Monday, August 29, 2011

Crazy lady

Pidin selles võimasas naises pettuma.
Ta otsustas suunda muuta ja läks meist märkamatult mööda. No olguolgu, mitte just märkamatult, aga pääsesime vaid tugeva vihma ja tuulega. Mõni puuke maas, paar traati puru ja muidugi ohtralt puulehti ja pisikesi oksakesi.
Jäi tulemata see, milleks inimesed valmistunud olid.
Paraku ei läinud kõigil nii hästi kui meie piirkonnal.
Küll aga, kui algul oli tegu 3nda kategooria orkaaniga, siis juba enne Põhja-Carolinasse sissesõitu kahanes neiu esimese kategooriani ja täna hommikuks oli tegu juba hoopis troopilse tormiga. Jah, vähenes küll ta võimsus, aga suurus oli ikkagi hiiglaslik.

Kokku kaotas elu 23 inimest.
Üksnes tuul tekitas oletatavalt $1 billioni dollari eest kahju, jättes umbkaudu 4 millionit inimest elektrita. Ja seda ÜKSNES tuul. Kui suur kogu kahju oli, ei taha teadagi!

"I want people to understand that this is not over," President Barack Obama said Sunday evening from Washington. "The impacts of this storm will be felt for some time, and the recovery effort will last for weeks or longer."

 Üleujutuste oht on jätkuvalt suur.
Vermont, kes sai viimasena Irenet tunda täna õhtul, on päris hullus seisus. Massilised üleujutused, sajad teed on suletud, osad kodud olid minema ujunud järvedesse, ja vett on lihtsalt kõikjal.
Üksiti purustas Irene mitmeid sademete rekordeid.
Ja juba see, et NYC metroo suleti, oli midagi väga erakordset, isegi seda pole varem juhtunud.
NY kolm lennujaama peaksid eeldatavalt oma uksed avama esmaspäeval.
Niisiis, jätkuvalt, jõgede tase tõuseb ja üleujutuste oht on suur. Vett Tõesti On Palju. Palju.

Selline oli siis Irene, see suur ja nüüdseks ajalooline orkaan.

Tundub, et jõimegi Irene ilusaks. Ilusamaks kui ta pidi tulema/olema.

Sunday, August 28, 2011

Vaikus enne tormi on läbi...

Eile koju sõites polnud märkigi, et ees on ootamas üks viimase aja suurim torm. Päike paistis, ilm oli soe. Isegi natuke liiga soe, aga nagu tark isa J ütles, lükkas Irene sooja lõunast põhja ja see on vaikus enne tormi.
Nii oligi. Täna hommikul ärgates oli ilm juba pilves, paar tundi tagasi algas sadu. No näed, müristab ka juba.
Aga asi pole veel hull. Nagu tavaline koerailm.
Muidugi olen hommikust saati telekat ilma kanalil hoidnud, mitte, et mul paanika oleks, vaid pigem huvi pärast. Pean ju ikka kursis olema, mis "kodumaal" toimub ja kui pöörane see neiu on.

Täna hommikul põrutas neiu Põhja-Carolinasse sisse. Nagu mina aru sain, siis kahjustused nii kohutavad polnudki. Aga kogu see vihm ja tuul. Justnimelt suured üleujutused on need, mida kardedakse. Sest sajab ju vahetpidamata.

NYC valmistub jätkuvalt väga tõsiselt. Inimesi evakueeriti(takse) madalamatelt kohtadelt(võibolla nüüd juba mujaltki) ja see pole enam soovituslik, vaid kohustuslik. Ühistransport lülitati välja keskpäeval, mis tekitab juba iseenesest kaost. NY ja ilma metroota?
Tänavatele ehitatakse liivakottidest valle, et kasvõi natukenegi hoiduda suurtest üleujutus kahjustustest.

Korduvalt on antud tornaado hoiatusi.

Minu pere võtab asja üsna rahulikult. Pole meil varutud kastidega toitu ega vett. Tuleb mis tuleb nagu ma aru saan.
Mina ise lähen Dani juurde, palju süüa, filme ja juua. Me joome selle Irene veel ilusaks !

Eks näha ole, kas pääsen homme koju või olen sunnitud kauem ta juures redutama.

