Thursday, March 29, 2012

Fly by

Täna sai täis täpselt aasta. Aasta tagasi ütlesin "Näeme peagi" oma lähedastele, pakkisin kohvrid, tegin viimased musid/paid oma kahele armsale kiisule, vaatasin rongiaknast pisaraid ema silmis, loksusin kodumaa pealinna,  veetsin viimase magamata öö Mustamäel, sõitsin varasel hommikutunnil lennujaama, jätsin hüvasti oma Parimaga, pühkisin naeratades ta pisarad ja võtsin ette uue seikluse.Seikluse iseendale. Seikluse kõikidevõimalustemaale Ameerikasse.

AASTA, kuhu see kadus?

Mõelda vaid, et tegelt peaksin ma nüüd omakorda hüvasti jätma siinsete inimstega, pakkima kohvrid, pühkima pisaraid ja põrutama tagasi kodumaale.
Paraku sai see mulle juba pikemat aeaga tagasi selgeks, et veel pole aeg. Ma veel ei suuda ära tulla. Ma veel ei taha. Ma ei NÄE ennast koju tulemas.
Aga see, et juba  o n g i  aasta täis ja nüüd on alles vaid need 6 kuud....see on mind viimastel päevadel üha enam mõtlema pannud. Ja mõtlemine muudab mind kurvaks. Ja ma olengi kurb.
Sest ma ei suuda mõelda, et ma pakingi oma asjad ja lähen siit ära. Ja asi ei ole selles, et ma ei tahaks koju minna, või näha oma sõpru ning peret.
Ma kardan, et hakkan kahetsema otsust lahkuda. Juba praegu mõtlen, miks ma ikkagi ei pikendanud 9 või 12 kuud.
Ja kui ma lõpuks koju jõuan, tahan tagasi. Aga siis on hilja.

Samas ma tunnen, et aasta oli piisav, aeg oleks edasi minna. Töö mõttes. Üksluisuse mõttes. Ja ühel hetkel muutub nagunii kõik. Juba hakkabki muutuma. Enamus mu inimesi liiguvad edasi. Lahkuvad. Lisaks tulevad päevakorda erinevad perekondlikud muutused. Ja miski polegi nii nagu oli enne. Nagu siis kui oli HEA. Sest ega maailm ei peatu.

Aga elu mõttes. E l u- o l u. Ma juba tunnen, kuidas hakkan seda taga igatsema. Seda vabadust ja võimalusi.

Olla kodus, olla tagasi, on olla lähedal.
Ma tahan olla kaugel.

Miks ei ole võimalik pakkida ühtepunti kõik need, kes/mis on olulised ja nad KÕIK endaga kusagile kaugele kaasa tarnida?
Noh, et võtangi nad kõik kaasa ja kolin eludega paradiisi. On lähedust, aga on kaugel.






Sellised segased mõtted siis aastase tähtpäeva puhul.

Vihmane ilm väljas on võrduses minu enda ilmaga.


Ja ikkagi,miskuradimamõttes läks see aasta NII kiirelt ?

Friday, March 23, 2012

Beach, bitch!

Mulle see ilma teema kohe niiii kangesti meeldib viimsel ajal.

Jätan jälje ja ütlen, et täna oligi +28 sooja ja rannahooaeg saigi avatud.







 Saage tuttavaks, SM, meie uus sõber :)





Aga olguolgu, see kuumalaine peaks nädalavahetusega mööda minema ja asenduma pisut normaalsema kevadilmaga.
Sest see on ikka midagi väga ebaloomulikku, et märtsis selline soe on. Tuletagem veelkord siiski meelde, et aasta tagasi samal ajal sadas veel lund ka siinpool lompi. Ja nagu täna üks ema mänguväljakul ütles, 10 aastat tagasi olid sootuks hiiglaslikud lumehanged. Ilm on hukas. Või noh, kuidas võtta, minu jaoks mitte ;)

Ole mõnus!

Wednesday, March 21, 2012

Kevad aka suvi

Nii algas täna kevad Bostonis.

+24 sooja, päike, linnud, lilled.

Oh, ilus.

Kolmapäev-neljapäev +28/29 C. Andku aga minna, mind leiad rannast :))) !

Monday, March 19, 2012

Elu pildis-Bahama november 2011

Näitan Teile lõpuks seda, kuhu kadus süda.

Meie esimene hotell Paradiisi saarel



 Bahaama on üpriski popolaarne pulma sihtpunkt




Naikasid ei saanud ju ometi maha jätta.

 Mu lemmikspot


 Paul,Kaisa,Eddie,Kash

Kuulus Atlantise hotell













 Thanksgiving dinner









 Rääkiv papagoi meie teisest hotellist
  Stories no need to tell. Sir Poland, Mr. B



 Kõige ägedamad baarikad üldse !
 Me lemmikbaar

Mõistad nüüd, miks süda maha jäi?