Maailmalõpu aasta. Mis aga tulemata
jäi, oli see samune lõpp. Kõige lõpp.
Teisi lõppe oli, käpu täis ja
erinevaid.
Jalgealt käisid läbi suured ja
väiksed maad. Ühest maailmaotsast sai teine. Vahepeatusega väike
ja kodune Eesti.
Kuhu iganes, millal iganes, suund oli
üks-idast itta.
Ei oska kuidagi 2012 kokku võtta. See
oli õnn ja õnnetus käsikäes. Liikusin, leidsin ja avastasin.
Õppisin.
Minust sai tädi. Tädi maailmaarmsale
inglinäoga poisile, kes vapralt kasvab tuhandete ja tuhandete
kilomeetirte kaugusel.
Oma sünnipäeva hakkasin jagama ühe
teise pisikese poisipõnniga, kes saabki juba kohe kohe aastaseks.
Elektroonikamaailmas astusin Õuna
usku.
Maha sai peetud parimad peod ja üheõhtu
seiklused lemmiklinnas Bostonis. Eesotsas minu “täisealiseks”
saamine. (ühtlasi oligi see alguspunkt, kust alguse said kõik need
teised)
Tutvusin Miki ja Minniga.
Avastasin, et minus peab voolama tilk
Mehhiko verd, kuidas muidu seletada seda kirjeldamatut kihka Corona
ja Mehhiklaste vastu.
Lisaks Mehhikole tekitab minus erilisi
tundeid Iirimaa ja selle asukad. Rääkimata esimesest St Patty
pidustustest. Hoi!
Ameerika baarid, eesotasa Bostoni omad,
leidsid peopaikade topis auväärse esimese koha.
Mu LEMMIKUTElist sai möödunud aastaga
tugeva täienduse. Lemmikõlu sai juba mainitud, lemmikbaarid samuti.
Ka lemmikrahvused on puust ja punasest selgeks tehtud. Lisaks
lemmikjalanõud(igavikulised valged kummikud ja punased kontsad),
lemmiktoit, lemmiklinn, lemmikbänd, lemmik...
Ma nägin-kuulasin-tundsin-laulsin
Mumford &Sons'e !!!
Minust sai mägede armastaja.
Õhukilometraaš ületas maa oma.
Lennukid on teised autod.
Avastasin tünnisauna võlud ja mõnud.
Tutvusin basiiliku ja selle
majandamisega.
Õppisin elama koos sipelgate, gekode
ja prussakatega.
Elu kohvris on üks peamisi tunnuseid
läbisaavale aastale.
Aasta tagasi istusin New Yorgis
Brooklyne kortermajas, kirjutasin ja võtsin kokku aastat 2011.
Keset elu ja melu.
Aasta hiljem istun Austraalias
Basiilikufarmis. Lume asemel on lõõmav päike ning puhkuse asemel
töö.
Keset tühjust ja ...tühjust.
Sarnaselt eelmise aastale on ka seekord
uue aasta ees küsimärk.
Kuhu lähen, kuhu jään. Mida teen.
Kindlaid paiku, sihte ja suunde pole ma tänini paika panna suutnud.
Üks on kindel, otsimist ma ei jäta. Otsida tuleb, siis on lootust
leida.
Pühapäeval rentisime auto(tegelt küll
bussi) ja trippisime mööda kohalikke vaatamisväärsusi ringi.
Käisime esimest korda vihmametsas ja seal paiknevat koske
uudistamas.
Tahtsime veel teistki koske kaema
minna, aga kruusateele sattudes avastasime, et rendiautoga pole
lubatud antud teel sõita ja nii me suurest hirmust trahvi kartes
otsa ringi pöörasimegi.
Muidu oli selline vahva väike seiklus.
Esimest korda vasakulpool paremas roolis ja 10 inimese bussiga. Mis
muideks ei vedanud meid ühestki mäest korralikult üles. No ei ole
normaalne, et iga piseimagi künka peale ähvardab valge ratsu otsad
anda ja autorong selja taga annab välja Kevadkruiisi mõõtmed.
Raske jalaga Eesti neiud nagu me roolis
olime, jõudsime elusalt ja tervelt siiski koju.
Töölt saime vabaks vaid 25nda, mil
kohalike jaoks püha.
Siinkohal pean ära mainima(olete te
tähele pannud, et see on mu lemmiklause?), et sellele eelneva nädala
olime kui oravad rattas ning võtsime töö jaoks unetunde võlgu.
Muidugi härra Farmer, muidugi tahame me töötada hommikuil kella
7st kella poole kümmneni õhtul, meeleldi! Nii tiksuski praktiliselt
viie päevaga 60 töötundi. Vabaks lubatud laupäevast sai hommikul
kella seitsmene Farmeri Härra ukse taga, et vaja on täita siiski
veel üks tellimus ja tööd jagub mõneks tunniks. Paistes silmad,
sinikates jalad ja liikuda keelduvad liigesed.
Unevõlg sai õnneks siiski
nädalavahetusega tasa, laupäeval pärast tööd kostis majast vaid
rahvusvaheline norinakoor. Nii see päev kadus, viie paiku õhtul
ärkasime üles, sõime ja kerisime tagasi tuttu. UneMati polnud
kitsi.
Tulles aga tagasi jõulude juurde.
24ndal pärast tööd küpsetasime
ühiselt küpsiseid ja hiljem katsime laua jõuluõhtusöögiga-kartul,
hapukapsas, liha. See vist oligi see ainuke hetk, mil peale tikkus
kõige lähedasem tunne jõulule.
Ainult et Jõulivana otsustas tulemata
jätta. Kingitustest, nii suurtest kui väikesest, jäime ilma.
25ndal läksime Poikade farmi, kus
peeti maha üks korralikumatsorti jõuluveesõda. Ligunes kõik mis
liguneda andis.
Pärast seda saime veel natuke
süüa-juua ja jõul tahtiski otsad kokku tõmmata.
Juba 26ndast olime taas töölainel ja
rügamas tunde järgmise pidustuse nimel-aastavahetus!
2013 võtame vastu Cairnsis. Esimene
jaanuar on töölt vaba, seega rendime taas auto ja anname pärast
aasta viimast tööpäeva gaasile talda ja kimame kahte kolmeks
vahetama.
Seekordseks sõiduvahendisk saab
eeldatavasti siiski auto ja kätt/jalga saab ka proovida neiu Mairi.
Seda unustasin ju ka üldse mainida, et
ma ei tööta enam põllul basiilikut korjates. Olen nüüd lao
toimkonnas, võttes vastu põllult tulevat basiilikut, seda pestes,
pakkides ja tehes selle juurde kuuluvaid kõiksugu muid toimingud.
Aga sellest võiks üldsegi eraldi postituse teha.
Peamine on see, et istumisest sai
jooksmine ja ma ootan huviga, kas ka kaalunumber otsustab teistpidise
suuna võtta.
Lõpetuseks loodan, et Teil kõigil oli
meeldiv ja rahulik jõuluaeg ning üleüldse kõik oli ilus ja hea,
eksole.
Järjekordne töötu kolmapäev. Homme
on kuu aega Austraalias oldud.
Nii igav on, et isegi tuduriideid ei
viitsi seljast võtta. Maris on omandanud koristaja staatuse ja käib
mööda elamist harja/mopiga ringi. Kes koristab igavusest, kes sööb.
Kes magab.
Üldiselt on elu nende kahe M'iga üsna
lust. Mina kokkan/majandan toidupoolega, Maris on koristaja Kata ja
Mairi, no ta on lihtsalt ilus kübermaanik(on see üldse sõna?).
