Pages

Tuesday, February 28, 2012

Kurdab oma võitlusest unega

3 ööd.
Ega siin tegelt midagi imestada polegi kui arvestada millise unerutiini ma puhkusega taas saavutasin. Aga nüüd võiks juba tagasi argiellu naaseda, või mis.
Esimesel ööl istusin arvuti taga. Kuhugi mul kiiret polnud, hommikul oli aega magada, sest lapsed tuli Bostonist peale korjata alles pool 3. See oli siis pühapäev.
Järgmine öö oli aga tarvis magada. Esmaspäevast algas lastel taas kool.  Korraks õnnestus isegi uinuda. Kuniks saabus hetk: This sweet moment when you just had the best part of the dream and she is behind the door without keys. M saabus reisilt, kaotas telefoni ja võtmeid polnud. Ning nii oli ka minu uni läinud. Vähklesin, kurtsin ja tee mis tahad, magama ei jää. Ja ega ei jäänudki. Pool 7 kobisin "rõõmsalt" alla ja alustasin tööpäevaga. Endal seljataga vaid tunnike õndsat und.
Saatsin lapsed kooli ja keerasin siis kella üheksast uuele katsele ja magasin kui nott. Kella kaheks olin end siiski sunnitud üles ajama.
Õhtul muidugi selgus, et see hommikune uni oli siiski viga. Ees ootas uus öö uue väljakutsega.
Esmalt üritasin normaalse inimese kombel uinuda. Kaks tundi hiljem mõistsin, et sel vedelemisel pole mõtet. Hakkasin raamatut lugema. Esimene bring me to sleep oli "How to be a wine expert".  Ei aidanud. Teiseks haarasin E.Hemingway. 30 lk ja  loobusin. Vähkresin veel natuke ja success, ma võitsin kolm tundi und. Pool 7 üles ja tere teisipäev!
Kui ma nüüd tänase päeva vapralt vastu pean oma kartulipeaga, siis ei tohiks õhtul unega maadlemist olla. Eksole.

Challenge accepted.

Friday, February 24, 2012

Siis kui millegagi pole rahul

Mõtlesin, et teeks midagi "asjalikku" ka siis puhkusel. No et muudaks selle kujunduse uuesti ära, sest eelmine kord jäi see siiski ka poolikuks.
Ja kuratmaütlen. Tegelesin sellega sada tundi, ja kõik need sada tundi läksid tuulde, sest ma pole ikkagi tulemusega rahul. Kuratmaeivõinoh.

Ja üleüldse olen ma kuri ja tige ja pahane ja vihane. Sest puhkus on kahe päeva pärast läbi. Ja ma ei teinud mitte midagi.
Vähemalt andis seljavalu järgi. No natuke veel kohati tuikab, aga mitte nii nagu esimesed päevad. Tunnen end taas inimesena. Vihase inimesena.

Thursday, February 23, 2012

Life in a day

Kui eile olin "One week" lummuses, mida täna lausa teist korda vaatasin(patt jätta mainimata, et on väga harv kui ma samat filmi uuesti tahan vaadata, rääkimata siis kohe järgmisel päeval), siis siin on teine hea film, mida sõbranna soovitusel vaatasin.
Tee endale teene ja vaata sinagi.
Ei mingit allalaadimist ega ostmist, varu kõigest poolteist tundi vaba aega, film on youtubest tasuta.
Tegemist on dokumentaaliga, hea dokumentaaliga.

Wednesday, February 22, 2012

One week

Mida teeksid Sina, kui sul oleks vaid üks päev, üks nädal või üks kuu elada?

Kas see on piisav aeg armastada kedagi? Või tunda armastust, seda tõelist? Kas jõuaksid täide viia oma unistusi? Kas räägiksid saladuse? Kas annaksid veel viimase võimaluse ? Või hoopis võtaksid ? Kas oleksid üksi? Kas oleksid valmis loobuma kõigest? Kas lööksid käega ? Kas jätaksid endast jälje ? Kas kahetsus või rahulolu? Kas narataksid ? Kas tähendus kaotaks mõtte? Või mõte tähenduse? Kas sul oleks maailmale midagi öelda? Kas lahkuksid võitjana? Kas esitaksid küsimusi? Kas otsiksid vastuseid?



Tuesday, February 21, 2012

Feels like dying

Blogi peaks vist viimane koht olema, kuhu nutma tulen. Aga näed. Tulen. Sest lihtsalt ongi nii valus ja need pilved löövad peakohal kokku ja katus sõidab ära.
Füüsiliselt on valus. Ja ainus, millele ma suudan mõelda, on et need valuvaigistid hakkaks ometi toimima.
Mu alaselg valutab nii kohutavalt.
Arstile ka ei lähe.Väldin neid valgekitleid nii kaua kui võimalik. Aga kui homme on ka sama, siis kaalun antud ideed, sest vastaselkorral nutangi ma terve oma puhkuse voodis maha.
Ahjaa, mul on ju puhkus. Nimelt on lastel koolivaheaeg(ma tean, nad on nii ära hellitatud siin, alles neil oli vaheaeg) ja nad sõitsid nädalaks isa juurde Pennsylvaniasse. Samuti võttis M töölt puhkuse ja lendas sõbrannaga Bahamale! Ahhh, olen kade või jah! Tegelt tahtsin isegi uuesti Bahamale minna ja oma vahvate sõprade juures peatuda, aga mõistlike lennupiletite leidmine oli pea võimatu. Ja mujale polnud ka isu reisida ning nii ma jäingi koju. Hetkel olen muidugi üsna happy(kui antud olukorras see üldse võimalik on), et kusagile reisima ei läinud. Milline oleks puhkus rannas sellise valuga!?

