Monday, December 31, 2012

Aasta 2012


Maailmalõpu aasta. Mis aga tulemata jäi, oli see samune lõpp. Kõige lõpp.

Teisi lõppe oli, käpu täis ja erinevaid.
Jalgealt käisid läbi suured ja väiksed maad. Ühest maailmaotsast sai teine. Vahepeatusega väike ja kodune Eesti.
Kuhu iganes, millal iganes, suund oli üks-idast itta.

Ei oska kuidagi 2012 kokku võtta. See oli õnn ja õnnetus käsikäes. Liikusin, leidsin ja avastasin. Õppisin.


Minust sai tädi. Tädi maailmaarmsale inglinäoga poisile, kes vapralt kasvab tuhandete ja tuhandete kilomeetirte kaugusel.
Oma sünnipäeva hakkasin jagama ühe teise pisikese poisipõnniga, kes saabki juba kohe kohe aastaseks.
Elektroonikamaailmas astusin Õuna usku.
Maha sai peetud parimad peod ja üheõhtu seiklused lemmiklinnas Bostonis. Eesotsas minu “täisealiseks” saamine. (ühtlasi oligi see alguspunkt, kust alguse said kõik need teised)
Tutvusin Miki ja Minniga.
Avastasin, et minus peab voolama tilk Mehhiko verd, kuidas muidu seletada seda kirjeldamatut kihka Corona ja Mehhiklaste vastu.
Lisaks Mehhikole tekitab minus erilisi tundeid Iirimaa ja selle asukad. Rääkimata esimesest St Patty pidustustest. Hoi!
Ameerika baarid, eesotasa Bostoni omad, leidsid peopaikade topis auväärse esimese koha.
Mu LEMMIKUTElist sai möödunud aastaga tugeva täienduse. Lemmikõlu sai juba mainitud, lemmikbaarid samuti. Ka lemmikrahvused on puust ja punasest selgeks tehtud. Lisaks lemmikjalanõud(igavikulised valged kummikud ja punased kontsad), lemmiktoit, lemmiklinn, lemmikbänd, lemmik...
Ma nägin-kuulasin-tundsin-laulsin Mumford &Sons'e !!!
Minust sai mägede armastaja.
Õhukilometraaš ületas maa oma. Lennukid on teised autod.
Avastasin tünnisauna võlud ja mõnud.
Tutvusin basiiliku ja selle majandamisega.
Õppisin elama koos sipelgate, gekode ja prussakatega.

Elu kohvris on üks peamisi tunnuseid läbisaavale aastale.

Aasta tagasi istusin New Yorgis Brooklyne kortermajas, kirjutasin ja võtsin kokku aastat 2011.
Keset elu ja melu.
Aasta hiljem istun Austraalias Basiilikufarmis. Lume asemel on lõõmav päike ning puhkuse asemel töö.
Keset tühjust ja ...tühjust.

Sarnaselt eelmise aastale on ka seekord uue aasta ees küsimärk.
Kuhu lähen, kuhu jään. Mida teen. Kindlaid paiku, sihte ja suunde pole ma tänini paika panna suutnud. Üks on kindel, otsimist ma ei jäta. Otsida tuleb, siis on lootust leida.
Katsetada, üritada, põruda ja veelkord proovida.

Leian selle, mida otsin. Aga mida otsin?








Friday, December 28, 2012

Töine Ozzimaa jõul


Pühapäeval rentisime auto(tegelt küll bussi) ja trippisime mööda kohalikke vaatamisväärsusi ringi. Käisime esimest korda vihmametsas ja seal paiknevat koske uudistamas.
Tahtsime veel teistki koske kaema minna, aga kruusateele sattudes avastasime, et rendiautoga pole lubatud antud teel sõita ja nii me suurest hirmust trahvi kartes otsa ringi pöörasimegi.
Muidu oli selline vahva väike seiklus. Esimest korda vasakulpool paremas roolis ja 10 inimese bussiga. Mis muideks ei vedanud meid ühestki mäest korralikult üles. No ei ole normaalne, et iga piseimagi künka peale ähvardab valge ratsu otsad anda ja autorong selja taga annab välja Kevadkruiisi mõõtmed.
Raske jalaga Eesti neiud nagu me roolis olime, jõudsime elusalt ja tervelt siiski koju.