Isegi meie majakaaslased ütlesid, et meiega on kuidagi lihtne elada.
“Mida eestlased söövad?”
“Kartul ja liha”
No tegelt sööme me siin kõike.
Suurimad perelemmikud on õun
beanutbutteriga, TimTamid, vahukoor...Et siis magusast vaid
toitumegi? No tuleb tunnistada, et seda läheb siin ikka
omajagu(Maris väljaarvatud). Näiteks kulub mul nädala magusavarule
rohkem raha kui nädala toiduvarule. Aga jah, Mairi sõnul toitub ta
siin paremini/rohkem kui kodus. Niiet muret, et me nälgas oleksime,
pole.(Ja siis ma vingun, et kilosid on ülearu, eksole)
Toidust
rääkides, hostelites saime selgeks, et seljakotirändurite lemmikud
on nuudlid, tuunikala, purgioad, muna, 1 dollarine sai, makaronid ja
tomatipasta. Miks? Sest neid saab soodsalt kätte ja piisavalt
toitvad on ka.
Samas
oli märgata ka tegelasi, kes antud eluviisi juba pikemalt
harrastanud ja nõnda ka menüüd veidi peenustanud.
Toit
toiduks.
//Pool
päeva hiljem//
Käisime igavusest jõe/oja juures. Sinna saamiseks pidime läbima
mingid kohutavad rägastikud ja kaasas kandma “ussirelva”(mis
kujutas endast tegelt vaid rauast ora, mille mangopuude juurest kaasa
haarasime). Üksiti nägi Mairi oma esimest madu. Ta muidugi võttis
seda kuidagi kahtalse rahuga. “ Madu oli seal, roheline, umbes nii
pikk, supsas minema”
Tagasiteel
kutsus farmer meid tasuta mangosid võtma ja soovitas all ettevaatlik
olla, sest seal elavat krokodill(id). Panime küsimärgi alla, kas
sinna enam naasemegi.
Mangod
on vähemalt head.
Koju
tulles vaatasime filmi ja nii see vaba kolmapäev läbi saigi. Homme
loodetavasti ikka tööle palganumbreid teenima. Süüa on ju vaja
osta.
Higi tilgub, päike kõrvetab ja
külmast õhust ei näe enam undki.
Õuna termomeeter ütleb, et õues on
35 kraadi sooja ja jõuludeks on temperatuur veelgi enam laes.
Kõik on kuum. Alustades õhust ja
veest, lõpetades telefoni ja arvutiga. Vahepeale mahub isegi
voodipesu ja toaseinad. Ootan juba huviga millal Perekond Õun
mingeid ohusõnumeid saatma hakkab.
Selle kuumuse teeb omakurda kehvaks
niiskus. Nagu nähtamatu vihm.
Oleme nüüdseks 2 nädalat tööl
käinud ja esimesed palgatki pangakontole tiksunud. Või no kui päris
täpne olla, siis saame oma palga hoopiski tsekiga ja peame ise selle
panka toimetama. Ning see protseduur võtab veel omakorda 3 päeva
aega. Austraalia ja ta bürokraatia.
Töö poolelt on kõik endine. Hetkel
on farmil küll raskemad ajad, tellimusi vist pole, basiilik on vana
ning uued põllud pole veel valmis. Mõni päev oli lausa täiesti
töötu, siis pandi meid hoopis uusi põlde rohima. Iseenesest üsna
lihtne, sest istume ikkagi liikuva masina peal, aga selg ja kael
hakkab valutama. Vähemalt aeg möödus kiirsti ja töötunnid tulid
kiirelt.
Üks uus neiu tuli ka juurde. Eestlane.
Teadsime teda tegelt juba Cairnsist.
Üks lahkus ka. Nii see seltskond siin
vahetub. Järgmine nv lähevad veel 2 minema ning sellest järgneval
veel 1. Eks siis on uusi nägusid oodata, sest nagu ülemus ütles,
on nädala pärast tööd palju ja päevad 12 tunnised.
Vahepeal oleme 2 korda Mareebasse
hääletada jõudnud(mis on kusjuures ebaseaduslik), korra poisse
ananassifarmis külastanud ja... muud vist polegi teinud. Sest siin
polegi ju midagi teha.
Piltide asja pole ma veel jätkuvalt
välja nuputanud, sest internetiga on kitsas ja need vähesed
megabitid mis telefoniga on, kuluvad kui viivu. Kahtlasel kombel
eriti veel mul.
Ega muud midagi. Igavleme siis edasi
sel kuumal teisel advendil keset tühjust.
Muideks, see istuv töö ja igavlevad
vabad päevad mõjuvad kaalunumbrile üsna masendavalt, sest muud
pole teha kui süüa. Ja süüa me, eestlased, siin armastame. Niiet
mu Ameerikas kaotatud kilod on kiired tagasi tulema.
Brisbane hostelis tutvusime kahe
teise eestlasega, kellega jõudsime kiirelt sina peale ja pooljuhuslikult
kogemata meelega tekkis plaaniks põhja lennata. Nii
ühinesidki meie pundiga Sibula Poiss Voot ja Kaspar Josper Joonatan.
Piletid said ostetud ja suurlinn vahetus välja rannikuäärse väikelinnaga.
Cairnesi lendasime esmaspäeva õhtul
ja tänu õnnele, juhusele ja ei teagi millele veel oli meil, kolmel
M'il, teisipäeva lõunaks töö olemas.
Kõigile sinisilmsetele peab siinkohal
tõesti rõhutama, et tegu oli tõelise vedamisega. Tööd ON raske
leida. Ei ole nii, et võtad tööbortaali lahti, leiad 6000
kuulutust ja vali millist aga soovid.
Hostelis kohtasime piisavalt inimesi,
kes olid tööd juba nädalaid otsinud ja otsinud ning olidki alla
andmas.
Ka meie pundist otsivad KJP ja Norman
siiani Cairnesis tööd. Edu poistele ! Lootust on ehk nii palju, et
varsti varsti on banaani ja mango hooajad algamas ning farmitööd
peaks siin-seal ikka liikuma.
Igatahes said meist Basiiliku M'id.
Töö on iseenesest lihtne. Istud,
korjad ja muudkui vorbid basiiliku punte teha. Väiksed, suured,
vabad. Põhiline konks on vaid selles, et saaks tunnetuse järgi
selgeks kui suur mingi punt olema peab. Ei midagi füüsiliselt
rasket, aga tervete näppude ja küüntega võib küll hüvasti
jätta.
Omakorda pinget pakub itaallasest boss,
kes inglise keelt ei armasta ja uustulnukaid ei salli. Ja on vana.
Paks ja vana.
Tööpäevad on senini väsitavalt
pikad olnud, 12 tundi jutti tunnise lõunaga. Viimased pundid saabki
vorbitud nii, et päike on loojunud ja valget aega vaid loetud
minutid. Täna oli meie jaoks esimest korda lühike päev. Alustasime
9 hommikul ja lõpetasime juba kella kolmest. Tavaliselt algab
tööpäev kell 7. Töö kogus sõltub sellest kui palju tellimusi
sisse tuleb.
Erinevalt teistest reisikaaslastest
veetsin mina oma esimese tööpäeva aga laos, kus toimetasime siis
põllult tulnud basiilikuga. Valmistasime kastid, pesime, pakkisime.
Laos oled kui tõeline orav rattas, tegemist on igaks hetkeks. Samas
möödub aeg ka sootuks kiiremini, sest ühel kohal istumise asemel
liigud pidevalt ringi.
Eks paistab, ehk saan mingi aeg hoopis
sinna tööle, sest tüdrukuid on vaheldumisi koguaeg lahkumas.