Ja hostema M korraldas meile "Welcome home" peo. Kui armas on see !
Ideaalis tahtis ta teha tõelise üllatuspeo, et tulemegi koju ja näe, pidu on!
Aga kuna reisisime päev varem ja teda ennast kodus polnud, andis ta täna meile käsu end kella üheks riidesse panna ja valmis olla. Ja kell üks vaatan aknast välja ja D sõidab maja ette, tuleb autost välja, käes õhupall "Welcome home" ja lilled :) Nii armas ju!
Lisaks tulid teised Michelle naikad ka ja lastel rõõmu kui palju taasnägemisest- kõik olid ilusad ja rõõmsad:)

Ja eile kui D'ga õhtul kokku saime, tegi ta mulle ka pisikese kingituse. Sain nunnununnu salli ja pisikese märmepaberi karbi.


Hea on tagasi kodus olla. Isegi Irene tuleb tervitama ! No milline au!

Friday, August 26, 2011

Plaani muutus

Meie plaanid on muutlikumad kui ilm. Hommikul teatati, et lahkume siiski täna. Mis siis ikka, elu tagasi kohvrisse ja asugem teele !

Saame tuttavakas Irenega

Mäletate, mainisin, et keegi kuskil ütles, et orkaan tuleb.
Enam pole see lihtsalt mingi väike jutt, vaid asi on ikka päris tõsine. Orkaan Irene on siia poole teel ja peaks idarannikut(loe meid) tabama laupäeval ja pühapäeval.
Tegu on siiski ikka päris tõsise asjaga. Uudistest muud ei kuulegi, ikka Irene ja Irene. Üleeile arvati, et kui see lõpuks siiani jõuab, on tegu teise astme orkaaniga, nüüdseks on aga kasvanud Irene juba kolmanda kategooriani ja eeldatavasti kasvab enne siia jõudmist veelgi.
Kuues osariigis on kohati hakatud inimesi evakueerima(Delaware, Maryland, New Jersey ja Põhja-Carolina.)
Keegi täpselt ei tea, kas orkaan tabab rannikut ka või läheb mööda. Graafikuid on nii erinevaid. Osade väitel võib see tabada isegi New Yorki. Just lugesin, et NYC valmistubki juba võimalikuks "rünnakuks". Hoiatatakse isegi ühistranspordi välja lülitamises. Mis tekitaks aga juba omaette kaose kogu linnas.
Niisiis, isegi kui see läheb rannikust mööda, saame kaela suure tormi. Sellest ei pääse me niivõinaa.
Ma räägin, pole üldse nalja asi. Inimesed valmistuvad väga tõsiselt. Parem karta kui kahetseda.

Meil oli esialgne plaan laupäeva hommikul koju sõita. Korraks otsustasime juba reede hommikul lahkuda, aga nüüd muudeti uuesti plaane. Stardime siiski laupäeva vara-vara hommikul ja loodame, et olukord väga hull pole. Idee poolest peaksime tormist ees olema, aga alati on võimalus, et prognoosid on ju eksinud. Isegi kui meie jõuame ilusti tagasi Bostonisse, tekib J'l raskusi tagasi siia saamisega. Sest arvata võib, et lennud võetakse maha. Isegi rongiliikluse toimimine pandi juba küsimärgi alla. Läbi välgatas mõte, et lähme kahe autoga, siis on tal vähemalt mingigi lootus tagasi koju saada, aga eks näis. Isiklikult loodan, et liigume siiski vaid oma autoga, mul pole küll väga isu kuus-seitse tundi autoroolis istuda. Eriti veel selle ilmaga.

Igatahes, eks näha ole, mis saama hakkab. Loodame, et asi väga hulluks ei kisu ja Irene väga temperamentseks ei osutu.

/Edit: Lugesin just uudist, et Irene suurus on kasvanud. Irene is about 1/3 the size of the entire US East coast.


Naine, rahune maha !

Wednesday, August 24, 2011

Crazy, stupid, love ja crazy, stupid, earthquake.

