Yo-Ho Sebastian

Hiiglane käib lastelaagris, kääbus käib metsas

Laagri algusest on juba kergelt nädal ja peale möödas. Ja ma ausalt olengi igal õhtul füüsiliselt nii väsinud, et ei viitsi isegi arvutis kaua passida.
Pole just ilus 7 tundi 30-40ses soojas olla(okei, ühest asjast peate te aru saama- see kuumus pole selline tavaline värske/kuum soojus. eiei, see on lämbe, niiskeniiskeniiske. NIISKE ja kleepuv ja raske.), kõndida, oodata, veenda, kõndida, vihastada, tassida, kõndida, veenda, oodata.
No olgu, tegelt muutub laager iga päevaga üha lahedamaks, sest sõpru tekib juurde ja päevad mööduvad kiiremini.
Päevaplaan näeb üldiselt ette, et kell 8:45 lahkume kodust, kell 9 oleme laagris, mäng, ujumine, atraktsioon/lõbu, lõuna, mäng/puhkus, ujumine, sport, atraktsioon/lõbu, snäkk, kodu. Päev lõppeb kell 4 ja 4:15 oleme kodus, märjad ja väsinud.
Siiani oleme näiteks nooli lasknud, kanuutanud, atv ja go kart'idega kimanud, seiklusrajal seigelnud, kokanud pretseleid ja teinud jäätist,  zipline'ga tuultes lennelnud, mägironimist harjutanud, mänginud erinevaid spordimänge jms. Tegevusi on veel mitmeid ja mitmeid, mis katsetamist ootavad. Täna mängisime kuuma peletusels sootuks veesõda.

Laager laagriks.

Nädalavahetusel käis D mul külas. Võtsime ette ja käisime mägedes matkamas. Vaata parem pilte ja saa osa meie vahvast nädalavahetusest.

 Meie laagriplats. Kusjuures, väga raske on Ameerikas leida legaalset TASUTA telkimist. Meie maksime näiteks oma platsi eest 35 dollarit. No boonuseks on wc ja pesemisvõimalus. Aga kas te kujutaksite ette. et keegi Eestis oleks nõus telkmise eest maksma?

Nii maksime näiteks ka Floridas "telkides" öö eest 32 dollarit(see tripp on ju üldse omamoodi jutt, mis on mul täitsa olemas, vaid pildid on teises arvutis). 

 Kääbus ja hiiglane telki vorpimas

 10-inimese telk kahele neiule

 Jim Thorpe, linn mägedes

 Matkasell

Olin vapper tüdruk ja matkasin/ronisin kose otsa. D lähedalt...

  

 D kaugelt

 

Call it love...

 Vahukommid, THE BEST!

 Me sassis auto. Sassis, sassis

  Järv keset mägesid, kus käisime pühapäeval kanuutamas.

 Rongiga käisime ka sõitmas. Mis oli tegelt üsna ajuvaba. Me ikka mõtlesime, et see viib ilusti kõrgetesse mägedesse, aga kus sa sellega. Põhimõtteliselt läks 18 dollarit niisama tuulde.

PS. Nädalavahetusel tõusis mu latt täiesti uuele tasemele, olen ametlikult Tädi Maarja. Tere tulemast pisikesele ilmakodanikule!

Lähme laagrisse

Jõudsime lõpuks omadega Pennsylvaniasse.
Mäletatavasti veetsin eelmine aasta siin terve suve. Buu-huu, eksole. See aasta oli algselt  kokkulepe, et saan suve vabaks ja ei pea lastega Penny kaasa tulema. Paraku asjaolud muutusid, sest nad lähevad laagrisse ja H'l on kedagi üks-ühele kaasa vaja. Mul oli küll võimalus loobuda, aga kuidas ma ülten ära millestki, mida ma tegelt ju olen palgatud tegema.  Pealegi, mis mul siis Bostonis ikka 2 kuud teha on kui kõik teised töötavad. Olen siis parem kasulik, saan ehk uusi tutvusi ja uue kogemuse.
Nii alustamegi homme nelja nädalase laagriga. Hommikul lähme ja õhtul tuleme.
Täna käisime laagriga tutvumas. Tõsiselt, ei leia sa eluski Eestis sellist laagrit. See on lihtsalt nii suur ja põhjalik. Kardi rada, laser tag, bassein, järv, kanuutamine, võrkpall, tennis, korvpall, võimla, zipline-see on vaid osa sellest kõigest. Lisaks päevalaagrilistele on ka laagrilised, kes veedavad kogu suve seal.  Noh, täpselt nagu filmides, tõeline Ameerika laager. Ja lapsevanematele on vaid 1-2 külastuspäeva kogu suve peale.
Eks need summed, mis vane mate rahakotist välja rändavad on ka vastavad.
Homme alustame ja 3ndal Augustil on viimane päev. Wuhuu, seejärel lendan tagasi Bostonisse, kus on mul 3 nädalat lastetu aeg. Tulge külla !

Täna oli aga K'l(hostisa elukaaslase tütar) sünnipäev ja käisime selle puhul Jaapani restoranis söömas. Pikema lobata näitan teile parem pilte ja ütlen, et šõu oli äge ning toit oli maitsev.

