Pages

Thursday, November 29, 2012

Töö teeb loomast inimese. Oli nii ?


Brisbane hostelis tutvusime kahe teise eestlasega, kellega jõudsime kiirelt sina peale ja pooljuhuslikult kogemata meelega tekkis plaaniks põhja lennata. Nii ühinesidki meie pundiga Sibula Poiss Voot ja Kaspar Josper Joonatan.
Piletid said ostetud ja suurlinn vahetus välja  rannikuäärse väikelinnaga.

Cairnesi lendasime esmaspäeva õhtul ja tänu õnnele, juhusele ja ei teagi millele veel oli meil, kolmel M'il, teisipäeva lõunaks töö olemas.
Kõigile sinisilmsetele peab siinkohal tõesti rõhutama, et tegu oli tõelise vedamisega. Tööd ON raske leida. Ei ole nii, et võtad tööbortaali lahti, leiad 6000 kuulutust ja vali millist aga soovid.
Hostelis kohtasime piisavalt inimesi, kes olid tööd juba nädalaid otsinud ja otsinud ning olidki alla andmas.
Ka meie pundist otsivad KJP ja Norman siiani Cairnesis tööd. Edu poistele ! Lootust on ehk nii palju, et varsti varsti on banaani ja mango hooajad algamas ning farmitööd peaks siin-seal ikka liikuma.

Igatahes said meist Basiiliku M'id.
Töö on iseenesest lihtne. Istud, korjad ja muudkui vorbid basiiliku punte teha. Väiksed, suured, vabad. Põhiline konks on vaid selles, et saaks tunnetuse järgi selgeks kui suur mingi punt olema peab. Ei midagi füüsiliselt rasket, aga tervete näppude ja küüntega võib küll hüvasti jätta.
Omakorda pinget pakub itaallasest boss, kes inglise keelt ei armasta ja uustulnukaid ei salli. Ja on vana. Paks ja vana.
Tööpäevad on senini väsitavalt pikad olnud, 12 tundi jutti tunnise lõunaga. Viimased pundid saabki vorbitud nii, et päike on loojunud ja valget aega vaid loetud minutid. Täna oli meie jaoks esimest korda lühike päev. Alustasime 9 hommikul ja lõpetasime juba kella kolmest. Tavaliselt algab tööpäev kell 7. Töö kogus sõltub sellest kui palju tellimusi sisse tuleb.
Erinevalt teistest reisikaaslastest veetsin mina oma esimese tööpäeva aga laos, kus toimetasime siis põllult tulnud basiilikuga. Valmistasime kastid, pesime, pakkisime. Laos oled kui tõeline orav rattas, tegemist on igaks hetkeks. Samas möödub aeg ka sootuks kiiremini, sest ühel kohal istumise asemel liigud pidevalt ringi.
Eks paistab, ehk saan mingi aeg hoopis sinna tööle, sest tüdrukuid on vaheldumisi koguaeg lahkumas.

Vabu päevi on üks, pühapäev. Ja ega siin muud teha polekski. Lähimasse linna, Mareebasse, on 10 minutine autosõit ning seda neljarattalist meil ju pole.
Nii viibki boss meid nädalas korra linna toiduringile. Üksiti saab ka muud asjaajamised ära ajada. Pank, mõned muud poed ja palju ühel kotiränduril võõras linnas ikka toimetada on.
Internetiga on eriliselt kehvad lood. Kui Brisbanes oli vähemalt raamatukogus tasuta nett, siis siin pole sedagi. Nii palju kui telefoniarve käia kannatab ja ongi kõik. Minu kaart sai juba tühjaks ja nii ma istun, rotina, netituna.

Oma suurima hirmu, maoga, pole mul au veel kohtuda olnud. Küll aga elavad meiega koos sipelgad, ämblikud, konnad ja gekod, kes vägisi tuppa pressivad. Noid viimaseid laseb mööda seinu ja aknaid pimeduse saabudes ringi piisavalt. Üks sõber elab igapäevaselt me suuretoa lambi sees otsides endast väiksemaid hommiku-lõuna ja ühtusöögiks.
Sipelgad va tüütused on I g a l p o o l.

