Saturday, December 31, 2011

Aasta 2011

Pole mingit kahtlustki, et lõppev aasta oli seni mu parim.

Nii väga tahtsin, et saaks vanade asjadega ühele poole ja teile lõppeva aasta parimaid hetki ka pildis näidata, aga ajaga pole mul vist kunagi head suhted olnud, seega lükkan selle juba hoogsasti uue aasta lubaduste varna.

2011 oli minu jaoks suurte muudatuste algus.
Pakkisin osakese elust kohvrisse, jätsin maha oma pere ja lähedased, sirutasin tiibu ja lendasin üle ookeani leidmaks maailma ja iseennast.
Sain osakeseks ühest pisikesest perest, kes armastab mind taevani ning kelle vastu on mul täpselt sama tugevad tunded.
Leidsin kuhjaga armsaid sõpru, üks erilisem kui teine.
Kohtasin  imelisi inimesi, keda ma ei pruugi enam kunagi näha, kuid kes jätsid musse sügavame jälje kui arvata oleksin osanud.
Tuli tagasi lootus, et maailm siiski on üks ilus paik!
Viisin täide oma unistusi, olgu need siis materjaalsed või mittematerjaalsed. Minu unistused.
Õppisin tundma iseennast ning mind ümbritsevat.
Mõistsin kui suur maailm tegelt on ning mis tal pakkuda on. Tuleb vaid uskuda ja unistada ja tegutseda. Miski pole võiamtu! Imesid sünnib neile, kes julgevad unistada !
Muidugi ei olnud kõik nii ilus ja lilleline.
Kindlasti tegin haiget inimestele, kellele ma seda kõige vähem teha sooviks. Murdisn lubadusi, vedasin alt, olin viha ja pisarate põhjuseks.
Ja ma ise. Olen olnud tülis ja sassis ja segaduses ja vihane ja kurb ja pettunud. Iseenda peale. Iseendaga.
Aga ma lohutan end mõttega, et see ongi kasvamine.
Siiani laiutab mu ees suur punane küsimärk, must auk, udu-sudu, mis edasi, kuhu edasi. Sest nagu ma ütlesin, võimalusi on nii palju, nii palju! Ja otsuste tegemine pole kunagi mu tugev külg olnud. 

Asju, mida sel aastal esimest korda proovisin, oli piisavalt. Ja ma isegi ei hakka üritama neid kõiki siia üles loetlema. Sest enamus neist oligi ju uus! Need 9 kuud siin Ameerikas ongi uus !

Erilised suhted tekkisid Kanadaga. Tõesti, e r i l i s e d !  Esmalt Niagara ning siis Montreal.
Bahama, mu armas Bahama, kuhu jätsin killukese oma südamest.
New York. Kust antud hetkel seda kokkuvõtet kirjutangi. Brooklyni kortermaja kaheksandalt korruselt, korterist nr 803.
Boston, mu Boston !
 

Mida oodata uuelt aastalt, uuelt alguselt nagu inimesed seda nimetada armastavad?  Antud hetkel ma tõesti ei tea. Soovide, lubaduste nimekirja pole ma siiani jõudnud teha. Kas teengi.

Naeratada, muretseda vähem, tegutseda rohkem. Ma ei saa lubada, et olen parem inimene, parem sõber. Sellised asjad ei käi ju üleöö. Et hakkangi nüüd uue numbriga uueks inimeseks. Ma olen ikka mina, oma hea ja veaga.

Sulle, armas sõber, soovin rohkelt kordaminekuid, unistuste täitumisi ja õnne-armastust!  Nii lihtne see ongi!

Kohtume uuel aastal,

Armastusega,

Maarja

Friday, December 30, 2011

New York, mu kallis

Ühel hetkel kõnnid tänaval ja tahad lihtsalt nutta. Ja nutad, sest sa saad ja keegi nagunii ei hooli. Su ümber on tuhanded inimesed, aga sa oled siiski üksi. Sest keegi ei hooli. Ei, see pole halb. See on hea. Sa kõnnid tänaval ja nutad.  Miks sa nutad ? Sest tagasi tuli tunne, et miks mina? Miks just minuga? Ja sa nutad need kurvad ja kibestunud  pisarad ära, võtad uue sõõmu elust, silmad tuttavaid nägusid, kes sind juba ootavad, lükkad suunurgad üles ja silmad särama ja oled uuesti tänulik ja õnnelik.
Sama tänav, kus sa enne kõndisid üksi ja nutsid.
Tagasiteel pole sa enam üksi. Tänav on sama, ümbrus on sama, inimesed on teised. Isegi kui tunne hingepõhjas on sama, pole sa üksi. Ja siis ta lausub "Kas ma olen sulle öelnud, kui palju ma sind armastan ? " "Oled, mina armastan sind ka"



