Sunday, June 23, 2013

Jaan õuna, M&M küpsise ja 2 burgeriga

Nii napilt jäin jälle ilma Eesti suve parimast osast. Juba kolmas aasta jutti, mil õlled on jäänud joomata, lihad söömata, lõkkehüppamised hüppamata. Rääkimata kiikedest, varastest hommikutundidest ja mis peamine, sõbrad!!! OoO Sõbrad.
Selle asemel istun mina diivanil, närin õuna ja jälgin kuidas see imeline aka põrguline 8-aastane neiu Mickey Mouse vaadates M&M küpsist järab. Ning nõuab uut topsi piima.  Piima siis piima.
Idülliline Ameerika.
(Siinkohal palun tuletada mulle järjepidevalt meelde, et ma EI taha vabadel nädalavahetustel kodus olla. Sest JAH, mulle meeldib kordki nädalas kaua magada. Ning JAH, ma eeldan, et vaba tähendab lapsedpoleminumureteenjalähenkuhutahan, mitte kogemata-meelega väikeste inimeste kantseldamist. VABA, ma ütlesin)

Nii napilt, nii napilt, sest juba järgmine nädal samal ajal olen tagasi teisel pool lompi, teel koju. Väike peatus Matroškade juures ja pühapäeva lõunaks vaatan taas tõtt Pikkade inimestega.
Aga seekord on kõik teisiti. Sest ma tahan koju tulla :))!!! Ei mingisuguseid Fu*ck U life varastel hommikutundidel lennujaamas, vaid hoopis Terviseks ja Hurraa!

Ahjaa, burgereid sõin enne tõesti 2. Home made ja puha. Süümetunnetki polnud, kas tead. Hommikune jooks ju kattis vähemalt ühe, eks.
Mul on kaitseks vaid öelda, et pilt ja maitse ei ühti...

Friday, June 14, 2013

Reedehommikused heietused

Mõnikord võib aga juhtuda nii, et päeva peab alustama kõndides mööda vihmaseid kodutänavaid.
Kell oli 6 hommikul ja jalutasin tagasi koju, kust olin kümmekond minutit tagasi lahkunud, et tagastada ajutine rendiauto. 
Üksiti jäi teele ka Starbucks. Milline idüll.
Elu Ameerikamaal algab tõepoolest vara.

See eest eile leidsin end googeldamas "how to change a diaper". Lapsehoidja missigune, kas pole. Olin teel hoidma üht pisikest 10-kuust piigat. Tunde hiljem lahkusin  väsinuna rääkimaks iseendaga. "Oi, vaata, karu. Mis värvi karu on? Pruun, jaa. Kas sulle meeldivad karud? Mulle küll meeldivad, aga ükskord väiksena nägin õudusunenägu ühest ja pugesin suurest hirmust kesest ööd emme-issi kaissu. Karu sinna ikka ju järgi ei tule"
Olin suisa tänulik, et mu igapäeva elu ei sisalda väikeseid inimesi, kes veel rääkida ei oska. Aga vähemalt on nad armsad ja neid saab ninnu-nännutada. Kuniks nad jalad alla saavad, sõnad suhu ja kasvatavad sassis juuste asemel sarved.

Üht sellist "devil to be, related by blood" näen juba loetud nädalate pärast.

Kuula head lugu ka.


Thursday, June 13, 2013

Me joome viskit, viskit, viskit, ja muretseda on miskit.

Istub viski klaasiga köögi saarel ja mõtleb, kus ta jälle valesti läks.
Milline neist käesoleva aasta kõikidest pööretest oli see kõige valem.
Kas õigetest teeotsadest kihutas mööda sada miili tunnis või hoopis slower vehicles keep right ja vasakule jäid maha sootuks põnevamad ja paremad teeviidad?
Kuigi viimane vasakpööre oligi lihtsalt vale. Lausa seaduseraamatusse kirja pandud. Hindagi peab maksma.

Raadiost laulab keegi, et LIVE ON ja I CAN'T CHANGE EVEN IF I TRIED, EVEN IF I WANTED TO.  Tema laulab küll armastusest samasoo vastu, aga minu isekas enesehaletsus seostab kõike praegu endaga. Lubagem.

Nüüd ütleb teine, et GIRL LET ME LOVE YOU BABY. No tule ja armasta siis. Aga et oleks ka õige asi, eksole.

Ega midagi arukat polegi öelda. Harva on.

Ja klaas on ka põhjatu. Või lõputu ? Või mõlemat korraga.

Elu ikka juhtub igat pidi ja igast otsast.


Aga ema, ära muretse, kõik on ikka hästi.