Vabu päevi on üks, pühapäev. Ja ega
siin muud teha polekski. Lähimasse linna, Mareebasse, on 10 minutine
autosõit ning seda neljarattalist meil ju pole.
Nii viibki boss meid nädalas korra
linna toiduringile. Üksiti saab ka muud asjaajamised ära ajada.
Pank, mõned muud poed ja palju ühel kotiränduril võõras linnas
ikka toimetada on.
Internetiga on eriliselt kehvad lood.
Kui Brisbanes oli vähemalt raamatukogus tasuta nett, siis siin pole
sedagi. Nii palju kui telefoniarve käia kannatab ja ongi kõik. Minu
kaart sai juba tühjaks ja nii ma istun, rotina, netituna.
Oma suurima hirmu, maoga, pole mul au
veel kohtuda olnud. Küll aga elavad meiega koos sipelgad, ämblikud,
konnad ja gekod, kes vägisi tuppa pressivad. Noid viimaseid laseb
mööda seinu ja aknaid pimeduse saabudes ringi piisavalt. Üks sõber
elab igapäevaselt me suuretoa lambi sees otsides endast väiksemaid
hommiku-lõuna ja ühtusöögiks.
Sipelgad va tüütused on I g a l p o o
l.
Nii me siin basiilikufarmis elame, eestlased, sakslased
ja muud neljajalgsed.
Meie esimeskes “koduks” Brisabanes
oli backpackeritele mõeldud odav hostel. Selliseid leiab igast
linnast kuhjaga. Tubade valikus on kahe kuni kümne (või ehk
enamagi?)voodised, valid selle järgi kuidas rahakott kannatab ja
mille/kellega nõus leppima oled. Kui panustad privaatsusele, võtad
omaette toa. Kui lihtsalt sellele, et katus peakohal ja
pesemisvõimalus olemas, oled koos paljude endasugustega, kes on
maailma erinurkadest samamoodi tulnud õnne ja seiklust otsima. Võib
ka juhtuda, et satud kokku kaasmaalastega nagu meie esimeses toas.
Brisbane hostelis laotati meie punt
laiali, pidime minema 2 ja 2 erinevatesse tubadesse. Mina ja Mairi
sattusimegi tuppa, kus oli ees juba 3 eestlast, kes meist vaid mõned
tunnid varem jõudnud olid.
Hosteli peale leidsime neid veelgi.
Kohati jäi isegi tunne, kas sinna kodumaale üldse enam keegi maha
jääb kui juba ühe majutuse kohta leiad peotäis kaasmaalasi.
Backpackerite hostelitest ei tasu suurt
oodata. Tubades on enamjaolt narivoodid, mõnes pisike laud või
külmkapp, wc ja vannituba on olenevalt kas oma toas või mitme toa
vahel jaotatud. Olemas on ka köök, kust leiad kõik
kokkamistarbed, mine ja osta vaid tooraine ning kokka nii kuis
rahakott/oskused lubavad. Puhtusele just suurt rõhku ei panda. Samas
on vähemalt voodipesu alati pestud.
Kui rahakott aga ei kannata, tuleb
magada lageda taeva all. Nii saime meiegi tunda kodutute elu juba
esimesel ööl kui Cairnesi jõudsime. Plaanist öö lennujaamas
veeta ja hommikul hostel leida sai hoopis magamine lennujaama väljas
pinkidel, sest ühel hetkel teatati, et lennujaam läheb kinni. Meie
õnneks avati see mõned tunnid hiljem ja pääsesime tagasi
pehmetele toolidele. Magama.
Meie praeguseks koduks on tööandja
poolt pakutav maja. Meiega elavad veel koos 2 saksa neiut, kes samuti
farmis töötavad. Üüri maksame 105 dollarit nädalas. Ega elamine
ise suurem asi pole. Eelmised elanikud pole puhtusest suurt lugu
pidanud ja üks koma kaks pluss neli asja on ligadi logadi. Nii
puuduvad näiteks kõikjal uksed, kardinateks on tekid, seintes on
hiired, lampides elutsevad gekod, ahi ei tööta, telekast näed vaid
dvd'sid, laelampi tuleb ülemus juba neljandat päeva parandama ja
väljast kostavad helid nagu püüaks keegi maja pakkudelt minema
tassida.
Aga sellest kõigest me end heidutada
ei lase vaid oleme rõõmsad ja roosad basiiliku M'id edasi.
Päikest !
(Tahtsin Teile pilte ka jagada meie ulualustest, aga googel otsustas, et mu piltide maht on täis ja edastisteks postitusteks pean ruumi juurde ostma või midagi muud välja leiutama. Tere.)
Meie Austraalia seiklus sai reaalselt
alguse umbes kuu aega tagasi ühel laupäeval, mil saime sihtpunkti
selgeks, ostsime piletid ja tähistasime ja tähistasime ja
tähistasime.
Seltskond koosnes kolmest nais
M'ist ning ühest vastassoo esindajast, kellega olime eelmine päev
lõpuks kohtunud.
Nagu öeldud sai, väljalennuni oli
jäänud kuu.
Kuu uue seikluseni möödus kohati
veel Eestiga kohanedes, kohati valmistudes. Või kas on ikka õige ja
aus öelda, et valmistudes. Jäid ju enamus asjaajamisi ikka
viimasesse minutisse ning kotidki sai pakitud 6 tundi enne kodust
lahkumist. Kiisudele leidsime tänu perele ja headele tuttavatele
uued kodud, öeldud sai need üksikud “Näeme peagi” ja polnudki
muud kui sõit-sõit linna.
Ära peaks ka mainima, et minu
kodupõlgusest sai kogemata/juhuslikult/meelega kodulembus ja need
viimased kõned, sõnumid, mis teisipäeval mind ümber püüdsid
veenda, olid soojad-siirad ja ohtlikult lähedal täitumisele. Nii
tekkiski missioon “ Jõuluks koju”. Kui käimegi põhja kogu
selle asjaga, siis naudime vähemalt päikest ja oleme pühadeks
kodus.
Oli siis kuidas oli, aga lend oli
bookitud 13. novembriks suunaga Tallinn-Helsinki-Singapur-Brisbane.
Kohale pidime jõudma 15. novembri
varahommikul.
Kõik sujus viperusteta kuniks
Singapuri lennujaamas sai selgeks, et meie viimane Kängurudemaale
väljuv lend oli tühistatud. Suurt kaost sellest küll tegelt ei
tekkinud. Bookiti meile lihtsalt uued lennud ja pidime korraks
Melbourne lendama ja sealt neljapäeva varahommikul edasi Brisi.
Melbourne lennul tervitas Austraalia
meid esimese tõusva päikesega. Esimene hommik kogu sellele lõputule
ööle, mis ajasrändamine endaga kaasa tõi.
Oleme ju nüüd tüdrukud tulevikust !
Kuidas siis Austraalia esmanädalaga
tundub ?
Tunne on kuidagi teine. Brisbanes
tundus kohati, et oleks justkui tagasi suurlinna ellu sattunud,
tagasi Ameerikasse? Samas annavad palmipuud mingit omamoodi
saarehõngu juurde, umbes nagu maksiversioon Bahama saartest. Ka
vasakpoolne liiklus justkui kinnitaks seda.
Sellevõrra oli ka minu kulturishokk
sootuks väiksem kui reisikaaslastel. Ei pakkunud uudsust dollar(mis
on mulle sootuks kodusem kui kogu euromajandus), kiirteed ning
tunnelid keset linna, piuksuvad ülekäigurajad, lõputud valikud
toidupoes, sissepoole käivad vetsuuksed ega ka keeltekompott, mis
igapäevaselt ümbritseb.