Käisin ka lõpuks seda filmi vaatamas. Ja mulle meeldis ! Parajas koguses romantikat, naeru ja asjalikku sisu.
//
Meil oli täna maavärin. Mida pole kusjuures siin, idarannikul, just väga tihti juhtunud. Isegi kohalikele 70 aastastele vanainimestele oli see midagi uut ja esmakordset.
Olime väljas pizzat söömas.
Mina seisin parasjagu püsti, olin oma mõtetega kusagil kaugel rändamas, kui järsku inimesed jooksid välja, naised olid paanikas ja võis vist öelda, et miskti on justkui toimumas. Vaatan seinal olevat maali, mis rappub(miks ta rappub, ta ju peaks seisma.paigal.), tehes väikest kolinat ja mõtlen endamisi, et mis seal väljas toimub, kas ma olen maha maganud mingi paraadi, kas keegi mängib väljas trummi või kust see kolin ja müra tuleb ja miks nad üldse kõik välja jooksevad ja näpuga maja suunas näitavad ja imestavad ja vadistavad ja paanitsevad ja üleüldse miks keegi ei vasta mulle, kui ma küsin, mis toimub(mitte paanitsedes, vaid ikka nagu vanarahu ise). Mõni sekund hiljem tulen oma mõtetest tagasi reaalsusesse ja vaatan, assa pagan, sein ju täitsa väriseb ja maal rappub ju sellepärast et maja IS  REALLY SHAKING ! Aga ega ma ikka midagi aru ei saanud(nagu enamus ajast), mis, miks või kuidas. Siis kuulen kedagi ütlemas, et maavärin on. Ja ikka jooksevad inimesed uksest välja. Vaatan neid lolli näoga ja mõtlen, kas peaks nendega ühinema või mis.. Siis jookseb juba üks töötajatest tagasi sisse ja käsutab paanikaga kõik kähku välja. No selge, kui välja, siis välja. Otsin veel H'd, leian ta koos Jn'ga wc'st. Vaesel lapsel jäi toiming nr kakski pooleli. 
Kui lõpuks terve hoone evakueeritud oli,  jõudis kohale, et asssa raisk, oligi maavärin. Inimesed olid ümberringi pisikeses paanikas, telefonid kõrva ääres, püüdes helistada maeiteakuhujakellele. Aga kõik oli juba möödas.
Viie minuti pärast lubati meid tagasi sisse. Ja juba oli telekas ka eriuudised. Tuli välja, et meie pääsesime vaid pisikese rappumisega, Washington DC ja Virgina said tugevamad tõuked, 5.6 ja 5.9 magnetuuti.
Jõudsin veel oma bestikale koju sõnumi saata, et meil oli maavärin, ühe sõnumi vastugi võtta, teise telefoniga ka Lisale sõnumi saata, et ohh, kas ta tundis seda, ka temalt vastuse saada ja olidki telefoniliinid maas. Või siis pigem umbes. Järgmine tund aega oli võimatu kellegagi ühendust saada. Isegi sõnumid Eestisse läbi ei läinud.

Selline ajalooline maavärin meil siis.
Ja ma ikka ei saa aru, kuidas need inimesed nii paganama ruttu välja said ja üldse mõistsid, mis toimub.. Mina loll ju vaatasin ikka seda maali ja pidasin aru iseendaga...Aga sellel ajal olid nemad juba ju väljas, peas ja suus OMG OMG.

Ma polegi veel uudiseid jõudnud lugeda, et kas siis kusagil midagi kokku ka varises või üleüldse kas kahjustusi ka tekkis.

Aga keegi tark oskas öelda, et nädalavahetusel lubab tornaadot või orkaani või mida iganes.
Noh, tead, sadagu või püssnuge, aga meie sõidame laupäeva varahommikul tagasi koju!

/Edit: Näed, jõudsin lõpuks uudisteni ja isegi Eesti kajastas seda. Aga tundub, et suuri kahjustusi siiski polnud. Noh, siis läks ju hästi.

Monday, August 22, 2011

Võtan Kristiinast eeskuju...

Kristiina (samuti au pair) tegi hiljuti postituse oma toast.
Meenus minulgi, et pildid on juba ammu arvutis ootamas. Ja omaarust pole teile neid veel näidanudki.

Olge lahked, minu armas ja tagasihoidlik pesa:)
Pildid on tehtud aprilli lõpus kui olin seal olnud vaid kuu. Nüüdseks on muidugi asju juba juurde tulnud ja healjuhul(M'il oli vähemalt idee, ma ei tea kas ta ka reaalselt selle läbi viis) on isegi rulood ära vahetatud.
Üksiti leidsin pilte ka majast endast. Need küll suts hiljem vist tehtud.
 Sellest aknast on mul vaade kooli mänguväljakule, kus meid üsna tihti leida võib. Isegi kooli näed, kui hästi vaatad.
 Tundub nii suur maja eksole. Aga tegelt on kahepereelamu. Läheb pooleks täpselt keskelt(juhtmed on justkui poolitajateks). Paremal pool meie,  vasakul poolel elavad kaks meest ja nende koer.
Minu aken on see parempoolne kaar teisel korrusel.
Ja täna M ütles, et meil on uus muruplats ja kivid ja niistussüsteem. JUST nimelt pean silmas seda pisikest meeter korda meeter platsikest autode vahel. Aga mis sa kostad, Ameerikalsed ju!
Me olematu tagahoov. 

