Wednesday, January 29, 2014

Segasumasuvila küll, aga mul on vannituba

Oeh, kui ma vaid oskaks sõnadesse panna seda suurt ja kergendavat ohet, mis must välja pressib.
Lõpuks ometi võin lugeda pool oma kodu vallutanud remondist lõppenuks. Pool eesmärgist kogu selle kaose hunniku otsas on ületatud ja mul on tänase seisuga funktosioneeriv vannituba ja soe vesi! Kui palju rahulolu ja õnne selline lihtne asi ühele tavainimesele pakkuda suudab. No aga suudab ju!!

"Musi, tead mu sisimas on praegu üks väikene tüdruk, kes tantsib õnnetantsu selle üle, et mu kraanist tulebki päriselt sooja vett!! Saad aru, soe vesi. Ei mingeid vabandusi, miks ma ei saa oma kohvitassi kohe ära pesta või miks määrdunud nõud ootavad juba mitmendat päeva hunnikus" kilkasin skype vahendusel oma Noormehele ja küürisin õnnelikult kohvitasse edasi.

"Käisin just ESIMEST korda OMAS KODUS PESEMAS!!!! Oeh, kas tead mis õnn see on"  piiksus keskööl sõbranna telefon.
Õnn tõepoolest on üüratu.
 Lisaks pesemisvõimalusele ei mingit külma tuult mu kannikatele, ei häbi külaliste ees. Ei lehkavat kanalisatsiooni haisu, lammutuses olevat kööki, avatud vetsu, mille kõrghetkeks oli sootuks potita olek. Ei elu "kodutuna" sõprade juures.  Ei, ei, ei, sest nüüd on suur ja rahulolev Jaa.

Oeh. Palju on veel teha ka, et sellest tekitatud kaosest kord üle saada. Aga no seda ma ütlen, need viimistlust vajavad aknapaled, tapeetimist ootav magamistuba(saab tehtud juba homme!), väljamõeldud voodi kokkumonteerimine, nurgas seisvad rulood, riiulite ja söögilaua meisterdus, värskendust vajavad köögiseinad ja koridor... need on vaid käkitegu mu funktisoneeriva vannitoa kõrval. Sest.Mul.On.Vannituba.
Ja mul on kuldsete kätega vend. Mul on kannatlikud vanemad, kes kogu mu vingumise ja jonni ära suudavad taluda. Mul on toredad sõbrad, kes lahkelt külalistube jagavad ja vett raisata lubavad.


Lugesin paar-kümme korda oma eelnevat juttu ja mõistsin, et võõrastele võib tunduda, et olengi elanud kui vaeslaps, vee ja vetsuta. Vannitoata, tõsi. (Tänagem ja kiitkem stagnaaegseid korterelamuid). Kuid kõik on seni omamoodi välja funktisoneerinud. Kogu see krempel hakkas aga veerema suvel, mil mina otsustasin, et lammutan välja oma voodi ja monteerin asemele midagi uut. Ja suurt.  Siis aga oh rõõmu, tuli tõdeda fakti, et aken tuleb enne ära vahetada, sest voodi nõnda suur ja selle olemasoluga ei toimiks ükski remonditöö. Noh aken tahtis niivõinaa mulle üsna varsti kaela kukkuda. Ja kui juba üks aken, siis ikka kõik aknad. Ja kui aknad, siis ka tapeet. Lisaks akendele võtsin nõuks ja jõuks oma jonni, et mina tahan korralikku vannituba, sattugu mu teele või sada hiinlast. Mina selle saama pean.  Saja hiinlase asemel olid teel vaesed pereliikmed, kes kogu mu jonni, vingu ja virina enda kaela said. Aga mis seal salata, vaev ja tülid tasusid ära, töö hakkas edenema. Sealt siis edasi poollammutatud köök ja koridor. Ja nõnda see kaos tekkis.


Oeh, igatahes, ma olen rahul. Ja Rahulolu, see on üks Õnne kaaslane.