Nii me siin basiilikufarmis elame, eestlased, sakslased ja muud neljajalgsed.

Sunday, November 25, 2012

Ööd on siin mustad ehk kus me und näeme


Meie esimeskes “koduks” Brisabanes oli backpackeritele mõeldud odav hostel. Selliseid leiab igast linnast kuhjaga. Tubade valikus on kahe kuni kümne (või ehk enamagi?)voodised, valid selle järgi kuidas rahakott kannatab ja mille/kellega nõus leppima oled. Kui panustad privaatsusele, võtad omaette toa. Kui lihtsalt sellele, et katus peakohal ja pesemisvõimalus olemas, oled koos paljude endasugustega, kes on maailma erinurkadest samamoodi tulnud õnne ja seiklust otsima. Võib ka juhtuda, et satud kokku kaasmaalastega nagu meie esimeses toas.
Brisbane hostelis laotati meie punt laiali, pidime minema 2 ja 2 erinevatesse tubadesse. Mina ja Mairi sattusimegi tuppa, kus oli ees juba 3 eestlast, kes meist vaid mõned tunnid varem jõudnud olid.
Hosteli peale leidsime neid veelgi. Kohati jäi isegi tunne, kas sinna kodumaale üldse enam keegi maha jääb kui juba ühe majutuse kohta leiad peotäis kaasmaalasi.
Backpackerite hostelitest ei tasu suurt oodata. Tubades on enamjaolt narivoodid, mõnes pisike laud või külmkapp, wc ja vannituba on olenevalt kas oma toas või mitme toa vahel jaotatud. Olemas on ka köök, kust leiad kõik kokkamistarbed, mine ja osta vaid tooraine ning kokka nii kuis rahakott/oskused lubavad. Puhtusele just suurt rõhku ei panda. Samas on vähemalt voodipesu alati pestud.
Kui rahakott aga ei kannata, tuleb magada lageda taeva all. Nii saime meiegi tunda kodutute elu juba esimesel ööl kui Cairnesi jõudsime. Plaanist öö lennujaamas veeta ja hommikul hostel leida sai hoopis magamine lennujaama väljas pinkidel, sest ühel hetkel teatati, et lennujaam läheb kinni. Meie õnneks avati see mõned tunnid hiljem ja pääsesime tagasi pehmetele toolidele. Magama.

Meie praeguseks koduks on tööandja poolt pakutav maja. Meiega elavad veel koos 2 saksa neiut, kes samuti farmis töötavad. Üüri maksame 105 dollarit nädalas. Ega elamine ise suurem asi pole. Eelmised elanikud pole puhtusest suurt lugu pidanud ja üks koma kaks pluss neli asja on ligadi logadi. Nii puuduvad näiteks kõikjal uksed, kardinateks on tekid, seintes on hiired, lampides elutsevad gekod, ahi ei tööta, telekast näed vaid dvd'sid, laelampi tuleb ülemus juba neljandat päeva parandama ja väljast kostavad helid nagu püüaks keegi maja pakkudelt minema tassida.
Aga sellest kõigest me end heidutada ei lase vaid oleme rõõmsad ja roosad basiiliku M'id edasi.

Päikest !


(Tahtsin Teile pilte ka jagada meie ulualustest, aga googel otsustas, et mu piltide maht on täis ja edastisteks postitusteks pean ruumi juurde ostma või midagi muud välja leiutama. Tere.)