Ahjaa, IT'S NOT WHAT YOU DONE IT'S ABOUT WHAT YOU DOING.

Noh, hea lohutus, duud !

LETS GO !

Ahhh, las ma keeran nad kõik hoopis kinni.
Kaasaarvatud ka pudelikorgi.






ja ne panimõmm

Nädalavahetusel pidime originaalis telkima minema. Kehva ilma tõttu sai telkimisest pisikese ja hubase maja rentimine. Millest omakorda kujunes välja dominantsete venelaste issil on kaugel-suurel venemaal raha, seega on ka minul raha häärberi rentimine, mille peale meie, issi ei ole võimsa venemaa äriboss ja dollareid pean ise teenima, kaotasime igasuguse isu üritusel osalemisest ja jätsime kogu kupatuse ära.
Siis otsustas aga ilm omakorda kõik vihmad ära jätta ja üllatas päikse ning soojaga. Kiired plaanimuutused ja kuna ma olin autot nagunii juba nädalavahetuseks endale küsinud, otsustasime kõrvalosariiki põgeneda.
Üks igati õnnestunud nädalavahetus, once again.













Monday, June 10, 2013

4s Iphone soovid?


Ma oleks hirmus hea meelega nõus enda (super)hästi hoitud 32gb unlocked preili Õuna maha müüma !  (mitte ainsatki kriimu, kaetud kilega ja igapäevaselt kannab ka korpuse rüüd)

Tekkis huvi?
Noh, kirjuta mulle, päri rohkem informatsiooni, tee pakkumine või küsi hinna numbrit :) !

maaarja_k@hotmail.com


Friday, June 7, 2013

Oogid-Aanid-Eenid ja Mina


Mõni päev tagasi küsis sõbranna Megan, kes on 5 kuud au pair olnud ning ajapikku hakanud mõtlema edasistele plaanidele (ta on alles 18), et kui saaksin ajas tagasi minna, kas teeksin kõik samamoodi ja võtaks koolist nõnda pika vahe reisimiseks. Kas ma kahetsen tehtud otsuseid.
Ühtlasi on see täpselt miski, mille üle olen ma viimsael ajal palju mõelnud.

Keskkoolist on möödas 3 aastat, uskumatu endalegi. Ega muidu vist sellest numbrit ei teeks ja tähele ei paneks, aga sotsiaalmeedia, oo sotsiaalmeedia. Tuletab kurvalt meelde, kuidas aeg annab gaasipedaalile jultumatult talda.
Ükshaaval kerkivad esile rõõmuhõisked järjekordse haridus taseme saavutamisest. Pedagoogid, bioloogid, tehnoloogid, andragoogid, ökoloogid. Üks Oog teise otsa. Isegi Aanid ja Eenidki sekka.
Mina peaks üks nende seas olema.
Peaks. Suhteline mõiste. Võiks?

Ühest küljest tunnen ma end tõepoolest halvasti, et antud hetkeks pole mul olemas haridust, millest ka reaalselt tulevikus asja oleks. Miski, millega ma tahaks tegeleda, millises suunas liikuda jms. Noh, need tavapärased lällutamised.
Mul.pole.haridust. Mul pole veel ette näidata paberit, tunnistust.
Kas see ka tähendab, et mul puudub haritus ?
Ei. Mul on ju ometi midagi muud. Mul on kogemused, silmaring, inimesed, paigad, mälestused.

Kindlasti on ka kõik need koolilõpetajad samamoodi omaette dilemma ette jõudnud. Mis edasi ? Kas see oligi kõik ja nüüd on vaid töö, pere, kodu ? Kas siin lõppebki üks ja algab teine ? Või jätkata kooliteed ja täiendada ennast veelgi ? Ehk hoopis jätta kodu ja minna maailma avastama ? Mida teha ? Mida.Teha.

Samamoodi on ju minulgi jätkuvalt dilemmad ja küsimärgid(no kuigi minu puhul on see juba loomulik seisund. /I'm fckng lost!/). Idee poolest tean, mida tegema pean. Nüüd oleks aeg ka reaalselt sealt alustada, kus teised just lõpetasid. (mis omakorda toob esile muidugi mustmiljonjaüks küsimust/otsuseid, nothing new right).
Aga jällegist on igal heal ka viga ning iga otsus nõuab ohverdust. Selleks ajaks kui mina oma haridusega ühele poole saan, on ka vanusenumber selline, et peale hakkavad pressima jällegist muud elulised tegurid. Samas on asi väga palju kinni ka suhtumises. Lubagem tuua näide: Julgegu ma vaid 30nselt veel vaba, vallaline ja lastetu olla. Eeldatavasti kannaks Eesti ühiskond mind maha kui lootusetut vanatüdrukut...Tõsta nüüd mõte ringi ning oletusel, et mul on selleks vanuseks 2 last, mees, abielu, liisingud, koer ja kass, kannaks Ameerika ühiskond mind hoopis maha for not having fckng life and having kids TOO SOON!! Kelle normidele ja tõekspidamistele siis toetuda?
Ah, polegi mõtet targutada. Kokkuvõttes on üldse nii, et ELU JUHTUB.