Tunne on uus ja samas ei ole.
Tänaseks on Brisbane aga 2 tunnise
lennusõidu kaugusel ja uueks koduks on rannikuäärne Cairnes, kust
liigume edasi juba reedel oma esimesele tööpostile.
Meist saavad farmerid! Basiilikud,
basiilikud, me väiksed basiilikud!
Juttu on veelgi. Näiteks uued
reisikaaslased, ööbimised ja odavad veinid, aga sellest juba hiljem
!
Ma ausalt tahaks end kokku võtta ja kirjutada, et vahetasin taas jalgealust ja et kõik on uus, aga samas nagu tuttav ja talv muutus suveks ja kappidest said kohver ja plusside asemel on miinused ja kõigest sellest muust veel.
Aga täna ma tunnen, et jälle ei jõua. Süüdistada saab vaid eilset ja ühtlasi ka esimest Austraalia veini, odavat veini, mis mu rajalt maha võttis.
Kui tuleb elu, tuleb ka jutt reisist ja sellest kõigest muust!
Seniks teile aga teadmine, et oleme elus, terved ja pohmellis. Või olgu, kes on, kes ei ole.
Esimestest saabumistundidest on saanud nädalad, on saanud kuu. Esimene kuu Eestimaal, esimene lumi.
Kodus on jätkuvalt kuidagi tuim olla. Pole põnevust, pole seiklusi. Pole isugi midagi korraldada, käia ja olla.
See ainuke kord kui ühel reedel Tartus klubis käisime ja Terminaatorit kuulasime. Ning reisikaaslased hotshotte üksteise jutti alla kugistasid. Mina vahukoort pealt limpsides. Olin kaine. Kaine sang.
Aga omamoodi rahu on sisse tulnud. Et saab küll olla ja elada.
Nagu arvata võib, kuulen igal taaskohtumisel üht ja sama küsimust- kuidas siis on kodus olla?
Esmalt ei osanud ma sellele kuidagi vastata. Olla üdini aus ja näidata välja pettumust, muserdust või kraapida mingigi positiivne sõna sekka? Ajapikku nuputasin välja.
Kodus oli algul võõras. Kõik tundus teine ja asjad olid ununenud. Kodu oli külm ja muserdav. Ilm oli kehv, rääkimata mu haigestumisest, mille tagajärjelt olinig vaid toas ja voodis.
Aga pärast kaht nädalat oli kõik endine ja sama. Miski polnud muutunud.
Poes tuttavat kohates ja talle sama joru ajades ütles ta aga, et on ikka muutunud! Me oleme ka muutunud!
Mõistsin, et nõnda rääkides olen ehk tõesti isekas ja üleolev. Mina pidasin silmas küll asju minu jaoks, minu vaatevinklis, aga tõsi ta on. Ega maailm ju ei peatu ja inimesed elavad omi elu, tegelevad oma asjadega, olgu nende elud siis maal või linnas. Suured või väikesed. Ja ehk ei taipagi mina nende muutusi nii kergelt. Näen vaid välist ja nähtavat. Aga inimkond ju areneb alati.
Ma nüüd kangesti püüan endale vastu rääkida, öeldes korra, et kõik on sama, aga siiski muutunud. Võta siis kinni, mis ma tegeltikult mõtlen. Ei tea ma vist isegi.
Samas ma kaldun arvama, et asi on ka selles, et kui ikka kord ära käid, näed muud maailma ning siis naased… vaatadki asju teise nurga alt. Kuidas teistlaadi elu avardab su silmaringi… Sina ju näed vahet, oskad/saad võrrelda, aga teised ei pruuugi seda mõista. Nad ei saagi mõista.
Võrdlusi on tõesti palju olnud.
Esmakohal kindlasti inimeste suhtumine. Lugesin hiljuti artiklit, mis paneb nii mõnegi asja paika ja ütleb mõndagi. Lugeda saad seda SIIT.
Olen artikliga 50/50 nõus. Tulles kekskonnast, kus klienditeenindus on kõrgel tasemel, inimeste ellusuhtumine peegeldub nende naerustest nägudest ning suhtumisest, võõrastega rääkimine on igapäevane osa kultuurist jnejne. Ning maandud siis tagasi kodumaale, kus võõra teretamise eest saad vaid sõimata, inimesed käivad pead maas, nukralt. Rääkimata klienditeenendusest. Kus üksteise peale ollakse kadedad, võisteldes, et olla parem ja trumbata üle… Andestust, kuid see teeb tõesti kurvaks ja paneb mõtlema, kas sa ikka tahad sellises keskkonnas olla ja elada. Kas ei vääritagi paremat.
Samas on ka positiivseid kogemusi täiesti olemas ja näha, et asi areneb.
Näiteks käisime sõbrannaga hiljuti Tartus Tsink Plekk Panges õhtust söömas. Ja peab ära mainima kui meeldiv klienditeenendaja meil oli! Nii särav, sõbralik ja naeratav! See ju saabki üheks määravaks asjaoluks, kas naased kunagi söögikohta või ei. Ja Pange läheks kindlasti tagasi. Soovitaks teistelegi!
Korra juba mainisin, et Eestlased on kadedad inimesed. Oiii kui kadedad. Kadedus väljendub nii naabrite, sõprade kui sugulaste suhtes. Ja siis see võistlus, et olla parem.
Tulles suhtumisest ja inimestest eemale, olen märganud veel mõndagi. Küll pisikesi asju, aga siiski.
No näiteks.
Restoranides maksad ka vee eest! Ameerikas oli vesi ikka tasuta( samas kategoriseerub see nüüd taas sellesamuse klienditeenenduse alla).
Kinosaali lastakse sind alles enne filmialgust. Ja nõnda on seal suur järjekord, kus seista ja oodata. Milleks ? Miks ei võiks kohe pärast piletisoetamist kinosaal juba lahti olla ja sinna istuma minna ?
Eestlaste toitumine on nii kuradima üksluine. Mul on ausalt kõrini nende võileibade järamisest. No olgu, see sõltub küll rohkem iga inimese rahakotist, kas nad saavad lubada mitmekülgsust ja tervislikumat toitu, aga ma siiski tahaks mõelda/loota, et ka piseima arvutuse ja nutikuse korral saaks kerge vaevaga oma söögilauda mitmekesistada. Olgem leidlikud!
Positiivselt poolelt ka. Oo imeline WIFI ja tasuta internet kõkjal!
Ning E-maailm. Olgem kiidetud! Nõnda sain pool oma libedasõidu koolitusest kodus arvutitaga istudes tehtud. Loadki sain sissa anda neti teel ja tarvitses vaid nädal hiljem neile kontorisse järele minna ! Ei mingeid pikki järjekordi RMV's (ehk siis ARKis).
Tead ega rohkem hetkel ei meenugi. Kaalukausi raskem pool on siiski inimestes endas.
Muidugi toob see mind mu pakijamale, mille tagajärjena pole ma oma kolimisasju ikka veel kätte saanud!
Lühidalt. Pereisa saatis mu 4 kasti teele. Otse kätte sain neist vaid ühe. Tegelt mis otse, maksin nagu vana loll. Ja maksan veel kõigi teiste eest ka(kui need üldse kunagi kätte saan)
Teised kolm istuvad tollis kinni. Minu päringu peale ja "tõestamisele" pole ma nädal otsa ühtegi vastust saanud. Mida ma nüüd siis tegema pean ? Telefonitsi öeldi, et tuleb saata sellele ja sellele aadressile kiri. Aga kui sealt ju ei vastata!!!! Tundubki nagu surnud ring. Esmaspäeval võtan taas asja käsile, sest lumi on ju maas ja ma tahan oma talvejopesid ja saapaid!!
