Monday, November 24, 2014

Kui hing on katki...

... tuleb üks armas väike plikatirts, istub Sulle sülle, räägib kuidas ta põlv valutab, sest ta kukkus koolis. Võtab Sult ümbert kinni ja kallistab tugevalt tugevalt. Ja Su süda hakkab justkui verd tilkuma, sest Sa tahaks nutta ja öelda talle, et ka mul valutab. Ja ma annaks kõik, et see oleks katkine põlv mitte süda.

Ühel teisel õhtul.

Tuesday, November 4, 2014

Tervislik ei ole...tervislik?

Vinnasin ennast lõpuks niikaugele, et suutsin oma paksuks istutud tagumendi püsti ajada ja taas jooksma sundida. Sellele eelnes muidugi nädal aega meelitustööd, vingu ja vihastamist. Ennast tuleb ikka ju viimasele piirile vedada ja siis lõpuks asi kätte võtta.
Sport ja mina pole kunagi väga lähedased olnud. See enese liigutamine tuleb alati kuidagi kodust kaugel palju paremini välja. No näiteks olin ma üsna aktiivne esimest korda Ameerikas olles. Kui kõik teised au pairid mu ümber "tõstsid" kaalu, siis mina, mingi ussi augu ime läbi, suutsin seda hoopis langetada. Austraalias oli töö aktiivne ja mõnel kuumemal päeval sai end ka jooksuga veel tulisemaks kütta. Uuesti Ameerikas olles käisin ka vahelduva eduga jälle jooksmas.  Noorhärral Taanis külas olles tegin ka üsna tublisti trenni jooksmise ja harjutustega. Eestis veedetud aja jooksul oli mind aga jälle jube raske tegutsema saada. Kuu aega tagasi veetsin paar nädalat Norras, kus esimese nädala käisin iga päev pool päeva väljas jooksmas, matkamas, kõndimas. Mille tagajärjel veetsin ülejäänud nädala hoopis voodis santi mängides. Sport pidi ju inimese tervislikku seisu parandama, mitte haigemaks muutma?
Noh jah, pole see sport minu jaoks nii loomulik vist midagi.

Otsustasin siis nüüd ka, et davai, see -5kg plakat, mis mul kodus külmkapi peal juba pool aastat "motivatsiooni" tekitab, tuleb lõpuks ära lahendada. Alustan siis taas.  (sest kas ma mainisin, et kõik need toredad kilod, mis ma kunagi Usas olles kaotada suutsin, on nüüd tagasi?!)
Aga pagan, mulle tundub, et see 4. november ei tee minuga sugugi koostööd.
Jooksin 4km- pärast kolmandat tahtsin surema hakata. Lõpetasin veremaitse suus. 4 on alguseks lihtne, eks?!.
Tegin püreesuppi- kas tõesti suutsin ma pool keevast supist omale käte peale ja poolde kööki laiali laotada? Tulemus? Pool supist raisus ning kätel põletused.
Tegin puhastavat teed- kolks... ups, kas tõesti lõhkusin kapis sorimisgea oma teetassi ära ?
Järgmiseks on mul kavas koeraga jalutama minna (jah, kui keegi veel mäletab, siis ikka see sama loll koer, keda ma, loomaarmastaja,  silma otsaski ei salli) ning üksiti ka H koolist ära tuua. Mis küll valesti saab minna?

Friday, October 24, 2014

Tere taas, USA ja meeldiv tollipeenestamine!