Ja meie neljarattalised:
 M'i nunnu. Katusega on see armas, katuseta on see ÄGE.
Ja me vanvanvan.

Sunday, August 21, 2011

Närv on must ja šokolaadi küpsist tahan ka

Ma olen täna vähemalt 10 erinevat programmi alla laadinud, et connvertida oma hüppamisvideo mingisse normaalsesse faili, et saaksin seda siis natuke putitada ja teilegi näidata.
Ja siis olen ma jälle kõik need vähemalt 10 programmi uuesti maha lasknud.

Nüüd annan alla ja ootan, et keegi targem mulle nõu ja jõuga appi tuleks.
Annan alla ja jagan teiega mhkmhhh, keskmisest halvema kvaliteediga pilte.











Ja küpsist tahan ikka veel...

Saturday, August 20, 2011

Six Flags

Ameeriklased ja nende oragiseerimine, ma ütlen !
Plaan oli esmalt safaris ära käia, siis lõbustuspark ja siis veepark.
Lõpuks läksime siiski esmaslt lõbustusparki, siis kiirelt veeparki, sest see suleti kahe tunni pärast ja safarisse ei jõudnudki, sest see pandi sootuks kell 4 kinni :( Piletid olid meil ju täiesti olemas.
Niiet olin pettunud, sest Kristiina piltidelt tundus see nii lahe !

Pealekauba sain juba esimeselt sõidult peavalu, mis jäigi terveks päevaks mind morjendama.
Esimese sõiduna tegimegi siis selle maailma kõrgeima ja Põhja-Ameerika kiireima. 150 meetrit kõrge ja 205 km/h ! See juba on ju midagi!
Mul endal head pilti sellest pole, pätsan nende kodulehelt.
Sõit iseenesest polnudki pikk. Erinevalt paljudest teistest sõitudest startis see kohe tippkiirusega kohalt minema ja see oligi see kõikse greisiässim. Üles ja alla tulles tegi paar keerdu ka peale. Siis üle selle künka ja oligi läbi.
Ja tugevast kinnihoidmisest on kätel sinikad ka.

Õhtu lõpetuseks tegime sligshoti, millega kihutasid tuhatnelja taeva poole.See oli ühtlasi mu päeva lemmik asi :) 25 dollarit tahtsid ka saada, kurja.
Ps. Videol ei ole meie. Tegin selle niisama võõrasrest. Mingi aeg võite kuulda H'd midagi seletamas kõrvalt.
Ready to go!
Selline tunne oli, et kimadki taevasse välja. Eriti öösel, sest ei tajunud ju üldse kui kaugel, kõrgel oled. Aga nii lahe oli:)

Muud põnevat polnudki.
Hommikul 7.30 startisime ja öösel 12.30 olime kodus tagasi. Arvata võib, et järgmisel päeval olime kõik laibad.
Meie tegime piigadega näiteks lazy day, vaatasime telekat, tegime väikse jalutuskäigu ja kokkasime lõunat.

Wednesday, August 17, 2011

Tereterevanakere

Sain täna oma video kätte. Hah, üsna tohman olen seal, mis pole aga mingi uudis. Videokaamera ja mina ei sobi kokku.

Paraku on see mingis juras failis, seega üritan sellega väheke toimetada, et siis mingi aeg seda ka teiega jagada saaks.
Olge siis valmis vastu võtma mu 100 pilti ja video. Sest mina olen jätkuvalt ekstaasis sellest ! Hea, et ma veel mingeid postreid jms sellest valmistama ei hakka.

Igatahes.

Homme(teie mõsites täna) lähme Six Flags'i, ehk siis lõbustusparki. Koduleht hirmutab maailma kõrgeima atraktsiooniga, mis sööstab vaat et otsejoones tagasi alla. Should be fun !
Enne aga külastame nende drive-thru safarit, mis on samuti kodule eandmetel suurim sõida läbi safari väljaspool Aafrikat. 