Töölt saime vabaks vaid 25nda, mil kohalike jaoks püha.
Siinkohal pean ära mainima(olete te tähele pannud, et see on mu lemmiklause?), et sellele eelneva nädala olime kui oravad rattas ning võtsime töö jaoks unetunde võlgu. Muidugi härra Farmer, muidugi tahame me töötada hommikuil kella 7st kella poole kümmneni õhtul, meeleldi! Nii tiksuski praktiliselt viie päevaga 60 töötundi. Vabaks lubatud laupäevast sai hommikul kella seitsmene Farmeri Härra ukse taga, et vaja on täita siiski veel üks tellimus ja tööd jagub mõneks tunniks. Paistes silmad, sinikates jalad ja liikuda keelduvad liigesed.
Unevõlg sai õnneks siiski nädalavahetusega tasa, laupäeval pärast tööd kostis majast vaid rahvusvaheline norinakoor. Nii see päev kadus, viie paiku õhtul ärkasime üles, sõime ja kerisime tagasi tuttu. UneMati polnud kitsi.
Tulles aga tagasi jõulude juurde.
24ndal pärast tööd küpsetasime ühiselt küpsiseid ja hiljem katsime laua jõuluõhtusöögiga-kartul, hapukapsas, liha. See vist oligi see ainuke hetk, mil peale tikkus kõige lähedasem tunne jõulule.
Ainult et Jõulivana otsustas tulemata jätta. Kingitustest, nii suurtest kui väikesest, jäime ilma.

25ndal läksime Poikade farmi, kus peeti maha üks korralikumatsorti jõuluveesõda. Ligunes kõik mis liguneda andis.
Pärast seda saime veel natuke süüa-juua ja jõul tahtiski otsad kokku tõmmata.

Juba 26ndast olime taas töölainel ja rügamas tunde järgmise pidustuse nimel-aastavahetus!
2013 võtame vastu Cairnsis. Esimene jaanuar on töölt vaba, seega rendime taas auto ja anname pärast aasta viimast tööpäeva gaasile talda ja kimame kahte kolmeks vahetama.
Seekordseks sõiduvahendisk saab eeldatavasti siiski auto ja kätt/jalga saab ka proovida neiu Mairi.

Seda unustasin ju ka üldse mainida, et ma ei tööta enam põllul basiilikut korjates. Olen nüüd lao toimkonnas, võttes vastu põllult tulevat basiilikut, seda pestes, pakkides ja tehes selle juurde kuuluvaid kõiksugu muid toimingud. Aga sellest võiks üldsegi eraldi postituse teha.
Peamine on see, et istumisest sai jooksmine ja ma ootan huviga, kas ka kaalunumber otsustab teistpidise suuna võtta.

Lõpetuseks loodan, et Teil kõigil oli meeldiv ja rahulik jõuluaeg ning üleüldse kõik oli ilus ja hea, eksole.

Ole Pai.

Wednesday, December 12, 2012

12.12.12


Järjekordne töötu kolmapäev. Homme on kuu aega Austraalias oldud.
Nii igav on, et isegi tuduriideid ei viitsi seljast võtta. Maris on omandanud koristaja staatuse ja käib mööda elamist harja/mopiga ringi. Kes koristab igavusest, kes sööb. Kes magab.

Üldiselt on elu nende kahe M'iga üsna lust. Mina kokkan/majandan toidupoolega, Maris on koristaja Kata ja Mairi, no ta on lihtsalt ilus kübermaanik(on see üldse sõna?). Isegi meie majakaaslased ütlesid, et meiega on kuidagi lihtne elada.

