Pages

Thursday, November 28, 2013

Please excuse me Darlin', but I'm after you

Tuleb välja, et olen oma kaaslaseks saanud väikse romantikapisikuga noorhärra. Oleks keegi mulle seda 8 aastat tagasi, või isegi 3, öelnud, oleks ma laginal selle välja naernud, niiet püksid märjad.

Kuna Noormees (nimetagem blogikontekstis teda antult) elab ja töötab enamus ajast Taanis, võtsin minagi oma kümme+ asja ja patseerusin paariks nädalaks sellele tuulisele ja vihmasele maale.

Juba esimesel saabumisõhtul olid toas aknalaudadel süüdatud küünlad ning laual vein koos kommikarbi ja viinamarjadega(no hästi, et teda mitte liialt ülistada, siis veini nuiasin ma ise eelnevalt välja).

Ühel päeval töölt koju tulles piilus Noormees uksevahelt sisse, naeratas magusalt ja võttis seljatagant hiiglasliku kimbu roose. "Kuulsin, et keegi on pahane mu peale"
Mul polnud rohkem sõnu kui "Jobu oled või. Täitsa jobu ikka. Oh jobuke." Hea et ma ikka voodis pikali olin.
Ta jalutas mu juurde,  ulatas suure kimbu punaseid ja valgeid roose ning sinna juurde veel südame kommikarbi.  "Anna andeks, kallis"
Mul polnud jätkuvalt rohkem sõnu kui vaid kutsuda teda Jobukeseks ja öelda, et ma polnud ju sugugi nii pahane ja oleksin talle seda töölt koju jõudes öelnud.
Jälitasin Noormeest vannituppa, et teda veel paarkümmend korda ehmatusest Jobuks kutsuda.
"Tead kui palju roose seal on?"
"Mm, pole õrna aimugi. Palju."
"Seal on roos iga päeva eest, mil oleme olnud Meie"
Ja taas vajus mu süda saapasäärde. Kust ta mul küll välja hüppas?!
"Aga palju siis?" Küsin ebaledes.
"Minu kalkulatsioonide kohaselt täpselt 50"

Me oleme tundnud üksteist pool oma eludest, aga tõsi, kokku saime alles nüüd, nadi 2 kuud tagasi.

Lisaks tundub mulle, et Noormees on salamisi jälile saanud mu nõrkusele.
Laupäeva hommikul pani ta end varakult riide ja tuiskas ukse poole.
"Kuhu sa lähed nii vara. Ära jäta mind üksi"
"Sina maga, tulen kohe tagasi" lausus ta vaid sellepeale.
Pool tundi hiljem marssis ta tuppa, käes 2 kohvikruusi ja karp isuäratavaid ning värskeid saiakesi.
"Oli ju jutt, et kohvi serveeritakse meil voodis"
Nii me siis vedelesime ja vaatasime koos Maahommikut. Laupäevane voodiidüll missugune.

Tuleb tunnistada, on mille üle Ameeriklaste Tänupühal ka koduses Eestis tänulik olla. Happy Thanksgiving !