Minu eelmisest reisist teise kodulinna Bostonisse on möödas juba jupp aega. Oli too käimine siis eelmine kevad-suvi. Endalegi, rääkimata teistest, üllatuseks olen ma aga just taas oma pehme taguotsa siia samma Bostoni äärelinna maha parseldanud.
Minekust teadsid vaid vähesed, need kel oli põhjust teada. Ei tahaks küll öelda, et ma seda kohutavalt saladuses hoida tahtsin, kuid kuulutama polnud ka põhjust tõtata.
Pühapäeval pakkisingi asjad ja esmaspäeval maandusin juba Bostoni lennujaama. Justnimelt lihtsalt lennujaama, sest riiki mind sisse ei tahetud lasta. Noh, olen ju selline kahtlane veidrik, kes omaaruga arvas, et just Bostonisse on hea paariks kuuks taas end tuulutama tulla (tahaks nii väga öelda, et puhkama, agaaaa, mis mu ülejäänud aeg siis on olnud?)
Astusin mina kindlameelselt siis lennukilt maha, endal suu kõrvuni. Siiski tagasi kodus ja oooo mu  sõbrad, no öelge mulle, kes ei oleks õnnelik!? Aga vaata, selle õnne ja naeratuse pühkis mu suult üks mitteniikena tollitöötaja, kes arvas, et minu siinolekut tuleks lähemalt küsitleda-uurida. Sest kuidas saab olla, et ma jään siia pea kolmeks kuuks, kas mul oma elu pole? Ja kuidas ma üldsegi rahata hakkama kavatsen saada?! Tõmmati mind siis eraldi ruumi, kus oli ees juba nii mõnigi nägu. Nende seas ka üks rase koeraga neiu, kes arvatavasti saadetigi tagasi kodumaale, valas teine seal suuri krokodilli pisaraid ja koer va saatan siristas kättemaksuks loigukesegi põrandale.
Ootasin seal siis pea tund, kuniks mind letti võeti. Nende peamine kahtlus oligi see,  et naasen ma ju tagasi oma vanasse perre, ega ma siis nende jaoks tööle hakka ? Ja miks ma Eestis tööl ei käi (ahh milleks, mul on ju Rikas välismaal töötav Peiks)( pealegi pole ma leidnud piisavalt head kohta, kuhu oma suursugust potensiaali suunata?!.)? Ja mis kool see selline üldse on, et ma seal kohal ei pea käima? (On selline kool üldse olemas?) Ja miks mul nii vähe raha on ning kust ma seda juurde saan? (just ütlesin ju, mul on Rikas Peiks) Ja kes/miks maksis mu pileti eest? Ja millega mu pere tegeleb? Ja kes lapsi vaatab? Ja miks mul mesi kotis on? Ja kes mu sõbrad on? Ja millega nemad tegelevad? Ja miks mu Noorhärra siia tuleb? Kas ka musta tööd tegema, sest ehitajad saavad seda ju kõikjal teha, miks mitte siin, eks? Ja mida ma üldse siin tegema hakkan?( eem, söön, si*un, magan? Nagu iga normaalne inimene?) No ja MIKS sa üldse tulid? No ometi, MIKS?
Lisaks sellele kisti kõik mu kolm kotti  lahti-tühjaks, tuhlati läbi märkmikud ja dokumendid, sest äkki ometigi on seal kirjas, et ma siin raha teenima hakkan? Kasvõi kuskil imepisikeselt? Tagatipuks pidin ma neile oma telefoni avama, et nad saaks selle otsast lõpuni läbi tuhlata, sõnumeid lugeda ja tõestust otsida. Jap, privaatsust Ameerika tollis pole. Et see veel kõik pole, võeti liinile Michelle, kellelt kõiki neid küsimusi uuesti üle küsisiti, lisaks veel paar parematki.
Pea kaks tundi pärast mu lennuki maandumisest ning ajude peenestamist ulatati mulle tagasi mu pass ja sooviti meeldivat viibimist Jänkidemaal.  Halllleeluuuuuja, ma olin ometigi tagasi Bostonisse jõudnud ja see kõrvuni naeratus naasis mu väsinud näolapile.
Ei jäänudki muud üle, kui otsida üles sõbrannad, kes olid mind kogu selle aja truult parklas oodanud.

Niiet Sähh Sulle piirivabadust ja inimõigusi, USA tollis nende jaoks ruumi pole!