New Yorgil on omapärane mõju ja olemus.
Ja mulle siiralt meeldib see. Ma võin päev otsa kodus olla ja teha mitte midagi, aga siiski on tunne, et olen osake sellest suurest.
Ja ma nii vajasin seda. Seda, et olengi pool ööd üleval, joon veini, üksi. Hommikul magan kaua, ärkan siis kui tõesti uni on läinud ja ma tahan silmad lahti teha, mitte ei pea silmad lahti tegema. Panen mängima oma lemmikmuusika, koristan, käin pesemas ja teen maitsva hommikusöögi, mis sest, et kell on juba 4 pärastlõunal. Olen, naudin, tunnen. Ja pole isegi kahju, et lasin ilusa päiksepaistelise päeva tuulde, sest see oli täpselt see, mida vajasin. Nagu tagasiränne eelmisse peatükki.
Need siiralt on mu lemmikhetked, lemmikpäevad.


9 kuud
.Kuus.

Sunday, December 25, 2011

So this is Christmas...

Lappasin eelmise aasta jõulupilte. Uskumatu, kuidas aastaga on kõik nii muututnd. Või ehk on asi lihtsalt selles, et olles ise muutuste keskel ei tunneta seda kõike nii hästi. Olles aga kõigest sellest eemal, nii füüsiliselt kui ka mingilmääral vaimselt, tundub kõik nii teine. Olgu kuidas on, see postitus ei ole SEE, kus aasta kokkuvõtteid tegema hakkaksin.

Jõulud.

Tunnet kui sellist veel ikka pole. Samas olen üsna veendunud, et see tuleb. Täna õhtul, mil istun maha oma armsate sõpradega ühisele õhtusöögile, laud kaetud, kingid kuuse all, näod naerul. Homme hommikul, kui avame perega jõuluvana toodud kingid ja naudime hommikusööki. Pärastlõunal, mil söömine jätkub suure varase õhtusöögiga. Ja need pisiasjad ning atmosfäär, mis loeb... Niiet küll see tunne tuleb, eksole. Ja isegi ilma lumeta.

Igasuguste kaartide saatmisega jäin ka hiljaks. Aega oli ja oli ning siis buuum, jõulud olid homme ja nii see jäigi.


Aga Teile, mu armsad sõbrad ja tuttavad, kes siin ikka aeg-ajalt piilumas käivad.  Soovin Teile maailmaarmsaid jõule! Ole armas, ole hea. Hoia oma lähedasi. Make your dreams come true ! Ja mis kõige tähtsam, Ole õnnelik!

Piltideks eelmise aasta jõulud :)



 








Musimusi, oled armas mulle !


Teie Maarja

Friday, December 23, 2011

Thursday, December 22, 2011

Montreal

Niisiis käisin oma teise kolledsi kursusega Montrealis. Reede pärastlõunal startisime ja õhtul kella üheksaks olime kohal. Polnudki nii pikk sõit kui algul arvasin.
Egas muud midagi, Kanada on ju tore riik mõistliku ea piiranguga. Riidesse ja ööelu nautima!
Laupäeva hommikul käsutati meid juba varakult üles, ees ootas paari tunnine tuur linnas. Õnneks siiski bussituur. Õnneks niivõrd kuivõrd eksole. Kui ikka tervis ei kannata, siis pole just mahti giidi juttu kuulata ja aknast välja piiluda.
 Ilm oli ka üsna krõbe. -8 kanti. Talve kohta pole see ju hullu midagi, aga kui oled pikalt soojaga harjunud, siis on ka see -8 paras katsumus.(Täna oli meil näiteks taas 14 kraadi sooja)
Ülejäänud aja olime vabad. Sõime Katharinaga Hinna linnas lõunat, avastasime Mile Endi, sõime maailmaparimaid värskeid bageleid, jõime kohvi sotsiaalmaailmas ja nautisime euroopalikku õhkkonda, mida Montreal meile pakkus. Lihtsalt nii hea oligi. Seltskond oli 5+, külmakraadid korvas päikese soe paitus, inimesed olid head ja armasd. And that's how it happened, Katharina fell in love with the city.
Pühapäeva hommikul jalutasime ringi vanalinnas ja sõime hommikusöögiks crepe'si. (Meie mõistes siis suuri pannkooke). Nii paganama hea.
Linna kohta veel. Montreal asub saarel. Valdavaks keeleks on prantsuse keel. Inglise keelega saab ka ideaalselt hakkama. Linn, kust leiad kõikvõimalikke kultuure.  Tähtis lüli igasuguse kaubanduse seisukohalt. Ja väga euroopalik. Ja nende trepid. Mul on nii kahju, et ma neid rohkem üles ei pildistanud. Majade küljes on nii palju ägedaid ja armsaid treppe.
Mis minu jaoks uus, et Kanadalased tõesti ei salli States'e. Kui ma seda oma  #2 kuulsin, arvasin, et see on vaid tema vaatevinkel. Aga ei. Kuulsime sama seisukohta veel mitmeid kordi nende kahe päeva jooksul.