Kas ma olen teile üldse rääkinud, mis drive-in'id meil siin on? Eestis on minu teada vaid Mäcis(ehk ka mõnel teisel kiirtoidukal?) drive-in ? 
Meie drive-in/thru pärusmaa on pisut laiem.
Drive-in pangaautomaadid.
Drive-in apteegid(need samused CVS'id millest mul hiljuti jutt oli).
Drive-thru kõikvõimalikud söögikohad.
Drive-thru loomaaed.
Drive-in kinod. Ehk siis teisisõnu autokinod.
Full service bensukaid(mu lemmikud!!) saab ka peaaegu nagu drive-thru'ks kutsuda. Sinu vaevaks jääb vaid aken alla kerida, raha/krediit ulatada, oodata, healjuhul allkiri kirjutada ja uuesti minema sõita.
Hetkel muud ei meenugi. Keegi teab veel lisada ?



Nii on lood, siin pool sood. Või õigem oleks öelda Ookeani.


Head ööd !




Sunday, August 14, 2011

Kukkus taevast alla nagu pudrukuul !

4 ja pool kuud Ameerikas ja ma tegin teoks oma suuuuuuure unistuse- ma sadasin taevast alla, tuiskasin kui vile, lendasin kui lind, olin vaba ja lasin gravitatsioonil oma tööd teha, olin nii õnnelik, et ... no pole lihtsalt sõnu. Ma olin ÕNNELIK! Mu näol laiutas suurim naeratus mis üldse olla saab ja ma tundsin, et elu on ilus ja hea !