Sunday, September 14, 2014

Pühapäev

Täna on jälle üks sedasorti päev, mil teha oleks rohkem kui jõuab. Tube koristada, autot koristada, erinevaid kodutoimetused, valmistuda homme algavaks kooliks(kuigi mis siin ikka valmistuda...), lõpetada poolelliolevad projektid, mis suunatud aastapäevale, kirjutada mõni kiri.. leiaks veelgi.
Aga vägisi on ka selline pühapäev, kus lihtsalt ei viitsi. Ei viitsi. Või kui isegi viitsin, siis pigem asju, mis ei ole esmatähtsad ja mida annab paigutada Homse varna. Noh et ikka ei peaks neid asju tegema, mis on ka reaalselt vajalikud.
 Või loeks hoopis raamatut ja eiraks kõike muud?

Või läheks seenele?

Sest noh, on ju Pühapäev?

Wednesday, September 3, 2014

Ära ma ei kao

Endalegi üllatuseks lükkasin bloggeri lahti ja.. noh, siin ma siis olen. Pole isegi kindel, mida nüüd öelda oli või ei olnudki.
Suvi on läbi, blogi on nukras tühjuses. Igapäeva elus on alates kevadest olnud tormikad tuuled, mis vahepeal vaibunud, siis jälle üles puhutud.
Vähemalt kord nädalas mõtlen, et lükkan blogile uued rattad alla ja alustan taas oma " arhiveerimist elust-mõtetest-tegudest". Aga noh, pole ma sinna ikka jõudnud.  Ehk ikka jõuan ? Kehv mälu nagu mul on, ei mäleta ma ju mida näiteks eelmine reedegi tegin.. tegelt, valetan, reedet ma mäletan. Sõitsime siis ju Proua K'ga päälinna, vastu mu Noorhärrale. Seejärel ju sööma ja shoppama. Niiet see oli nüüd puhas vale. Küll aga ei mäleta ma siiski enamus oma lähiajaloo sündmusi. Mis on ju tegelt kurb.
Niisiis. Ehk see nüüd ongi mu järjekordne üritus, et anda hoogu iseendale.

Või noh...eks paistab.

Aga elus ma olen. Vaatamata kõikidele ülesõitmistele teatud metafooris.

Tere ja head aega taas!


Friday, February 28, 2014

Parem hilja kui mitte üldse, aasta 2013

Aasta 2011
Aasta 2012

Kuidas siis kokku võtta läinud aastat...See oli omamoodi üks paras seiklus, öelgem siis nii. Number 3 saabus kuumas Austraalias. Paari kuuga käis läbi üks korralik tormi hooaeg, mis lennutas mind tagasi kodusesse ja armsasse Ameerikasse, kus veetsin kolm kuud oma turvalises keskkonnas. Suveks maabusin kodumaale, et veeta kauaigatsetud Eesti suvi. Edasi oli vaja teha suuremaid otsuseid, aga siis otsustas Elu ohjad enda kätte võtta ja asju ise paika loksutada. Sügiseks olin taas Õpilane, töötu õpilane. Siis tuli vana tuuleiil ja lennutas Ellu kestva seikluse nimega Armastus. Seiklus, mis on nüüdseks mind korduvalt Taanimaale toonud. Ka praegu lösutan siin teleka ees ja ootan, et Noormees juba töölt koju jõuaks.
Seiklus.

Ühtlasi oli see aasta, mil sain esimest korda elus majanduslikult tunda end vabana. Lubada endale oma esimese auto, lõõgastava ja muretu suve, osta üht koma teist. Lihtsal muretult olla. Ning samas mahtus sinna aastasse periood, mis tõi mind (omast lollusest, aitäh) tagasi pankrotti, kust välja saada... noh ütleme nii, et annab pürgida. Samas on mul selle üle ka hea meel. Paras mulle, mu meelis  turgutus iseendale. Paras mulle, et ise nii loll olen ja unusasin rahanumbrite väärtuse. Paras mulle, et nüüd virelen ja koogin end sügavamale auku kui ei varem eal. Paras, kannata ja õpi nüüd !

See oli üks õpetlik aasta. Kogemuste aasta. Pahanduste, pisarate, vigade, taaskohtumiste ja uue alguse aasta.