Mis puudutab seiklusi Montreali ööelus, siis need on liiga head selleks, et teile neid avalikult rääkida. Tule ja küsi ja ma jutustan sulle loo...


Taaskord oli mu "puhkus" niivõrd hea ja armas. Lähme juba suvel tagasi, sest need ilusad inimesed ja paigad väärivad taaskohtumist!


Monday, December 19, 2011

Bridge over...


Enne kui jõuan muljetada Montrealist ja pilte näidata, jagan hoopis ühe loo.

Jalutasime Montreali Mile End piirkonnas, mis on väga artistliku ja omapärase õhkonnaga rajoon. Palju erinevaid butiike, cafe'sid, galeriisid jms. Astusime sisse ühte šokolaadi poodi. Ja see lugu mängis nende kõlarites. Teadsin, et see on kusagilt tuttav. Nii tuttav. Küisisn müüjalt esitajat ja ta kirjutas selle mulle lahkesti paberile. Lahkudes jäi see mind ikka kummitama .
Pärast viit minutit bussijaamas seistes, külmast kange, torkas mulle pähe, et muidugi ma tean seda lugu!Me ju ise laulsime seda!
Niisiis on sellel lool nüüd minu jaoks mite tähendust.
See mõnus ja mahe ja armas ja soe hääl on mu Montreal. Sest just nii hästi ma end seal tundsingi.
Üksiti tuletas meelde seda teist, eelmist peatükki.

Ning lisaks fakt, et selle loo saatel tegin oma elu kalleima šokolaadi ostu. Mitte endale vaid kingituseks Michellele. Ja ta on seda väärt.

Ole armas !

Wednesday, December 14, 2011

Bahama

Kehv kokkvõtete tegija nagu ma olen.  Alati vajan rohkem ja rohkem aega, kuid tegelikkuses on lihtsalt kättevõtmise asi.

Ja ma ei tea kust või kuidas alustada. Või mida üleüldse sellest teile kirja panna. Kirjutamine võib ikka nii paganama keeruline olla.

Ma armastan reisida. Aga kogu selle reisimise juures olen avastanud, et see teeb mind kurvaks.
Mingil moel õnnestub mul leida inimesi, kes jätavad musse sügavama jälje kui ma arvata oskaksin. Ning kui tuleb hetk nendega hüvasti jätta, teades, et ma ei pruugi neid enam iialgi näha, siis paratamatult on see kurb ja kraabib mu hinge. Ma vihkan hüvastijätte, ma vihkan head aega, ma vihkan leida inimesi ning siis neid jälle jätta. Jah, omalmoel jäävad nad killukeseks ka edaspidi, aga see ei ole ju see ! Ma ei taha mõelda, et ma ei kuule enam kunagi rannas BA elutarkusi. Või Lucky ei tee mulle maailmapatimat BahamaMamat. Või ma ei saa tundide viisi Eddiga rääkida. Või ringi hängida tema maailmalahedate sõpradega. Või ma ei istu enam kunagi Violas, nina ees kohalik Kalik'u õlle ning letitaga juba tuttavad baaritöötajad, kelle süda ja naeratus on suurem kui ei miski muu. Ning Tema, kes muutis mu viimased õhtud nii eriliseks. Ning see rand... See ju lihtsalt peab haiget tegema !
Ma ei läinud sinna selleks, et neid kõiki leida ja oma südamesse toppida. Aga nii ju läks. Ja ma igatsen neid.
Vaatamata sellele, et ma tagasi olles kurb olen, oli mul Bahamal ju nendega ülimalt hea! Nemad olidki minu Bahama !
Nojah, kõik ju ei läinud nii nagu plaanitud, aga see kokkuvõte, millest ma teile peaks rääkima, on siiski hea.