Ühe, kahe ja enama sõnaga.
Ma ei kahetse, et olen jätnud kooliga nõnda suure pausi. Olgugi, et mul kripeldab sees väike kadeduse uss ja kriipiv noot, ma ei kahetse. Haridus ei jookse mu eest aastatega ära. Pigem sammub see aina lähemale ja aina selgemalt. Ning see teadmatus, kes ma olen mis ma teen mida teha tahan,(mitte, et mul see veel päriselt täiesti selge oleks) oligi ju üks peamisi põhjuseid, miks ma läksin oma teed.

Ma ei muudaks tehtud otsuseid, sihte ja suundi. Kuidas ma saaksingi?! Milline patt oleks öelda, et ma loobuks kõigest ja kõigist neist, keda/mida viimaste aastatega kohanud olen! Ma julgegu vaid nii öelda ja mind saadetakse kohe kividega põrgusse.

Valesi, rutakaid, mõtlematuid otsusi tuleb alati ette. Neist ei tasu end aga iialt muserdada lasta. Ju nii pidi olema, millegi suurema jaoks olid nad vajalikud ja olulised. Noh, omaette küsimus on, kas neist ka õpitakse... vaid mitteeksisteeriv kõrgeim võim seda teab.



Teile aga, mu armasad haridusega haritud, Palju õnne, jaksu ja tuult tiibadesse ! Maailm on valla ja maailm on suur. Make it happen ! 


Monday, June 3, 2013

Kas kummitused on olemas .?.

…või on mu mind totally f**ed up?

No vaata. Pärast väsitavat(loe pidutsevat) nädalavahetust võtsin nõuks hommikul pärast laste koolisaatmist kerge uinaku teha. No ei seisnud need silmad lahti kui üritasin end maailmas toimunuga kurssi viia.
Niisiis. Tund und ei tee ju paha. Muidugi läks nagu ikka, et kui kord otsus vastu võetud, siis on uinumisega raskusi, see selleks. Kui ma siis kord ära vajusin, nägin mingit väga kummalist und. Ma pesin kodus põrandat ning korraga libastusin. Seejärel lähenes eeldatavasti mu host, et mind püsti aidata. Järsku aga moondus ta nägu tundmatuks võõraks ja see tuli aina lähemale minu omale. Ja tead,  siis ma tundsin FÜÜSILISELT läbi une, kuidas keegi tuleb mulle lähedale, ikka üha enam ja enam mu näo vastu. Ja ma olen 100% kindel, et see tõesti oli füüsiliselt seal. Ma hakkasin rabelema, et end üles ajada enne kui see mu nägu puudutab. Ja ehmatasin  üles. See.Tõesti.Oli.Kriiiiiiipi.
Pärast soikusin uuesti unne. Aga et see veel kõik polek. Järgnevalt tundsin läbi une, kuidas keegi ronib mööda mu jalga üles. Ja jällegist. Täiesti FÜÜSILISELT miski katsus mind läbi teki. Olles unesegane, pool ärkvel, pool kadunud, ei julgenud ma kohe silmi lahti teha ning  ehmatasin taas end kuidagi üles.

Ma pole end kunagi siin majas õõnsana tundnud kui üksi kodus olen. Ja no vaevalt, et edaspidigi tunnen. Aga see tänane hommik oli igatahes väga kummaline. Sest ausalt, miski oli füüsiliselt olemas.

See selleks. Kummitus või mitte, karma või mitte, mina olen ikka suurem ja hirmsam ;)

Nädalavahetus oli taaskord pidune ja sõbrane. Kuum suvi jõudis korraks ka meieni ning kuumakraadid kerkisid üle 30C, utsitades meid võimalikult palju väljas olema ja nautima katuse kokteile.
Uus nädal tõi aga vihma, jättes soojakraadid mõnusasse 20- ringi. Mulle sobib, ongi põhjust kummikud kapist välja võtta!

Ja mulle ei mahu pähe, et juba ongi juuni ja vähem kui 4 nädala pärast olen tagasi kodumaal! Parem oleks, et ka siis sealsed ilmad nii head on !