“Mida eestlased söövad?”
“Kartul ja liha”

No tegelt sööme me siin kõike. Suurimad perelemmikud on õun beanutbutteriga, TimTamid, vahukoor...Et siis magusast vaid toitumegi? No tuleb tunnistada, et seda läheb siin ikka omajagu(Maris väljaarvatud). Näiteks kulub mul nädala magusavarule rohkem raha kui nädala toiduvarule. Aga jah, Mairi sõnul toitub ta siin paremini/rohkem kui kodus. Niiet muret, et me nälgas oleksime, pole.(Ja siis ma vingun, et kilosid on ülearu, eksole)

Toidust rääkides, hostelites saime selgeks, et seljakotirändurite lemmikud on nuudlid, tuunikala, purgioad, muna, 1 dollarine sai, makaronid ja tomatipasta. Miks? Sest neid saab soodsalt kätte ja piisavalt toitvad on ka.
Samas oli märgata ka tegelasi, kes antud eluviisi juba pikemalt harrastanud ja nõnda ka menüüd veidi peenustanud.

Toit toiduks.

//Pool päeva hiljem//

Käisime igavusest jõe/oja juures. Sinna saamiseks pidime läbima mingid kohutavad rägastikud ja kaasas kandma “ussirelva”(mis kujutas endast tegelt vaid rauast ora, mille mangopuude juurest kaasa haarasime). Üksiti nägi Mairi oma esimest madu. Ta muidugi võttis seda kuidagi kahtalse rahuga. “ Madu oli seal, roheline, umbes nii pikk, supsas minema”
Tagasiteel kutsus farmer meid tasuta mangosid võtma ja soovitas all ettevaatlik olla, sest seal elavat krokodill(id). Panime küsimärgi alla, kas sinna enam naasemegi.
Mangod on vähemalt head.


Koju tulles vaatasime filmi ja nii see vaba kolmapäev läbi saigi. Homme loodetavasti ikka tööle palganumbreid teenima. Süüa on ju vaja osta.
 Olge ilusad.


Sunday, December 9, 2012

Seinad on radikad


Higi tilgub, päike kõrvetab ja külmast õhust ei näe enam undki.
Õuna termomeeter ütleb, et õues on 35 kraadi sooja ja jõuludeks on temperatuur veelgi enam laes.
Kõik on kuum. Alustades õhust ja veest, lõpetades telefoni ja arvutiga. Vahepeale mahub isegi voodipesu ja toaseinad. Ootan juba huviga millal Perekond Õun mingeid ohusõnumeid saatma hakkab.
Selle kuumuse teeb omakurda kehvaks niiskus. Nagu nähtamatu vihm.

Oleme nüüdseks 2 nädalat tööl käinud ja esimesed palgatki pangakontole tiksunud. Või no kui päris täpne olla, siis saame oma palga hoopiski tsekiga ja peame ise selle panka toimetama. Ning see protseduur võtab veel omakorda 3 päeva aega. Austraalia ja ta bürokraatia.

Töö poolelt on kõik endine. Hetkel on farmil küll raskemad ajad, tellimusi vist pole, basiilik on vana ning uued põllud pole veel valmis. Mõni päev oli lausa täiesti töötu, siis pandi meid hoopis uusi põlde rohima. Iseenesest üsna lihtne, sest istume ikkagi liikuva masina peal, aga selg ja kael hakkab valutama. Vähemalt aeg möödus kiirsti ja töötunnid tulid kiirelt.
Üks uus neiu tuli ka juurde. Eestlane. Teadsime teda tegelt juba Cairnsist.
Üks lahkus ka. Nii see seltskond siin vahetub. Järgmine nv lähevad veel 2 minema ning sellest järgneval veel 1. Eks siis on uusi nägusid oodata, sest nagu ülemus ütles, on nädala pärast tööd palju ja päevad 12 tunnised.

Vahepeal oleme 2 korda Mareebasse hääletada jõudnud(mis on kusjuures ebaseaduslik), korra poisse ananassifarmis külastanud ja... muud vist polegi teinud. Sest siin polegi ju midagi teha.

Piltide asja pole ma veel jätkuvalt välja nuputanud, sest internetiga on kitsas ja need vähesed megabitid mis telefoniga on, kuluvad kui viivu. Kahtlasel kombel eriti veel mul.

Ega muud midagi. Igavleme siis edasi sel kuumal teisel advendil keset tühjust.
Muideks, see istuv töö ja igavlevad vabad päevad mõjuvad kaalunumbrile üsna masendavalt, sest muud pole teha kui süüa. Ja süüa me, eestlased, siin armastame. Niiet mu Ameerikas kaotatud kilod on kiired tagasi tulema.

Cheers !