Plaan oli paigas juba ammu: Ma teen oma kauaigatsetud langevarjuhüppe see aasta ära.
Pühapäeva hommikul ootas mind telefonis sõnum, et Lisa ja ta sõbrad lähevad hüppama ja kas tahan nendega liituda. Muidugi tahan ! Olin just paar päeva enne seda juba paari kohta kirjutanud ja uurinud hindu jms.
Bookisime hüpped ära ning jäigi vaid oodata laupäeva.
Ja kuidas olekski parem seda suurepärast päeva alustada kui sissemagamisega. Ja veel lausa tund aega ! Pidin ärkama kell 6, et jõuaks ilusti pesus käia, rahulikult hommikust süüa ja end valmis sättida. Suurest väsimusest magasin mõnuga äratused maha(no üldse kohe ei kuulnud neid ju) ja ärkasin alles kell 7 kui käis ekstra kõva meeldetuletus, et ära passi unusta !
Plaan oli kodust startida 7.30. Plaanidel on komme muutuda, väljusime 15 minutit hiljem. Korjasime teised peale ja andsin gaasile talda.
Kohale jõudsime u 10.30. Täitsime dokumendid ära, vaatasime lühikese filmi, läbisime "inforohke" koolituse ja ootasime ja ootasime. Ja ikka veel ootasime ja ootasime. Kokku ootasime u 4 tundi. Sest inimesi oli üsna palju, lennukeid oli u 3-4(kuigi koduleht väidab et 2, mu meelest oli rohkem, võibolla eksin), korraga ühest lennukist sai välja hüppata 2 inimest. Ja lõpuks hüüti meie nimed ja suundusime varustust selga ajama ja sõit võis alata.
Lennuriistaks oli pisike lennuk, kuhu tõepoolest ei mahtunud rohkem inimesi kui 4 + juht.
Istmeid kui selliseid muidugi polnud. Mahtusime kui kilud karpi põrandale istuma. Mina sain koha ukse juures, piloodi kõrval. Päris huvitav oli teda sealt jälgida.
Lendasime 10 000 jalga, mis peaks olema u 3 km. Lennuks kulus u 10 mintsa. Ilm oli suurepärane. Nii selge ja päikseline, vaade oli IMELINE ! Imetlesid ookeani, mille taga kuskil, seal kuskil kaugel on kodu.
Ja oligi aeg, prillid pähe, kinnitus instruktori külge, uks lahti, jalg välja, pea kuklasse, käes trakside külge ja vuhhhhhh, olidki kadunud. Nagu Lisa ütles " One second I was looking that MJ is on the door.. and then.. vhuh, she was gone !"
Ja teate, see polnud üldse see, mis ma olin arvanud. Ma ikka mõtlesin, et sisikond on seljas kinni, kisendan nii kuis jaksab ja mõtlen, et miks, miks ometi ma pean sellist asja tegema. Aga ei, ei ei ! Ma isegi ei kartnud ukse pealt alla vaadata ja sealt välja astuda ja kukkuda ja lennata ja üleüldse, ma ei kartnud ! Ma olin nii ekstaasis! See oli nii äge ! Niii äge ! Ja mul tõesti polnud tunnet, et ma just hetk tagasi hüppasin/kukkusin lennukist, LENNUKIST!, alla. Ma unustasin kõik muu, unustasin oma lötendama näo(olgu,olgu, see tuli taas meelde kui huuled kuradima kuivaks muutusid ja suud oli natuke keeruline kinni hoida), unustasin kui külm seal üleval oli, unustasin, mida ma just hetk tagasi mõtlesin või ütlesin, unustasin mida ma teen, unustasin, et arvatavasti mu sisikond siiski on seljas kinni, unustasin, et see pidi ju hirmus olema, unustasin. Lihtsalt unustasin kõik ja nautisin ! Nautisin täie rinnaga!
Huh, nii raske on seda sõnadesse panna. Aga ühte ma ütlen, see TÕESTI pole nii hull kui inimesed arvavad. Minu seisukoht on nüüd selline, et kui sa julged käia igasugustel lõbustuspargi greizzziässidel atraktsioonidel, ja julged teha neid mini 47 meetriseid vabalangemisi ja mida kõike veel, siis ammugi julged sa langevarjuhüpet teha ! Sest no ausõna, minu meelest oli näiteks see Xtreme Skyflyer ja mõned atraktsioonid hoopis jubedamad. No nagu õudsamad või... nähh, pole head sõna, et te mõistaks, mida ma mõtlen.  Aga me Lisaga mõlemad jõudsime ühisele arvamusele selles osas. Ma tean, et see ei tundu üldse loogiline, aga proovi järgi ja sa saad aru, mida ma mõtlen.
47 meetri pealt tunnetad sa seda kiirust ja maalähedust sootuks paremini. Sa tõesti saada aru KUI kiiresti sa kukud või langed.
Aga tee seda 3000 meetri pealt ja tunne on hoopis teine.
Hah, mida ma seletan, seda ei saagi ju kirjeldada, seda peab kogema !
Niisiis, tagasi hüppe juurde. Vabalangemine kestis umbes 30 sekundit, siis avas instruktor varju ja see tõmbas meid vupsti üles ja algas mõnus-sujuv liuglemine. Seejärel andis ta "juhtimise" üle mulle. Hoidsin kahest sangast. Tõmbasid ühest, pöörlesid-keerlesid ühtepidi. Tõmbasid teisest-keerlesid-pöörlesid teistpidi. Niiiiiii lahe !
Siis harjutasime kähku, kuidas maanduda. Pidin oma põlved kokku panema ja jalad sirgelt ette tõstma. Asi selge, liuglesime veel natuke ja oligi aeg jalad päriselt ette tõsta ja tervitada pepuga armast-kallist maad.
See sai tegelt nii ruttu läbi ja ma tõesti unustasin ennast. Praegu tagasi mõeldes ei mäleta ma poolt lendugi.

Aga see kõik- raha, aeg, ootamine, ärevus, masendav saksa keel, mida olen juba 10 aasta varu ette kuulnud(olin ju enamus päevast kurt-tumm, sest oioi, ma ei oska ju saksa keelt ja oioi, seega ei saa ma teist aru ja ei oska ka kaasa rääkida ja üldse oioi, nii viisakas ja armas teist, et te vaid saksakeelt otsustasite rääkida:'), oli seda väärt. Ja ma luban, et juba varsti olen taas pudrukuul ja tuiskan sajaga maa suunas.

Muidugi jäi hinge kraapima ebaõnnestunud pildistamise organiseerimine. Pildipede nagu ma olen, tahtsin ju niiiii väga, et keegi teeks pilte kui ma maa suunas tuiskan. Aga vähemalt otsustasin ma 75(!!, mis kuradima paari minutiline filmilõik maksab nii palju?)(mis oli niigi soodushind) dollari eest video tellida. Saan seal mingisugusedki pildid välja lõigata.
Ja järgmisel hüppel sunnin kedagi vägisi kaasa tulema ja pilte tegema. Sest mina tahan ka selliseid ägedaid pilte, mida ma teistest tegin. Või no vähemalt mina ise arvan, et need on ägedad.(ja et te ei arvaks, et olen mingi egobuust, siis ma ei pea silmas just minu loomingut/kaadreid/oskusi vaid selliseid pilte üldiselt, nad on oma olemuselt ägedad!)