Jättes igasugused tunded nüüd kõrvale.
Kaineid päevi 0.
 Mis ju omamoodi oligi "my goal". Ei, mitte et ma sinna puhtalt jooma läksin. Aga see vabadus, mis see saar mulle uuesti pakkus. Tahad välja minna, lähed välja. Tahad õlut, jood õlut. Tahad shotte, teed shotte. Ja imeline, kuidas raha kaotas tähtsuse. Ning uskumatu kui palju ma puhtalt "lõdvaks laskmisele" kulutasin. Ning mis peamine, mul polnud kahju, mul pole kahju.

Enamjaolt me laisklesimegi niisama. Hängisime rannas/basseini ääres või tuiasime ringi. Ainus "lõbu", mis me selle seitsme päeva jooksul ette võtsime, oli skuutritega sõit. No plaanis oli veel tegelt ka "peopaat", aga see oli see laupäev kui eelmine õhtu murdis ja muserdas.
Aga skuutrid olid ka lahedad. Isegi vaatamata sellele, et maksime ajuvabalt palju selle eest.
Tegime tiirud kuulsuste majade juurde, kus omavad "suvekodu" näiteks Oprah, M. Jordan, N. Cage jms.

Bahamale minnes peab arvestama nende jälkide "näljaste" meestega, keda leidub igal nurgal.  "Hey babe", lõputu signaalitamine, numbri küsimine. Lõpuks viskas ikka üle, väga üle.
Elu jubedaima öise jalutuskäigu kogesin viimsal ööl kõndides üksi Paradiisi saarelt Nassau kesklinna tagasi hotelli. Polnud ÜHTEGI autot, mis poleks mulle signaalitanud, üks lausa targurdas ja kamp noore nolke hakkas seda tüüpilist iba ajama. Teisel pool tänavat hüüdsid järgmised. Teetöölised küsisid, miks üksi väljas olen, miks taksot ei võta.
Mind täitsa huvitab, kuidas neile selline kultuur sisse kasvatatakse.

Nassau on selline omamoodi. Paradiisi saarel koged tõelist kuurorti, relaxi. Nassau linn ise aga on kohati pisut geto ja hirmuäratav. Huvitav kultuuriline kogemus.

Toit ja muu selline on üldiselt üsna kallis. Ülehinnatud. Aga no mida sa ühelt turistikalt muud oodata oskadki.

Meie teises hotellis oli papagoi. Ma nime kahjuks ei mäleta. Aga ta rääkis. "Hello" "Goodbye".  Hommikuti oli ta eriti edev.

Elu esimese "Thanksgivingu" veetsime ju ka puhkusel olles. Jäime küll ilma traditsioonilisest söömisorgjast, aga lubasime omale siiski kena kolmekäigulise õhtusöögi hotellis. Pearoaks oli ei miski muu kui kalkun.
(Mis on üldse thanksgiving? It's a day to be thankful and grateful for people and things you have in your life)
Teemakohaselt laekus telefoni armsaid ja südamlikke sõnumeid. Ning näoraamat uputas "Happy thanksgiving"ust.


Lahkudes nuttis isegi taevas.


Jääb igaveseks meelde.


Monday, December 12, 2011

Eesti, oh Eesti

Enne kui ma võtan end kokku ja lõpetan Bahama kokkuvõtte, pean lahti saama sellest imelikust tundest, mis Eesti jõulupidu minusse jättis.
Nimelt käisime täna Kaisaga Bostoni Eesti seltsi jõulupeol. Toimus see meist u 40 minutise sõidu kaugusel, pisikeses kirikus. Sai osta eesti head ja paremat. Isegi plaate ja raamatut, aga see selleks. Muidugi jõulusööki sai ka.
Rahvast oli  üsna palju. Terve saal oli täis. Igas vanusegrupis. Meie vanust oli muidugi kõikse vähem, ülekaalus olid vanurid, 30-40 keskel ja lapsed, lapsi oli palju.
AgaAgaAga.
Kuidas seda seletadagi, kohati tekkis mul tunne, et ma ei kuulu sinna. Eestlaste sekka. Ärge saage valesti aru, inimesed olid toredad ja sõbralikud. Üsna vahva oli kuulda nii palju eesti keelt. Aga see kohmekus, mis eesti keelega kaasa tuli. Kuidagi nii raske oli inimestega rääkida ja kohaneda. Inglise keel on sootuks..loomulikum?

