin, valutab ju. Põsk valutab nii, et hakka või nutma*. Ajasin siis end voodist püsti, otsisin uue toosi valuvaigisteid, uue jää, mida põsele panna ja kobisin tagasi voodisse.
Avalikkuse ette just ei rooma, va täna õhtul kui M'iga kahekesi Thaid käisime väljas söömas. Võtsin lõpuks nõuks ka talle rääkida/näidata, no ja tema see oligi, kes mind arstile sundis minema.
Mingi põletik vms ikka on. Punased suured kühmud, neli tükki. Paistes, valutavad nii mis kole, on kuumad ja mingit jama on täis. Ning elada ei lase!!!
Isegi juuksuri aega ei saa ju panna. Kuhu ma lähen sellise hamstrina ? Puuri pistavad mu.

Eks lisaks on selliseid väiksemaid vigu mul ka küljes. Kord kummalised hambavalud surnud hambas ja need minestamised. Need minestamised…Või no päris minestamiseni pärast eelmist suve välja pole jõudnud. Aga surm on peale tulnud, pilt on mustaks läinud ja see järgmine samm olekski pilditu. Ja ohh kui janune ma siis olen. Noh, see seletab nii mõndagi. Eriti asjaolu, miks ma end neil momentidel erinevatest vannitubadest leian, või nagu jujhtus laupäeval, viimast jõuraasu kogudes diivanile maandun, tulles tähesajust. Eksole. Vähemalt ühel korral oli mu kõrval armas L, kes mind elule äratas ja jooma sundis. Vett muidugi.

Ja siis südamevalu. Omaette klass.


Nüüd scrolli tagasi üles ja loe esimese lause esimest osa. Jajah, üsna hästi.


Mis ma oskan öelda, olen jah üks häda ja viletsus…



noooooot.



-

* Küll on mul neid nutmisi ikka palju.

Thursday, August 16, 2012

Järjekordne tilk ämbrisse

Kui oled juunis seda postitust lugenud, siis just sinna see tilk kukubki.

Mul on järjekordne "puhkus" ja taas suudab see KOER selle mittenauditavaks muuta. Üleüldse on koduste puhkustega mul mingid kummalised lood. Alati on mingi häda. Aga sellest hiljem.

Meie soojad sõprussuhted selle olevusega said alguse juba esimesel nädalal siia saabudes. Nimelt arvas ta end olevat õiges kohas õigel ajal kui leidis tee mu tuppa, mu Eesti kommidesse.  Mina ikka nii ei arvanud.
Sellele järgnesid ta uued katsetused prügikastidesse. Prügile minu toas, prügile vannitubades(mis te ise arvate, mis sealt aeg-ajalt leida võib. Jajah, ja mis te sellest arvate, kas ta vana jobu sealt saagita lahkub, ei iial. Need on talle kui magustoiduks. Mis on omakorda nii krõuss, et hakka või oksele) ning otseloomulikult prügile köögis.

Asi pole selles, et ta süüa ei saaks. Saab ja korralikult.  Aga ta on ju loll.

Iseenesest on ta normide järgi ilus koer(justnimelt normide, sest mina neid norme ei mõista), temaga lantima minna on imelihtne, komplimendid sadu on garanteeritud.

Aga kui loll ta on.

Nagu öeldud sai, on mul puhkus ja nagu kiuste arvas ta olevat õige aeg teha üks korralikum tuur taas mu prügikasti, kust antud hetkel võis leida kommi jms jäänuseid. Nii kaks päeva jutti. Tagajärjed on käes. Või peaks ütlema vaibal, põrandal ja tugitoolil. Ning õhus.

Sest ta on ju loll.

Aga nii loll ta pole, et ei mõistaks meie vahel olevat tunnetekeemiat. Minu mittesallivus tema suhtes on talle arusaadav.

Kuid jätkuvalt on ta loll. Ja see omakorda muudab mu puhkuse mittenauditavaks. Sest ma lähen ju närvi.

Üleüldse ei saa ma sellest Ameerika ja Koer suhtest aru. Milleks sulle koer kui sul ta jaoks aega/viitsimist/tahtmist pole. Ja siis palgatakse keegi, kes käib taga jalutamas ning hoolitseb ta eest. Milleks ? Võta parem hamster. Mulle hamstrid kangesti meeldivad.

Aga see koer on jätkuvalt loll.

Ning kuidas ta on siis diivanid ära rikkunud. Ja ikka ja jälle ta karvad. NEED ON KÕIKJAL! MInu tuba on vist ainus paik majas, kus koerakarvu pole(välja arvatud pärast ta salajasi aaretejahti). Seetõttu on mulle isegi nii vastumeelt suurestoas telekat vaadata. Enne kui ma sinna diivanile üldse maanduda tahan, pean läbi tegema puhastuskuuri. Tolmuimejaga põrand, lapiga diivanid, puldid. Seejärel tassin lastetoast järjekordse teki ning mässin selle enda peale, alla, üle.
Ta lihtsalt ajab mu nii närvi.


Selle peale võtangi end nüüd kokku ja lähen koristan. Sest kohati mulle tundub, et ma muud ei teegi. Koristan. Lõputult. Või täpsemalt veel 6 nädalat.

Üritasin leida pilti, kus ta tunduks vähemalt natukenegi lolli näoga, ilmselgelt minu failisüsteemist leiab tema pilte vaid loetud arv. Seda head ei leidnud. Nii ründasin hoopis M'i fb'd ja röövisin pildi kus all seisab "… but she is such a good dog now". Good dog in my faceeeee!!!

Monday, August 13, 2012

Eluoluläbisegipildis

Tuhlasin oma pildimajanduses ja leidsin üht koma teist.
Seega, siin on teile  üht koma teist.

 Juuni? Tollel hetkel mu lemmikleit.

 Mu kaunitari soeng viimasel koolipäeval.
 Kentucky

 4th of July. Seekord veetsime antud tähtpäeva Kentuckys, M'i sõbranna juures. "Pool party"




 Kentucky päike
 See pisike beebi oligi see staar, kes päev pärast 4th of July'd sündis ja pälvis kuhjaga tähelepanu ja armastust. Vabaduselaps.
 Meie pisike lennuk, 8 kohta koos piloodiga. Lendasime sellega 2 korda, St.Louis-Owensboro ning vastupidi. Tunnike sellisega õhus on tõeline vaheldus tavapärasele lennundusele.
 Mu ulakas printsess Halloweenil. Nimelt oli laagris teemakas "Halloween in July". 
3 Nerds and their princess.
 Nerd kisses ?


 Ja niisama mõned pildid laagrist. Igapäevane riietus: toss, sokk, lühkar ja särk. Mis sa ise arvad, kas mul oli hea meel pärast 4 nädalat taas midagi muud kanda ?
 Lemmikute lemmik.


 Tüdrukute laagri piirkond. Need sinised on nende campingud vms. Ja kogu laager on ehitatud küngastele. Päev otsa trampisime mäest üles, mäest alla.
 H vanusegrupp. Tegime aardejahti kui ma ei eksi. 
 Zipline
 Teel, me oleme teel!
 Kohal, me oleme kohal! Kontserdist endast mul pilte polegi, vaid need mõned, mis telefoniga klõpsitud sai. 


 Twins time

 Veesõda mu hullu Mehhiklase ja ta lastega
 Gogogogoglf


 You don't ask, i don't tell.



Ühel hetkel ma kirjutan ka piltide asemel. Ausalt. Sest palju oleks öelda, aga vähe on jäänud.