Noh, kui ma need lõpuks ükskord kätte saan, siis vaata kui väärtuslikud need kõik on ! Pereisa maksis, mina maksin.. Asajadel on lausa 3* väärtus.
No igatahes. On mis ta on. Ta on kodumaa. Oma hea ja veaga.
On kodumaa veel kaheks nädalaks kuniks võtan jalgealla järgmise seikluse, millest saab meie suvi!
Eestlane, naerata!
Maalaps nagu ma olen.
Kuulake head muusikat ka! Leidsin uue lemmiku. Paloma Faith. Ta on imeline !
Kaks paljudest.
"Ja kuhu te selle aastage reisida olete jõudnud?" Küsis võõras noormees, kes kord pargis meiega juttu alustas.
"Eeem…" Lõi mul mõtte tühjaks. Tõesti, kuhu ma oma jälje selle aastaga jätta olen jõudnud ?
Osariike kokku lugedes sai tulemuseks 15/50. Mis iseenesest võiks ju parem olla. Kuid samas..
Enda ümbruses üritasin lähimaid osariike korduvalt külastada. Päevatripid erinevatesse linnadesse ja huvitavatesse paikadesse. Mägedesse ja randadesse. Baaridesse ja Pubidesse. Neist ägedamad alati New Yorgi tripid, mis asub ju kõigest 4 tunni kaugusel bussiga, imeline! Ma armastan seda linna!
Üks eriliselt armas tripp oli Newporti, mis on lihtsalt nii ilus ja idülliline rannikuäärne linn.
Eelmine sügis käisime Valge mägedes, sinna tahtsime tagasi minna, et vallutada jalgsi mõni mäetipp. Asub see ju Bostonist vaid kahe ja poole tunni kaugusel. Aga plaaniks see jäigi. Noh, pole midagi, Järgmiseks korraks !
Juunis tegime päevatripi Cape Codi, mis on meie kandis tuntud turistikas, lõputu rand ja pisikesed linnakesed. See seiklus lõppes paraku aga eriti vara istudes kohaliku suveniiripoe ees, oodates, et keegi meid ja meie õnnetusse sattunut autot tagasi transpordiks. Loo nukker pool oli asjaolu, et me olime alles teel randa. Tee jäigi teeks täis autojuppe. Järgmisel hetkel olimegi hooletuse või juhuse tõttu, võta kuidas soovid, sunnitud mõtlema juba tagasiteele. Päästerõngas saabus aga alles mitmete tundide pärast ning tänu lahkele vanaprouale pääsesime siiski korraks randagi ning restorani laua taha lõunatama ja loole päikest otsima, võtame seda kui seiklust ning õppetundi. Peaasi, et kõik jäid terveks ja päike paistab edasi.
Pennsylvanias käikudega said ka sealsed osariigid kirja. Meie(nende) pesapaik seal asub nelja osariigi nurgas, seega polnud mingi ime, et kodu asus Pennys, õhtusöögil käisid Marylandis ja päeva lõpetasid filmiga Delawares.
Juulis käisime D'ga Penny põhja pool mägedes telkimas ja matkamas. Ohh, imeline. Mul on mingi eriline sümpaatia mägede suhtes.
Pealinna Washington DC's käisime ka eelmine aasta korra. Üks linnadest, mis mulle ei sümpatiseeri.
Kaugeim osariik on senini olnud aprillikuine Florida, kus veetsime perega ühise puhkuse. Iga lapse unistus- Disney Maailm.
Läände ma üleüldse ei jõudnud. Tegelt oleks ju täitsa aega olnud, meie viisaga on antud +1 kuu reisimiseks, aga reisimine nõuab raha ja minu numbritega väärtpaberid on juba tulevasteks plaanideks ära paigutatud. Lohutan end mõttega, et ega see ei pea viimaseks korraks Jänkidemaadal jääma. Mul on küll ja küll aega, et siia naaseda ja siis on ju kah vaja paiku, mida avastada ja vallutada.
Lisaks jõudsin 3 korda Canadasse ja korra Bahamale, kus veetsin oma esimese, selle pärispäris esimese, puhkuse elus. Ning kuhu teatavasti kaotasin oma südame.
Canadasse jõudsin esimest korda koos perega eelmine sügis, kui võtsime ette nädalavahetuse tripi Niagara Fallsi.
Teine kord käisin kooliga, tookord oli sihtpunktiks talvine Montreal ja selle ööelu, mis oli meeldiv, meeldiv, meeldiv. Kui Sul vähegi võimalust, siis sea samm Montreali, see on imeline. Täiesti erinev tüüpilistest Ameerika linnadest. Seal oled taas justkui Euroopas!
Kolmandat korda võtsime ette nädalavahetusetripi jaanuaris Meriti külaskäigu ajal. Rentisime auto ja andsime reede varahommikul gaasi. Eesmärgiks oli esimene õhtu Torontos, teine päev Niagara Fallsis ja kolmandal hommikul peatus Buffalos, mis oli tuuline ja surnud. Vähemalt tiivad ja lõunane õlu maitses hästi. Kokku tol korral umbes 1100 miili, mis teeb 1800 km kanti. Teel olime umbkaudu 18 tundi. Igati meeldiv ja lõbus ettevõtmine hea seltskonnaga.
Ühesõnaga, kahesõnaga või enamagagi. Natuke reisimist jõudsin ikka teha. Kindlasti oleks käinud ja olnud rohkem, kui aega ja raha leidunuks. Noh, aega ju tegelt täitsa oli, neid lisapuhkuse nädalaid tekkis siia ja sinna. Aga see teine, krõbisev materjal. Ma nimelt ei teeninud siiski miljoneid nagu osadele mulje on jäänud. See on vaid mull, mille nõelaga puruks võiks torgata.
Raha tuleb, raha läheb, mu sõbrad. Ka Jänkidemaal.
Olen kodumaa pinnal antud hetkeks täpselt nädal olnud.
Tol laupäeval, väsinud, magamata, segaduses, astusin välja saabuvate lendude ustest, käte otsa kogutud pool oma elust, viskasin pilgu maha, lasin pisaratel kukkuda ja murdusin. Murdusin reaalsusesse, murdusin vastu tulnud sõpradele. Aga mu sõbrad, nad on armsad! Nad tulid ja olid ja ON !
Viimane lend Amsterdamist Tallinasse, lend mis lõpetas mu peatüki. Tutvustas mind taas keelega, pikkade inimestega. Viimane oli kusjuures üks esimesi erinevusi, mis mulle reaalselt selgels sai. Inimesed Eestis on pikad ! Ja mina, kes ma olin Ameerikas alati pikim omade seltsis, tundsin end taas väiksena.
Keel tundus võõras. Raske ja kohmakas. Tõsine.
Muidugi oli kõigil mind nii hea meel näha. Minu üllatuseks isegi liiga hea.
Ema sai kõige suurema üllatuse.
"Emme, ma tõin kooki" astusin ta uksest sisse. Arusaamatu vaikusehetk, lendavad beebid, rõõmupisarad, kilked, kurjustamised ja õnn.
Kodu… Kodu oli võõras, külm.
Ja siis ma kukkusin. Jäin haigeks ja kõik tundus veelgi tumedamates toonides.
Aga mul on sõbrad. Ja pere. Kes hoolivad ja aitavad. Ja nii väga kui ma ka ei igatse oma Bostonit, omi inimesi, omi tegemisi, kõike seda, mis sai OMAKS… Ma ju mõistan, et kõik on kinni mu suhtumises ja päike paistab ka siinpool maakera. Külma kodumaa kohal.