Wednesday, November 21, 2012

Travel is the only thing you buy that makes you rich


Meie Austraalia seiklus sai reaalselt alguse umbes kuu aega tagasi ühel laupäeval, mil saime sihtpunkti selgeks, ostsime piletid ja tähistasime ja tähistasime ja tähistasime.
Seltskond koosnes kolmest nais M'ist ning ühest vastassoo esindajast, kellega olime eelmine päev lõpuks kohtunud.
Nagu öeldud sai, väljalennuni oli jäänud kuu.
Kuu uue seikluseni möödus kohati veel Eestiga kohanedes, kohati valmistudes. Või kas on ikka õige ja aus öelda, et valmistudes. Jäid ju enamus asjaajamisi ikka viimasesse minutisse ning kotidki sai pakitud 6 tundi enne kodust lahkumist. Kiisudele leidsime tänu perele ja headele tuttavatele uued kodud, öeldud sai need üksikud “Näeme peagi” ja polnudki muud kui sõit-sõit linna.
Ära peaks ka mainima, et minu kodupõlgusest sai kogemata/juhuslikult/meelega kodulembus ja need viimased kõned, sõnumid, mis teisipäeval mind ümber püüdsid veenda, olid soojad-siirad ja ohtlikult lähedal täitumisele. Nii tekkiski missioon “ Jõuluks koju”. Kui käimegi põhja kogu selle asjaga, siis naudime vähemalt päikest ja oleme pühadeks kodus.

Oli siis kuidas oli, aga lend oli bookitud 13. novembriks suunaga Tallinn-Helsinki-Singapur-Brisbane.
Kohale pidime jõudma 15. novembri varahommikul.

Kõik sujus viperusteta kuniks Singapuri lennujaamas sai selgeks, et meie viimane Kängurudemaale väljuv lend oli tühistatud. Suurt kaost sellest küll tegelt ei tekkinud. Bookiti meile lihtsalt uued lennud ja pidime korraks Melbourne lendama ja sealt neljapäeva varahommikul edasi Brisi.
Melbourne lennul tervitas Austraalia meid esimese tõusva päikesega. Esimene hommik kogu sellele lõputule ööle, mis ajasrändamine endaga kaasa tõi.
Oleme ju nüüd tüdrukud tulevikust !


Kuidas siis Austraalia esmanädalaga tundub ?
Tunne on kuidagi teine. Brisbanes tundus kohati, et oleks justkui tagasi suurlinna ellu sattunud, tagasi Ameerikasse? Samas annavad palmipuud mingit omamoodi saarehõngu juurde, umbes nagu maksiversioon Bahama saartest. Ka vasakpoolne liiklus justkui kinnitaks seda.
Sellevõrra oli ka minu kulturishokk sootuks väiksem kui reisikaaslastel. Ei pakkunud uudsust dollar(mis on mulle sootuks kodusem kui kogu euromajandus), kiirteed ning tunnelid keset linna, piuksuvad ülekäigurajad, lõputud valikud toidupoes, sissepoole käivad vetsuuksed ega ka keeltekompott, mis igapäevaselt ümbritseb.
Tunne on uus ja samas ei ole.

Tänaseks on Brisbane aga 2 tunnise lennusõidu kaugusel ja uueks koduks on rannikuäärne Cairnes, kust liigume edasi juba reedel oma esimesele tööpostile.
Meist saavad farmerid! Basiilikud, basiilikud, me väiksed basiilikud!

Juttu on veelgi. Näiteks uued reisikaaslased, ööbimised ja odavad veinid, aga sellest juba hiljem !

Sunday, November 18, 2012

Idast Itta

Ma ausalt tahaks end kokku võtta ja kirjutada, et vahetasin taas jalgealust ja et kõik on uus, aga samas nagu tuttav ja talv muutus suveks ja kappidest said kohver ja plusside asemel on miinused ja kõigest sellest muust veel.

Aga täna ma tunnen, et jälle ei jõua. Süüdistada saab vaid eilset ja ühtlasi ka esimest Austraalia veini, odavat veini, mis mu rajalt maha võttis.

Kui tuleb elu, tuleb ka jutt reisist ja sellest kõigest muust!

Seniks teile aga teadmine, et oleme elus, terved ja pohmellis. Või olgu, kes on, kes ei ole.