Ahhhhhhhh, tõsiselt, mul on tunne, et see tahab mind tappa.
Ja mitte kuidagi pole hea istuda ega olla. Ahhh, ma lähen hoopis närvi selle peale nüüd.

Saturday, February 11, 2012

seekord..

Võtab hoopis kaks asja, kaks sõpra ja põgeneb nädalavahetuseks taas Ameerika kiirteedele.

Monday, February 6, 2012

Super bowl

Tean, järjekorras ootavad siiani igasugused pildid eelmisest aastast ja sünnipäev ja Kanada.
Aga eile oli Super Bowl !
God damn it.
Tegu siis NFL championchip mänguga(lihtsas emakeeles profesioanaalse Ameerika jalgpalli tähtsaima mänguga). Meie oma kodutiim, PATRIOTS, oli finaalis. Vastateks New Yorkarite Giants.
Kui sa midagi Ameerikast unepealt tead, on see fakt, et KÕIK on SUUR. Nii ka kõik spordiga seonduv. Või tegelt, just spordiga seonduv. Nojaa Ameerika jalgpall, c'mon, see ongi ju Ameerika!
Niisiis, tegu suure "Super Bowl Sunday'ga".
Ei saanud meiegi siis seda suursündmust vahele jätta. Ajasime kodutiimi särgid selga ja baari ajama. Ja ega see ju polegi oluline, et reeglitest ja mängust endast midagi aru ei saa ega a'd ö'd ei jaga. Oluline on suhtumine. Kui kõik teised on rõõmsad, elavad kaasa, karjuvad, möirgavad, tantsivad õnnest- teed seda sinagi. Kui kõik teised on vihased ja vannuvad-teed seda sinagi. Ja ongi asi käpas.

Näiteks tüüpiline mina: " yeeee, googogog. (ehk siis hoomamatu rõõm ja kaasaelamine)"
Neli sekundit hiljem  Laurale:" Ok, tell me what actually just happened, why are we cheering?"
Järgneb Laura, kes on isegi mängule pisut keskendunud ja reegleid hakanud mõistma, umbkaudne seletus, mis siis tegelt toimus.
Ja nii enamjaolt terve õhtu.
But hey, nagu ma ütlesin, atleast i got the attitude !
Mida ma aga siiski ei omandanud, olid reeglid. Ikka olen samas seisus.

Muidugi oli baar ülerahvastatud ja istumisest võis vaid und näha. Ja nii me seisimegi terve selle mängu(mis ju iseenesest polnud pikk, mõned kolm-neli tundi äkki?) püsti. Ja muidugi olin ma hädapätakas, sest olin eelmised poolteist päeva pooleldi haigena vaid voodis vedelenud ja maganud. Ja mu selg tahtis mind tappa. Ning isegi õlu ei maitsenud hästi. Ja nii lähedal olingi loobumisele, et pe*sse, lähengi koju ja kõik. Aga näed, vingusin ja kurtsin, aga vastu pidasin.

Mängu lõppedes läks baaris tuletõrjealarm tööle ja kõik saadeti välja. Tänavale jõudes ootasid meid hunnikutega(no mismoodi ma seda kirjeldan, tons of..?) politseisid ja turvamehi ja mustas taevalaotuses tiirutasid mitmeid ja mitmed helikopterid. Boston oli nii valmis kui valmis. Valmis kõigeks.  Mida enam me edasi kõndisime, seda enam politseisid ja turvasid seal oli, nii koertega kui koerteta.

Ja kõik see mille nimel?

Me kaotasime !

Oh ma ikka ei kujuta ette, milline elupidumelupillerkaar oleks meil võidu puhul olnud!
Tead, isegi kurb hakkas.
 Eriti veel sest olime niii lähedal võidule. Ja siis need viimased minutid ja lollid vead ja vsjoo. Kaput. Elu oli vihane. Ja isegi kurje kaklusi me ei näinud.

Vaata parem videosid.
Esimesel peaks mängu viimased sekundid peal olema ja siis see suur ja kole kaotus. Korraks oli seal vist mingi lootusekiir, aga ei, kaotus, mis kaotus.
EDIT: Blogger keeldub meie kaotusevideot üles laadimast. Way to go ! Proovin hiljem uuesti.

Teisel aetakse meid niisama treppidest üles ja uksest välja.

Ja kolmas on killuke sellest, mis tänaval ees ootas. Killuke, ma kordan.