Nii saavadki toonidest taas värvid.
Ja mina ise.. ma pole veel selgusele jõudnud, mis ma olen, kuidas ma olen. See päris mina, kelle ma leidsin Bostonist, tundub nii kauge ja teine. Teisest veelgi teisem.
Ja nii ma istun. Soigun, mõtlen, loon, avastan, käin, olen.
Wao. Siin ma siis jälle olen.
Amsetrdami lennujaam. Täpselt aasta ja kuus kuud tagasi istusin
samas punktis. Kuid see mina, pole enam mina. Mina. Mina. Need on
kaks erinevat inimest. See kogemuste pagas, see mälestuste varn,
need seiklused, need inimesed. Nad muutsid mind.
See on üks õigemaid otsuseid, mis ma
elus üldse teinud olen. Pole olemas sõnu kirjeldamaks seda, mis
toimub minu sees. See õnn, rõõm, rahuolu ja valu, pisarad,
igatsus.
Kas kukun auku? Asi ei
ole selles, et ma ei tahaks näha oma sõpru, olla kodus,
taasavastada ja rõõmustada taaskohtumiste üle. Ma tahan, ma ju
tulin tagasi. Aga...
Need inimesed, keda ma oma teel
kohtasin, tundma õppisin.... nad on I M E L I S E D ! Maailma on
imeline, inimesed on imelised.
Ma tean, et leian taas selle jõu, et
sammuda edasi. Et olla rõõmus ja õnnelik.
Ma olen üks lucky girl. Mul on inimesed, kes hoolivad, kes on, kes jäävad. Kes panevad mind hästi tundma, iseenda üle.
Boston jääb igaveseks Minu Linnaks.
Ja ma tean, et kui väga see ka haiget
ei teeks ja mind ei muserdaks, oli aeg edasi liikuda.
Ühel hetkel ma murdun. Need magamata
päevad, need tundide viisi nutmised. Või see ongi juba
murdumine… Esimene õlu koos musta kohviga kell 6 hommikul…
Aga see ei heiduta mind.
Kui ma vaid saaks nad kõik endaga
kaasa pakkida ja tarnida ja tassida.
On üks koht, kus nad kõik on, nad kõik,
kes mu Ameerika seiklusesse tee leidsid. Minu süda. Nad võitsid mu
südame.
Olin viimased nädalad rattas, hoidmaks
iseennast ning teisi tegevuses, et mitte mõelda ja tunda. Ja need olid absoluutselt
parimad nädalad.
Millegi lõpp on uue algus. Täna
hommikul, päeval mil pidin jätma hüvasti inimestega, oma
inimestega, saabus teiselt poolt uue seikluse algus.
Ma olen valmis. Või kui ole, saan
olema.
Armasta elu, armasta seiklusi, armasta
väljakutseid, armasta, armasta, armasta !
Mu tuba on puutumata. Asjad on seal, kuhu nad viimase 18 kuuga oma tee leidsid.
On üks kast, mis salakavalalt ootab, et keegi ta kontorisse viiks ja teele postitaks.
Kaks kohvrit seisavad tuimalt kapis. Ootamas homset pärast homset.
Pildid on jätkuvalt raamides, kotid on varnas, tolmurullid voodi all.
Kõik on nii nagu peabki olema. Mugavalt korras, paigas.
Kuid see, mis toimub minu sees... on sassis, räsitud, segaduses, kadunud. Pahupidi.
Aeg lööb jultunult jalaga, reaalsus pressib peale. Vägisi.
Kuudest on saanud nädalad, nädalatest päevad, päevadest tunnid. Tundidest pisarad.
Kui ma vaid saaks peatada aja, peatada maailma ja olla. Vaadata. Jääda. Tunda. Talletada.
Hakkasin mõtlema, et ma pole kunagi kirjutanud meie elukohast, kodulinnast Newtonist.
Ilma hirmuta, ei hakka ma ometigi teile siin mingeid kohutavaid numbrilisi ülevaateid tegema. Aga.
No näiteks. CNN on avaldanud mitmeid edetabeleid, kus Newton ilutseb esiotsas. Hiljuti top 25 "Best places for the rich and single" mille esikohal Newton. Mõned aastad tagasi top 100 "Best places to live" kus Newtonile anti kolmas koht.
Ma nüüd selle rikaste ja vallalistekohta päris sõna ei julge võtta. Pole neid vallalisi siit ma veel leidnud.(mitte et ma tegelt üldsegi mingi asjatundja oleks).
Aga alati kui Bostons väljas käime ja uued näod/teod küsivad su elupaika ning saavad vastuseks Newton, ilmub näole "ooooo" look ja silm käib uuesti varvastest juusteni, justkui oleksid pääsenud round kahte piletiga "Väärt kraam".
Samas on Newton nuhtlus. Otsid taksot pärast pidu?
"Newtonisse????! Ooei, Nägemist!" (niigi on pärast kella kahte Bostonist vabat taksot v õ i m a t u leida. Ning kui siis need üksikud ka sulle ära ütlevad.. Pff. Nii oleme korduvalt tund, poolteist neid otsinud/oodanud) Nimelt on nende jaoks see 15-20 minutit sõitu l i i g a k a u g e sihtpunkt.
Noh, see selleks.
Lühidalt. Bostoni kesklinnast umbes(oleneb, mis teed kasutada eksole) 15 minutit autoga sõitu. Aga no see ei ole nii nagu Sadalast Jõgevale nt. Linnas oled koguaeg. Eeslinnu pole võimalik üksteisest eraldada. Boston ta kõik.
Newton koosneb 13 "külast". Igal külal on oma keskus.
(Jätan ära igasuguse plaplapla, sest keda see ikka huvitab)
Nagu mainisin, on elatustase hea või pigem isegi kõrge.
Koolid on hinnatud. Näiteks asub siin väidetavalt Ameerika kalleim avalik keskkool, mis mõned aastat tagasi alles avati.
Lisaks võib ju ka ära märkida, et selle aasta üks võimlemise Olümpiavõitjaid on siit pärit. Lausa samast võimlemisest, kus meie kaks piigat käivad. (Siinsamas põrandal ma antud hetkel oma tagumikku tapangi.)Ally.
No igatahes, imeline äärelinn. Imelised majad. Ma teile ütlen. Kui keegi kunagi muinasjuttu tahab filmida, tulgu Newtonisse.
Oma silm on kuningas.
Ühel järjekordsel koerajalutusel (seda ma vist ka maininud pole, et käin aeg-ajalt ühel proual koera jalutamas, taskurahast ei ütle ju minagi ära !) otsustasin kaamera kaasa võtta.
Isegi korterelamutel on tornid !
Kui ma nüüd Eestisse karbi asemel taolise maja ehitaks- suure, tornidega, nurkadega ning muu triniträni singervinger viguritega… ma oleks kui kuult kukkunud. Kuult ja rahapajaga.
Unarusse olen jäänud selle blogimajandusega.
Ja iseendaga.
Aeg hakkab lõppema, tuju hakkab lõppema. Homsest on kõik uus ja teine.
Asju pakkida ei taha.
Reaalsust ei taha.
Midagi ei taha.
Küpsiseid vaid tahan. Ja lähen ja sööngi. Ja lendan. Või taevas kukub.
(jajah, ma juba korra kuulsin, et mis kuradima mõttega ma siia midagi üldse kirjutan kui ma lahti ei seleta. Vaata. Selle mõttega kirjutangi. Iseendale. Et mina aru saaks.)
