Friday, October 24, 2014

Tere taas, USA ja meeldiv tollipeenestamine!

Minu eelmisest reisist teise kodulinna Bostonisse on möödas juba jupp aega. Oli too käimine siis eelmine kevad-suvi. Endalegi, rääkimata teistest, üllatuseks olen ma aga just taas oma pehme taguotsa siia samma Bostoni äärelinna maha parseldanud.
Minekust teadsid vaid vähesed, need kel oli põhjust teada. Ei tahaks küll öelda, et ma seda kohutavalt saladuses hoida tahtsin, kuid kuulutama polnud ka põhjust tõtata.
Pühapäeval pakkisingi asjad ja esmaspäeval maandusin juba Bostoni lennujaama. Justnimelt lihtsalt lennujaama, sest riiki mind sisse ei tahetud lasta. Noh, olen ju selline kahtlane veidrik, kes omaaruga arvas, et just Bostonisse on hea paariks kuuks taas end tuulutama tulla (tahaks nii väga öelda, et puhkama, agaaaa, mis mu ülejäänud aeg siis on olnud?)
Astusin mina kindlameelselt siis lennukilt maha, endal suu kõrvuni. Siiski tagasi kodus ja oooo mu  sõbrad, no öelge mulle, kes ei oleks õnnelik!? Aga vaata, selle õnne ja naeratuse pühkis mu suult üks mitteniikena tollitöötaja, kes arvas, et minu siinolekut tuleks lähemalt küsitleda-uurida. Sest kuidas saab olla, et ma jään siia pea kolmeks kuuks, kas mul oma elu pole? Ja kuidas ma üldsegi rahata hakkama kavatsen saada?! Tõmmati mind siis eraldi ruumi, kus oli ees juba nii mõnigi nägu. Nende seas ka üks rase koeraga neiu, kes arvatavasti saadetigi tagasi kodumaale, valas teine seal suuri krokodilli pisaraid ja koer va saatan siristas kättemaksuks loigukesegi põrandale.
Ootasin seal siis pea tund, kuniks mind letti võeti. Nende peamine kahtlus oligi see,  et naasen ma ju tagasi oma vanasse perre, ega ma siis nende jaoks tööle hakka ? Ja miks ma Eestis tööl ei käi (ahh milleks, mul on ju Rikas välismaal töötav Peiks)( pealegi pole ma leidnud piisavalt head kohta, kuhu oma suursugust potensiaali suunata?!.)? Ja mis kool see selline üldse on, et ma seal kohal ei pea käima? (On selline kool üldse olemas?) Ja miks mul nii vähe raha on ning kust ma seda juurde saan? (just ütlesin ju, mul on Rikas Peiks) Ja kes/miks maksis mu pileti eest? Ja millega mu pere tegeleb? Ja kes lapsi vaatab? Ja miks mul mesi kotis on? Ja kes mu sõbrad on? Ja millega nemad tegelevad? Ja miks mu Noorhärra siia tuleb? Kas ka musta tööd tegema, sest ehitajad saavad seda ju kõikjal teha, miks mitte siin, eks? Ja mida ma üldse siin tegema hakkan?( eem, söön, si*un, magan? Nagu iga normaalne inimene?) No ja MIKS sa üldse tulid? No ometi, MIKS?
Lisaks sellele kisti kõik mu kolm kotti  lahti-tühjaks, tuhlati läbi märkmikud ja dokumendid, sest äkki ometigi on seal kirjas, et ma siin raha teenima hakkan? Kasvõi kuskil imepisikeselt? Tagatipuks pidin ma neile oma telefoni avama, et nad saaks selle otsast lõpuni läbi tuhlata, sõnumeid lugeda ja tõestust otsida. Jap, privaatsust Ameerika tollis pole. Et see veel kõik pole, võeti liinile Michelle, kellelt kõiki neid küsimusi uuesti üle küsisiti, lisaks veel paar parematki.
Pea kaks tundi pärast mu lennuki maandumisest ning ajude peenestamist ulatati mulle tagasi mu pass ja sooviti meeldivat viibimist Jänkidemaal.  Halllleeluuuuuja, ma olin ometigi tagasi Bostonisse jõudnud ja see kõrvuni naeratus naasis mu väsinud näolapile.
Ei jäänudki muud üle, kui otsida üles sõbrannad, kes olid mind kogu selle aja truult parklas oodanud.

Niiet Sähh Sulle piirivabadust ja inimõigusi, USA tollis nende jaoks ruumi pole!