Ma ei tea ise ka mida ma nüüd mõtlen ja tunnen.
Kohati on mul tunne, et inglise keelses keskonnas on lihtsam olla  m i n a. See mina, kes ma olla tahan. Olla oskan.
Kogu see Eesti mu ümber pani mind sellesse imelikku olekusse, mulli. Pähe kerkis tuhat ja kolm mõtet, ideed. Küsimärki. Lõi segamini kõik mu peas.

Näha neid inimesi, kes on olnud kunagi täpselt samas kohas, kus mina ning kuhu nad nüüd välja on jõudnud...

I really didn't need this right now.

Friday, December 9, 2011

Kannatust, ainult kannatust

Ma juba täitsa alustasin oma puhkuse kokkuvõttega.

Lihtsalt... kuidagi keeruline ja raske on seda kirja panna. Tundeid ja asju on nii erinevaid, et ..  .
No igatahes, ma juba pusin selle kallal.

Homme on aga reede! Pidupidupidu! Ja siis juba nädala pärast tagasi Kanadas !

Thursday, December 1, 2011

Need a vacation from vacation

Puhkus palmide all on läbi.

Läbi sai see juba pärast viit minutit lennukilt maha tulles, sõna otses mõttes asusin kohe tagasi tööle.

Andke mulle kokkuvõteteks veel paar päeva aega.

Ja ma tõesti vajan puhkust sellest puhkusest.

Saturday, November 26, 2011

Mõtleb

Täna on puhkuse SEE päev, mil alkoholi kogus su kehas hakkab tunda andma,  mil pähe torkab mõte, et võtaks nüüd vaiksemalt, sest asjad lähevad käest. Kuid samas, sa oled puhkusel. Ma olen puhkusel.

See hommik, mil mõtled, et eile läkski käest. Läks, aga ei läinud ka.

See tunne, et surm tuleb peale. Mida rohkem ärkvel oled, seda selgemalt ta ennast ilmutab. Aga mida veelgi rohkem ärkvel oled, seda paremaks muutub. Selline väike nõiaring. Ja välja saad sellest astuda alles.. puhkuse lõppedes. Astun.

See olemine nagu oled, aga ei ole ka. Tumm. Mull. Olen, ei ole.



See mõte, et kas kirjutamine selles olekus on ikka mõistlik?

Tuesday, November 22, 2011

Parmpampa

Tegelt peaks ma juba magama, või õigemini tukastama paar tunnikest, et siis särava ja värskena lennukile minna ja viis tundi hiljem maanduda juba palmide all.
Justjust, kell 6 hommikul läheb meie esimene lend Washingtoni ja sealt edasi Bahamale :)  Yeah baby!
Mu jõulu/sünnipäeva kink iseendale.
Aga see selleks. Luban, et kuulete/näete sellest veel piisavalt.

Eile õhtul käisin Twilighti kolmandat filmi vaatamas. Breakingdawn. Kuna ma just eriline fänn neil filmidel pole, ei oska ka midagi selle kohta öelda. Polnud halb, aga polnud ka midagi nii greisiässi.


Muidu vist polegi midagi väga huvitavat toimunud.
Danil oli sünnipäev eelmine nv. Laupäeval käisime väljas söömas ja mingil korteripeol, pärast mida otsisime KAKS tundi Bostonis taksot. Kaks tundi, kui ajuvaba on see ?!
Pühapäeval oli printsessi-spakas. Üksiti meisterdasin oma elu keerukaima tordi. Ja olin paganama uhke !

Eelmine nv algas ka mu "uus" kool. Pean kolm laupäeva koolis käima, Ameerika kohta tarkusi koguma. Detsembris teen tripi Kanadasse, Montreali ja ongi kolm ainepunkti olemas.

Lubade jaoks hakkasin ka õppima. Üritan puhkuselt tagasi tulles nendega ühele poole saada.



Muidugi on mul teile ka hunnikuga pilte.

 Üks õhtu käisime piigadega jalutamas....








 Hihi:)


 Dani 23!


Mu meistriteos. 
 
Dani sünnipäevapidu.
23 õhupalli 
Our spa
     
 Goodie bags

















 Üks mu kinkidest

 It's piniata time !




Drink beer, be happy!