(Mõtlesin siia nüüd igast huvitavaid seiklusi/tegevusi erinevate rahvustega üles märkida. No et näiteks eile tegin klubi baaris Brasiiliaga kirsisõlmi nii, et täna ka veel keel valutab. Aga tead. Ei hakka. Või no hakkaks, aga mõte ei jookse ja keskendumisvõimet pole. Pealegi, mu eesmärk oli vaid viimane lause.)
Hommik, mil tundsin end taas enamvähem inimesena saabus juba õige pea. Tagasi võitsin oma une ja peale roniv kass muutus kiisupojaks.
Oli küll üks öö, üks neist esimestest pärast arstil käiku, mil tahtsin iseenda peale oksele hakata. Lihtsalt nii rõve oli. Seisin peegli ees ja tuimalt tõmbasin augu põske. Esimese, kõige suurema. Ilma liialdamata "kaunistas" mu põske 1 cm läbimõõduga auk. Kõige parem seda ette kujutada on mõelda augule asfaldis, sügav, tuim ja pime. Auk. Kusagil, kus see olema ei peaks. (Asfaldi auguga samastusin jalautades koera ning märgates teel auku, just selline nagu minus, ainult kordades suurem)
Hiljem eemaldus ka ülejäänud staff ja juurde tekkisid 2 pisemat auku, mis on tänaseks küll peale võtnud korba vms tegelase. Aga Asfaldi auk on alles. Konkreetne auk.
Igatahes, valu on kadunud, hamstripõsk on taandunud, tunnen end taas inimesena.
Inimesena, kes on sunnitud eemale hoiduma päikesest. Ja alkoholist. Kümneks päevaks. (2 days to go, yess!)
Kõlab ju hästi, istuda praktiliselt terved päevad toas, puhkusel(!!!!!), mil väljas on jätkuvalt 27-30 kraadi sooja ja päike sirab kõrgel ja suurelt.
Nii meeldiv.
Esmalt hakkasin pildifaile korrastama ja transporteerima ja neisse uppuma. Sellega tegelesin umbes 2 päeva. Keema viskas.
Siis võtsin ette aga lastetoa. Kus veetsingi möödunud 4 päeva. Koristades, värvides, nikerdades, sorteerides, avastades, rõõmustades, koristades.
300 vatitikku ning 5 suurt prügikotti hiljem oli tulemus nii ÕNN, et ma olingi lihtsalt õnnelik. Ja uhke ja rahulolev.
See nikerdamine ja värvimine oli omamoodi teraapia, tulin välja sügavamalt tasapinnalt, kuhu astusin tundes end kohutavalt üksiku ja kadununa.
Nüüd olen taas korras.
Ning iga kord kui möödun nende toast(see tähendab iga kord kui terpist üles-alla käin või oma toast väljun-sisenen) kiikan ikkajälle uksest sisse ja ammutan seda rahulolu ja uhkust ja rõõmu.
Väiksed asjad teevad õnnelikuks*.
* Kuniks teisipäevani, mil lapsed koju tagasi jõuavad ja mu töö-higi-vaev-õnn on kadunud loetud päevadega.
Reede hommiku kulutasingi otsides arsti, kes mu hamstripõse üle vaataks. Selleks ajaks oli olukord hullem, üles olid kerkinud villised mädandikud või mis iganes need ka olla ei tahtnud. Ja kuidas alles valutas. Oii kuidas valutas.
Esialgne idee oli, et otsin kohe nahaarsti ning tõttan sinna. Helistasin läbi nii oma 7 kohta, kes reedel suletud, kel pole aega. Korra suutsin isegi Ameerika ja ta meditsiini peale vihastada ja tunda lootusetuse tunnet.
Siis konsulteerisin M'iga, tema omakorda oma arstiga, kes veel omakorda otsis kellegi teise ja lõpuks soovitas walk-in kliinikusse minna.
Võtsin oma Mehhiklse kaenlasse ja jalutasingi haiglasse. Kaks-kolm tundi ootamist, valesid nimesid (esimene neist ei kõlanud sugugi mu moodi vaid mingi hiina mhura khioaa, edaspidi maardsa kivoodsa) ning imestust, et Eesti on riik, sain lõpuks löögile. Idee poolest oligi see, mis M kartnud oli, staph infektsioon. Mis näeb piltidelt ohh kui hirmus välja, ei noh tegelikkuses on ju ka hirmus.
Seega puurist ma pääsesin. Pääsesin ka olevuste lahtilõikamisest, sest see oleks mu näkku suure armi jätnud. No eks mingisugune jälg sinna nüüd jääbki, aga vähemlat mitte lõikus ja pisted.
Arst pooldas mõtet, et laseme sel jamal ise välja tulla. Seega saingi erinevad juhised, mida kuidas. Ning antibiotsid ja kreemi ja puhastuse.
Ja nii ma siis istun kodus, puhkusel, jätkuvalt hamstrina. Mugin rohte, valuvaigisteid ja ootan hommikut, mil ärgates polekski enam nii sitt olla. Et magada saaks lõpuks normaalselt, et esimese asjana peeglisee vaadates ei roniks peale kass.
Et koju jõuaks ühes tükis. Kahe põsega.
Mul on üldiselt üsna hästi läinud siinse haigestumise ja arstidega. Haiglasse olengi seni vaid korra sattunud, mäletatavasti eelmine suvi.
Haige haige olen vist vaid korra õige kergelt olnud. Või no vähemalt mulle ei meenu, et seda oleks rohkem ja tõsisemalt olnud.
Peavalu see va kurjam on mu vari. See ei kao kunagi, olgu ma kus tahes.
Seljavalu on küll midagi uut. Esimest ja seni kõige tugevamalt sain seda tunda kui olin nädala kodusel puhkusel. Veebruaris. (ei saanud ma ka tol korral vingumata olla) No igatahes kavatsesin lõõgastuda ja tsillida ja olla. Üksi. Sest kõik teised olid majast läinud. Oli vaid mina ja see va Loll.
Ja kui ma siis esimesel hommikul voodist välja end ajasin, et va Loll välja viia, käis must läbi selline valujutt, et ka naabrid võisid kuulda seda karjatust. No lihtsalt oligi nii valus, et nuta või naera, aga karjuma pidin. Va loll oli ikka vaja välja viia, eksole. No ja nii ma olin see nädal, siruli. Ajades end püsti vaid selleks, et kanda hoolt selle va Lolli eest. Ning pesta, süüa. Enamuse toidust vedasin endale muidgi voodisse. No muidugi viimastel päevadel läks asi juba paremaks, eks ikka enne seda kui kaalusin lõpuks tõsiselt arstile minemist. Algul oli ikka, et homme, ma vaatan kuidas homme on. Ja siis jälle homme. Nii see jäigi homsele kuniks valu möödus.
Pärast seda andis selg aeg-ajalt ikka tunda. Paar nädalat tagasi olles teel Bostonisse tervitas See mind taas. Mitte just nii tugevalt kui too esimene kord, aga siiski piisavalt. Ühel päeval arvasin, et murdungi nüüd keskelt pooleks. Ja karjusin. Karjusin lapse peale kui too mu selga ronis. Ning mitte vihast vaid valust. Tõesõna, endal oli ka hirmus, millist häält ma teha suudan. Lapse ehmunud näost ei tasu rääkidagi.
Pärast seda leidis M, et õigem oleks mind ikka arstile saata. Noh, sinna see saatmine jäigi, sest valu läks taas üle. Järgmise korrani, ahhoi, Kapten.
Ja nüüd, mil olen taas kodusel puhkusel, pidi miski selle ära rikkuma. Va lollist ma juba rääkisin, ta teritab mu närve nii või naa.
