Monday, November 24, 2014

Kui hing on katki...

... tuleb üks armas väike plikatirts, istub Sulle sülle, räägib kuidas ta põlv valutab, sest ta kukkus koolis. Võtab Sult ümbert kinni ja kallistab tugevalt tugevalt. Ja Su süda hakkab justkui verd tilkuma, sest Sa tahaks nutta ja öelda talle, et ka mul valutab. Ja ma annaks kõik, et see oleks katkine põlv mitte süda.

Ühel teisel õhtul.

Tuesday, November 4, 2014

Tervislik ei ole...tervislik?

Vinnasin ennast lõpuks niikaugele, et suutsin oma paksuks istutud tagumendi püsti ajada ja taas jooksma sundida. Sellele eelnes muidugi nädal aega meelitustööd, vingu ja vihastamist. Ennast tuleb ikka ju viimasele piirile vedada ja siis lõpuks asi kätte võtta.
Sport ja mina pole kunagi väga lähedased olnud. See enese liigutamine tuleb alati kuidagi kodust kaugel palju paremini välja. No näiteks olin ma üsna aktiivne esimest korda Ameerikas olles. Kui kõik teised au pairid mu ümber "tõstsid" kaalu, siis mina, mingi ussi augu ime läbi, suutsin seda hoopis langetada. Austraalias oli töö aktiivne ja mõnel kuumemal päeval sai end ka jooksuga veel tulisemaks kütta. Uuesti Ameerikas olles käisin ka vahelduva eduga jälle jooksmas.  Noorhärral Taanis külas olles tegin ka üsna tublisti trenni jooksmise ja harjutustega. Eestis veedetud aja jooksul oli mind aga jälle jube raske tegutsema saada. Kuu aega tagasi veetsin paar nädalat Norras, kus esimese nädala käisin iga päev pool päeva väljas jooksmas, matkamas, kõndimas. Mille tagajärjel veetsin ülejäänud nädala hoopis voodis santi mängides. Sport pidi ju inimese tervislikku seisu parandama, mitte haigemaks muutma?
Noh jah, pole see sport minu jaoks nii loomulik vist midagi.

Otsustasin siis nüüd ka, et davai, see -5kg plakat, mis mul kodus külmkapi peal juba pool aastat "motivatsiooni" tekitab, tuleb lõpuks ära lahendada. Alustan siis taas.  (sest kas ma mainisin, et kõik need toredad kilod, mis ma kunagi Usas olles kaotada suutsin, on nüüd tagasi?!)
Aga pagan, mulle tundub, et see 4. november ei tee minuga sugugi koostööd.
Jooksin 4km- pärast kolmandat tahtsin surema hakata. Lõpetasin veremaitse suus. 4 on alguseks lihtne, eks?!.
Tegin püreesuppi- kas tõesti suutsin ma pool keevast supist omale käte peale ja poolde kööki laiali laotada? Tulemus? Pool supist raisus ning kätel põletused.
Tegin puhastavat teed- kolks... ups, kas tõesti lõhkusin kapis sorimisgea oma teetassi ära ?
Järgmiseks on mul kavas koeraga jalutama minna (jah, kui keegi veel mäletab, siis ikka see sama loll koer, keda ma, loomaarmastaja,  silma otsaski ei salli) ning üksiti ka H koolist ära tuua. Mis küll valesti saab minna?