Number 2014 saab ainult paremt tuua, eksole?!.


Wednesday, January 29, 2014

Segasumasuvila küll, aga mul on vannituba

Oeh, kui ma vaid oskaks sõnadesse panna seda suurt ja kergendavat ohet, mis must välja pressib.
Lõpuks ometi võin lugeda pool oma kodu vallutanud remondist lõppenuks. Pool eesmärgist kogu selle kaose hunniku otsas on ületatud ja mul on tänase seisuga funktosioneeriv vannituba ja soe vesi! Kui palju rahulolu ja õnne selline lihtne asi ühele tavainimesele pakkuda suudab. No aga suudab ju!!

"Musi, tead mu sisimas on praegu üks väikene tüdruk, kes tantsib õnnetantsu selle üle, et mu kraanist tulebki päriselt sooja vett!! Saad aru, soe vesi. Ei mingeid vabandusi, miks ma ei saa oma kohvitassi kohe ära pesta või miks määrdunud nõud ootavad juba mitmendat päeva hunnikus" kilkasin skype vahendusel oma Noormehele ja küürisin õnnelikult kohvitasse edasi.

"Käisin just ESIMEST korda OMAS KODUS PESEMAS!!!! Oeh, kas tead mis õnn see on"  piiksus keskööl sõbranna telefon.
Õnn tõepoolest on üüratu.
 Lisaks pesemisvõimalusele ei mingit külma tuult mu kannikatele, ei häbi külaliste ees. Ei lehkavat kanalisatsiooni haisu, lammutuses olevat kööki, avatud vetsu, mille kõrghetkeks oli sootuks potita olek. Ei elu "kodutuna" sõprade juures.  Ei, ei, ei, sest nüüd on suur ja rahulolev Jaa.

Oeh. Palju on veel teha ka, et sellest tekitatud kaosest kord üle saada. Aga no seda ma ütlen, need viimistlust vajavad aknapaled, tapeetimist ootav magamistuba(saab tehtud juba homme!), väljamõeldud voodi kokkumonteerimine, nurgas seisvad rulood, riiulite ja söögilaua meisterdus, värskendust vajavad köögiseinad ja koridor... need on vaid käkitegu mu funktisoneeriva vannitoa kõrval. Sest.Mul.On.Vannituba.
Ja mul on kuldsete kätega vend. Mul on kannatlikud vanemad, kes kogu mu vingumise ja jonni ära suudavad taluda. Mul on toredad sõbrad, kes lahkelt külalistube jagavad ja vett raisata lubavad.


Lugesin paar-kümme korda oma eelnevat juttu ja mõistsin, et võõrastele võib tunduda, et olengi elanud kui vaeslaps, vee ja vetsuta. Vannitoata, tõsi. (Tänagem ja kiitkem stagnaaegseid korterelamuid). Kuid kõik on seni omamoodi välja funktisoneerinud. Kogu see krempel hakkas aga veerema suvel, mil mina otsustasin, et lammutan välja oma voodi ja monteerin asemele midagi uut. Ja suurt.  Siis aga oh rõõmu, tuli tõdeda fakti, et aken tuleb enne ära vahetada, sest voodi nõnda suur ja selle olemasoluga ei toimiks ükski remonditöö. Noh aken tahtis niivõinaa mulle üsna varsti kaela kukkuda. Ja kui juba üks aken, siis ikka kõik aknad. Ja kui aknad, siis ka tapeet. Lisaks akendele võtsin nõuks ja jõuks oma jonni, et mina tahan korralikku vannituba, sattugu mu teele või sada hiinlast. Mina selle saama pean.  Saja hiinlase asemel olid teel vaesed pereliikmed, kes kogu mu jonni, vingu ja virina enda kaela said. Aga mis seal salata, vaev ja tülid tasusid ära, töö hakkas edenema. Sealt siis edasi poollammutatud köök ja koridor. Ja nõnda see kaos tekkis.


Oeh, igatahes, ma olen rahul. Ja Rahulolu, see on üks Õnne kaaslane.