Aga valu. Ma olen nimelt hamster. Mu põsk on paistes. Või no antud hetkeks ei saagi ma enam aru, kas üks või mõlemad. Ning see valu, oh see valu. Seal ikka mingi kammaija mul toimub, homme hommikul võtangi telefoni ja üritan võiamlikult ruttu arstile saada. Jajah, mina ja lähengi arstile.
No näiteks eile hommikul ärkasin kell 5 üles. Esmalt ei saanudki aru, et mis kuradimapärast ma üleval olen. Siis mõistsin, valutab ju. Põsk valutab nii, et hakka või nutma*. Ajasin siis end voodist püsti, otsisin uue toosi valuvaigisteid, uue jää, mida põsele panna ja kobisin tagasi voodisse.
Avalikkuse ette just ei rooma, va täna õhtul kui M'iga kahekesi Thaid käisime väljas söömas. Võtsin lõpuks nõuks ka talle rääkida/näidata, no ja tema see oligi, kes mind arstile sundis minema.
Mingi põletik vms ikka on. Punased suured kühmud, neli tükki. Paistes, valutavad nii mis kole, on kuumad ja mingit jama on täis. Ning elada ei lase!!!
Isegi juuksuri aega ei saa ju panna. Kuhu ma lähen sellise hamstrina ? Puuri pistavad mu.
Eks lisaks on selliseid väiksemaid vigu mul ka küljes. Kord kummalised hambavalud surnud hambas ja need minestamised. Need minestamised…Või no päris minestamiseni pärast eelmist suve välja pole jõudnud. Aga surm on peale tulnud, pilt on mustaks läinud ja see järgmine samm olekski pilditu. Ja ohh kui janune ma siis olen. Noh, see seletab nii mõndagi. Eriti asjaolu, miks ma end neil momentidel erinevatest vannitubadest leian, või nagu jujhtus laupäeval, viimast jõuraasu kogudes diivanile maandun, tulles tähesajust. Eksole. Vähemalt ühel korral oli mu kõrval armas L, kes mind elule äratas ja jooma sundis. Vett muidugi.
Ja siis südamevalu. Omaette klass.
Nüüd scrolli tagasi üles ja loe esimese lause esimest osa. Jajah, üsna hästi.
Mis ma oskan öelda, olen jah üks häda ja viletsus…
Kui oled juunis seda postitust lugenud, siis just sinna see tilk kukubki.
Mul on järjekordne "puhkus" ja taas suudab see KOER selle mittenauditavaks muuta. Üleüldse on koduste puhkustega mul mingid kummalised lood. Alati on mingi häda. Aga sellest hiljem.
Meie soojad sõprussuhted selle olevusega said alguse juba esimesel nädalal siia saabudes. Nimelt arvas ta end olevat õiges kohas õigel ajal kui leidis tee mu tuppa, mu Eesti kommidesse. Mina ikka nii ei arvanud.
Sellele järgnesid ta uued katsetused prügikastidesse. Prügile minu toas, prügile vannitubades(mis te ise arvate, mis sealt aeg-ajalt leida võib. Jajah, ja mis te sellest arvate, kas ta vana jobu sealt saagita lahkub, ei iial. Need on talle kui magustoiduks. Mis on omakorda nii krõuss, et hakka või oksele) ning otseloomulikult prügile köögis.
Asi pole selles, et ta süüa ei saaks. Saab ja korralikult. Aga ta on ju loll.
Iseenesest on ta normide järgi ilus koer(justnimelt normide, sest mina neid norme ei mõista), temaga lantima minna on imelihtne, komplimendid sadu on garanteeritud.
Aga kui loll ta on.
Nagu öeldud sai, on mul puhkus ja nagu kiuste arvas ta olevat õige aeg teha üks korralikum tuur taas mu prügikasti, kust antud hetkel võis leida kommi jms jäänuseid. Nii kaks päeva jutti. Tagajärjed on käes. Või peaks ütlema vaibal, põrandal ja tugitoolil. Ning õhus.
Sest ta on ju loll.
Aga nii loll ta pole, et ei mõistaks meie vahel olevat tunnetekeemiat. Minu mittesallivus tema suhtes on talle arusaadav.
Kuid jätkuvalt on ta loll. Ja see omakorda muudab mu puhkuse mittenauditavaks. Sest ma lähen ju närvi.
Üleüldse ei saa ma sellest Ameerika ja Koer suhtest aru. Milleks sulle koer kui sul ta jaoks aega/viitsimist/tahtmist pole. Ja siis palgatakse keegi, kes käib taga jalutamas ning hoolitseb ta eest. Milleks ? Võta parem hamster. Mulle hamstrid kangesti meeldivad.
Aga see koer on jätkuvalt loll.
Ning kuidas ta on siis diivanid ära rikkunud. Ja ikka ja jälle ta karvad. NEED ON KÕIKJAL! MInu tuba on vist ainus paik majas, kus koerakarvu pole(välja arvatud pärast ta salajasi aaretejahti). Seetõttu on mulle isegi nii vastumeelt suurestoas telekat vaadata. Enne kui ma sinna diivanile üldse maanduda tahan, pean läbi tegema puhastuskuuri. Tolmuimejaga põrand, lapiga diivanid, puldid. Seejärel tassin lastetoast järjekordse teki ning mässin selle enda peale, alla, üle.
Ta lihtsalt ajab mu nii närvi.
Selle peale võtangi end nüüd kokku ja lähen koristan. Sest kohati mulle tundub, et ma muud ei teegi. Koristan. Lõputult. Või täpsemalt veel 6 nädalat.
Üritasin leida pilti, kus ta tunduks vähemalt natukenegi lolli näoga, ilmselgelt minu failisüsteemist leiab tema pilte vaid loetud arv. Seda head ei leidnud. Nii ründasin hoopis M'i fb'd ja röövisin pildi kus all seisab "… but she is such a good dog now". Good dog in my faceeeee!!!
Tuhlasin oma pildimajanduses ja leidsin üht koma teist.
Seega, siin on teile üht koma teist.
Juuni? Tollel hetkel mu lemmikleit.
Mu kaunitari soeng viimasel koolipäeval.
Kentucky
4th of July. Seekord veetsime antud tähtpäeva Kentuckys, M'i sõbranna juures. "Pool party"
Kentucky päike
See pisike beebi oligi see staar, kes päev pärast 4th of July'd sündis ja pälvis kuhjaga tähelepanu ja armastust. Vabaduselaps.
Meie pisike lennuk, 8 kohta koos piloodiga. Lendasime sellega 2 korda, St.Louis-Owensboro ning vastupidi. Tunnike sellisega õhus on tõeline vaheldus tavapärasele lennundusele.
Mu ulakas printsess Halloweenil. Nimelt oli laagris teemakas "Halloween in July".
3 Nerds and their princess.
Nerd kisses ?
Ja niisama mõned pildid laagrist. Igapäevane riietus: toss, sokk, lühkar ja särk. Mis sa ise arvad, kas mul oli hea meel pärast 4 nädalat taas midagi muud kanda ?
Lemmikute lemmik.
Tüdrukute laagri piirkond. Need sinised on nende campingud vms. Ja kogu laager on ehitatud küngastele. Päev otsa trampisime mäest üles, mäest alla.
H vanusegrupp. Tegime aardejahti kui ma ei eksi.
Zipline
Teel, me oleme teel!
Kohal, me oleme kohal! Kontserdist endast mul pilte polegi, vaid need mõned, mis telefoniga klõpsitud sai.
Twins time
Veesõda mu hullu Mehhiklase ja ta lastega
Gogogogoglf
You don't ask, i don't tell.
Ühel hetkel ma kirjutan ka piltide asemel. Ausalt. Sest palju oleks öelda, aga vähe on jäänud.