Täna varasemalt

Kaks nädalat Kentucky pärusmaadel möödus küllaltki kiiresti, õnneks.
Kuidas ma küll ei jõua ära oodata, et saaks üksi magada. Et ma ei ärka keset ööd, sest kellegi jalad taovad mu põski. Et keegi ei siple, ei vähkle, ei tõuse, ei räägi. Ning et keegi ei rööviks mu tekki. Ning et ma ei ärkaks oma “vabadel”(mida tegelt nagu polegi olnud) päevadel kell kuus hommikul, sest keegi kas karjub mööda koridore või räägib liiga valjult või üleüldse unustab, et seal on veel inimesi, kes vajavad oma und kui kala vett. Või noh midagi sellist. Viimane on kusjuures iga IGApäevane teema. Ja mind ajab see nii marru. On see isekus või kasvatus ? No näiteks mina püüan alati arvestada, et minu varajane ärkamine ei pea kõiki teisi äratama. Olla saab ka vaikselt ja teisi segamata. Paraku ei arva nii mu hostema ega ka lapsed. Argghh. No vaadake, ma ei ole just kõige rõõmsam ja seltskondlikum kui keegi mu und kavatseb häirida. Ma VAJAN oma und. Ma olen ju supemagaja, või no olin. Oehh, olin, tõesti olin.(Kodus Bostonis on mu tuba keset maja-all on suurtuba, vastas lastetuba, üleval ema tuba. Ning muidugi jookseb koridor mööda minu seina. Seega kuulen ma igat pisemat krõpsu, sest Ameerika ehitus on ka nagu on eksole, papp siia, papp sinna ja maja ongi valmis.)Oeh, kuidas ma ei jõua ära oodata. Penny näol on vähemalt pisike lootuski seda kõike saada. Mu rahu, vaikus, privaatsus ja uni. Mmm, uni.

Privaatsus ongi vist teine, mida ma nii väga vajan. Üksiolek, privaatsus, vabadus.

Huvitav, kuidas see kõik olema saab kui kodus olen. Kodus Eestis. Kas ma suudan uuesti magama õppida või muutis see aasta ja kopikad mu unerütmi jäädavalt?
Ma võtan endale julgelt ühe nädala, kus ainult magan. Magan nii kaua kui tahan. SSM, või umbes nii.(Kuidas mulle küll ei meeldi lennujaamad, kus peab interneti eest maksma. Ostan ma jee sul 8 dollari eest wifit. No tegelt ükskord ostsin. Siis kui süda tilkus Bahamalt tulles verd)


Ja nii ma istun siin St Louis'e lennujaamas meie teist lendu ootamas, ning virisen ja vingun.

"I'm ready for some baby news.."

Lausub mu vastas istuv noor õpetaja, kelle sõbratar lamab juba 16ndat tundi haiglavoodis ja ootab mil Arbuus nimega Lilly Beth välja otsustab hüpata.
Nii istume me kõik, perekond, sõbrannad ja ei keegi(loe mina),  haigla ooteruumis juba tunde(varaseimad tegelased istuvad siin juba hommikul kella kuuest) ning ootame neid tähtsaid uudiseid.

Nädal tagasi külastades samat noorpere tajusin KUI valmis nad selleks lapseks on. Sõna otseses mõttes, pista laps hälli ja olemas on ideaalne pilt. KÕIK oli paigas. Alustades uue auto soetamisega, lõpetades mähmketega korvis. Ning milline garderoob. Appi, MILLINE garderoob. Ma arvan, et isegi minul on vähem riideid. Valmis olid ostetud asjad isegi järgmiseks kevadeks.  Just nii valmis nad siin ongi.(Tegu on muide sama paariga, kelle pulmas me eelmine aasta käisime).

Ühtlasi pani mind mõtlema, et samamoodi ootab minu perekond mõne nädala pärast esimese järeltulija saabumist. Või kas ootab? Pean silmas, kas ka Eestis on ooteruumid täis armastust ja ootust nagu siin? Olen elus vaid ühte noort ema haiglas õnnitlemas käinud, seda paar aastat tagasi kui mu lapsepõlvesõbranna oma esimesega maha sai. Ka sel korral külastasime neid päev või kaks hiljem. (Ega mul polegi tutvusringkonda nii palju beebisid sündinud. No muidugi nagu kiuste  on beebimeri uputama hakanud eemaloldud aastaga)

Minul oleks näiteks ülimalt hea meel kui mina punnitamise olukorras oleks ning teaksin, et seal kusagil ruume ja ruume eespool on üks punt, kes mind armastab ja toetab oma kohaloleku ning mõtetega.  (Võtke seda palun kui üleskutse ja vihjena. Mitte, et mul see tegevus lähiajal plaanis oleks. Oo õud, oo ei)

Siinne ootesaal on täis nii palju armastust ja ärevust, et purgi kass lendaks vilega pealt.


Kogu see titendus pani mind mõtlema ka sellele kui palju on minu äraolekuga neid väikseid tegelasi kodumaal juurde sadanud. It's raining babies, halleluuia, it's raining babies.
Ning kui palju ma sellest kõigest ilma olen jäänud. Sugulased, parimad sõbrannad, tuttavad. Ja ajaks mil ma tagasi olen, on pisikestest beebidest suured beebid saanud, kes teevad juba suuri tegusi.

Kõikide beebide terviseks!

Kentucky pildis

 Soja põllud

 Käisime murakaid korjamas

 Meemaw ja PaPap

 Tiik nr 1, ühtlasi mu lemmik kogu maal

 Tiik nr 2, kus vesi on soe kui kusi

 Kas tead kui mõnus on ulpida madratsiga veel, sulgeda silmad, kuulata vaikust ja olla omaette, o m a e t t e. Mu lemmikuimast lemmik tegevus kogu selle siinveedetud aja jooksul. Imeline, see ongi tõeline puhkus.