Rohkem sõnu polegi vaja. Sest neid õigeid selle tunde ja elamuse kirjeldamiseks polegi olemas !
Vaata pilte ja ole rõõmus ja mine ning tuiska sinagi!







  Maandumisplats oli täpselt ootamis telgi kõrval.



 Seal majakeses said jalga oma püksad ja selga rihmad.

 Let's start my video ! See siis oligi minu instruktor. Kõige noorem neist kui ma ei eksi.
Lisa
 DONE !

Saturday, August 13, 2011

Final destination 5

Tõesti oli hea film, mine ja kae ise järgi! Eriti soovitan vaadata 3D's ! Efektid on nii tõetruud ja lahedad. Huh, luuuuv it !
Eestisse jõuab  09.09.2011.
Mulle nii meeldis, et vaatamata sellele, et tegemist on õudukaga, on see humoorikas !  Kogu saal naeris ja võpatas ja kartis ja nautis!
Ainus asi, mis mind häiris, oli pikk sissejuhatus. Nagu subtiitrid, nii pikk, igav ja väsitav.


Friday, August 12, 2011

Obama, meet the Sparks family

Eelmisest nädalast peale Washingtoni tripi polegi midagi põnevat.
Ma olin eesmärgiks võtnud, et Pennys olles peaks vähemalt Washington DC's ära käima. Aga kuna üksi minna ei tahtnud, kedagi teist ka polnud kaasa kutsuda, pakkus J välja, et ta peab nagunii tööasjus sinna sõitma, et me läheks taga kaasa ja saaksingi oma been there done that kirja.
Niisiis teisipäeva hommikul startisime Washingtoni poole. Mina, neiud A ja H ning isa J. Sõit kestis umbes 2,5 tundi. Ilm oli küllaltki kahtlane, ähvardas sadama hakata, aga kohale jõudes oli hoopis nii palav, et vihm oleks marjaks ära kulunud küll.
Hotell asus üsna lähedal enamustele vaatamist väärt objektidele. The White House, Washington Monument, Lincoln Memorial,Capitol, National Mall jms. National Mall on siis suuuuuuuuur park, mille ümbruses on palju muuseume, mis on muideks tasuta sissepääsuga! Meie külastasime paraku vaid Air&Space muuseumi.
Üldiselt ma väga vaimustuses polnudki. Ma ootasin vist natuke enamat kogu sellest tripist, aga, aga..... las ta jääda. Vähemalt saan öelda, been there, done that, ma olen käinud Ameerika pealinnas Washington DC's.
Ja ma olen enam kui kindel, et tegelt on sellel linnal palju enamat pakkuda kui mina kogesin. Ja kui meil oleks olnud rohkem aega, parem meeleolu/tuju(lastega reisimise "rõõmud"), oleks mu üldmulje sootuks parem. Aga ma ei vingu. Tore oli ikkagi.
 The White House eest ja tagant. Tunnete ära ? Kusjuures filmides tundub see poole suurem, vähemalt mulle.
Ja me just arutlesime, kas Ta on kodus või mitte. Hotellis olles uudistest vaatasime-oligi kodus.

Järgmised 2 pilti on netist võetud, et teile natuke paremat üldpilti luua :)

Selline näeb siis National Mall välja üldpildis. Seal tagataga on Lincoln Memorial, keskel see pikk torn on Washington Monument ja esiplaanil suur kupliga ehitis on Capitol.
 Kindlasti tuleb sulle tuttav ette selline vaatepilt kusagilt filmist?
See on reflecting pool Lincolni ees. Paraku praegu oli bassein paranduses ja meie sellist vaatepilti ei saanud.

 Olime täpselt pargi keskel. Ülemisel pildil Capitol ja alumisel Washington Monument.


Monumendi juurest vaade Lincoln Memoriale. See must osa (muld?) peakski olema bassein.


Niisama pilte ka....
 Muuseumis näitasin H'le kus Mj kodu on :)


 Päris äge Mac ju :D
 Hambapesu võib lõbus ka olla :)