Thursday, September 22, 2011

Rõõmu jätkub kauemaks.

Pisikeste rõõmutekitajate sadu jätkub.
Täna leidsin postkastist oma uued kõrvaklapid, mida lihtsalt armastan. A R M A S T A N !
Parem oleks, et need katki ei lähe nagu juhtus eelmistega. Nimelt lakkas üks klapp töötamast, üritasin siis oma meisterajuga parandada. Lõikasin juhtme katki(kohast, mis tundus kahtlaselt tühi), sulatasin juhet, keerutasin traate, aga ei midagi. Lendasid prügikasti.
Uued in-ear on suuuuuper !

Mul on karvane tunne, et hakkan apple usku pöörama...

Wednesday, September 21, 2011

How small things can make u feel so happy...


Minu uus Pottery Barn'i voodipesu ja kardinad:)
Ma nii armastan oma tuba nüüd. Palju kodusem ja värvilisem kohe.

Tuesday, September 20, 2011

Oh näed...

Blogspot on ka uuendusi läbi viinud.
Just avastasin, et kui pilti suuremalt vaadata tahad, siis ilmuvad kõik pildid ribana alla ja saad mugavalt kõik suurena läbi sirvida.
Täitsa nagu FB aura tekkis kohe.

Vot sulle.

Elu pildis

Mõtlesin, et alustuseks peaks hoopis ühe pisikese pildiblogi tegema.
Pilte nii augusti lõpust kui ka septembrist.
Siis kui Irenet ilusaks jõime.

 Connors farmis virsikuid korjamas.



 Üks päev tegime õunu :)
 Kanuuga Bostonisse-kah võimalus!
Üks pühapäevaõhtu D šokolaadikoogiga.
 J ja D Bostonis Swan boat'iga sõitmas
A

Sunday, September 18, 2011

Sügis tuli

Tuli jah noh, tuli ka Lisa ja tulid turistitamised Bostonis ja palju tööd ja kadus aeg ja blogi jäi soiku terveks nädalaks. Nii palju on materjali, nii palju on pilte.
Aga ma pole kadunud, uus nädal tõotab pisut kergem tulla, seega üritan ka mõned postitused valmis vorpida.

Aga kõigest täpsemalt juba homme.

Sunday, September 11, 2011

9/11- kümme aastat.

Laentuasin hiljaaegu raamatukogust kaks raamatud 9/11 kohta. Oli tehtud lausa eraldi riiul selleteemaliste jaoks, seega hakkas silma ja tekkis suurem huvi. Varasemalt oli pereema M mind natuke valgustanud selles teemas, otsustasin siis ise ka asjasse süveneda. Olin ju tol ajal vaid 10 aastane, ei saagi kõike mäletada ja teada. Meenub vaid klipp telekast, kus näidati traagilist pilti eriuudistest. Ning ühe kohaliku ema mure oma tütre pärast, kes samuti olevat seal kandis elanud.
Muidugi ma teadsin, mis see on, kus see on ja kuidas see juhtus ning muud taolist. Aga pean silmas neid täpseid fakte ja teadmisi. Pole kunagi tulnud pähe sellesse teemasse pikemalt süveneda, nüüd aga oleks nagu õige aeg.
See kõik toimus tänaseks 10 aastat tagasi. Ameerika ajaloo suurim terrorirünnak.


Teisipäev, September 11, 2001. Ilm NYC oli suurepärane. Selge sinine taevas, päike kõrgel siramas ning silmapiiril polnud näha ühtki pilve.

4 lennukit.
Kaks neist väljusid Bostonist Los Angelesse.
Üks Dulles'ist(Washington, D.C ), suunaga samuti Los Angeles.
Ning üks Newark, New Jersey suunaga San Francisco.
Ükski neist lendudest ei jõudnud oma sihtpunkti. Ükski neil pardail olnud inimene ei pääsenud eluga.

Kella 8 paiku hommikul valmistusid kõik neli lendu õhkutõusuks.

Pärast esimese lennuki õhkutõusu Bostonist(American Airlines, lend nr 11) tõusid 5 terroristi püsti, pussitasid kahte pardatöötajat nugadega(mida polnud turvakontroll suutnud tuvastada?!), käsutasid reisijad lennuki tagumisse otsa, tungisid cocpiti ja võtsid lennuki üle.
Lennuriist Boeing 767 muutis suunda ning pööras lõunasse.
8:44 helistas üks stjuardessidest Bostonisse ja teatas: "Something is wrong. We are in a rapid descent. We are all over the place. We are flying very, very low. We are flying way too low. Oh my God we are way too low!"
Kõne katkes äkitselt kell 8:46. AA lend nr 11 lendas sisse World Trade Center Põhja Torni. Kõik 81 reisijat pluss pardatöötajad surid silmapilkselt.

8:42 võtavad viis terroristi üle ka teise Bostonist väljunud lennu. Kordub sama, mis eelmisel lennul. Terroristid võtavad välja karpi peidetud noad, pussitavad mõlemad piloodid surnuks.
Ühel reisijatest õnnestus helistada oma isale: "I think they've taken over the cockpit. An attendant has been stabbed-and someone else up front may have been killed. The plane is making strange moves."
Kaaperdajad võtsid Boeing 767 uueks suunaks New Yotrk City.
Too samune reisija teeb uue kõne isale: "It's getting very bad on the plane. Passengers are throwing up and getting sick. The plane is making yerky movements. I think we are going down. I think they intend to go to Chicago or someplace and fly into a building. Don't worry, Dad. If it happens, it'll be very fast. My god. My god!"
UA lend nr 175 tabas World Trade Center Lõuna Torni kell 9:03. Kõik pardal olijad surid silmapilkselt.

8:51 võtavad 5 terroristi üle kolmanda lennu, AA lend nr 77, mis oli teel Dullesest LA'sse.
Suund võeti tagasi Washingtoni poole.  9:37 lendas Boeing 757 sisse Pentagoni läänetiiba.
Kõik 64 reisijat ja pardatöötajad surid silmapilkselt. Lisaks ka 125 töötajat Pentagonis.

Seni olid kõik lennud oma "eesmärgi" saavutanud.

Viimane lend, UA lend nr 93, lahkus Newarkist 8:42.
9:28 tõusid neli terroristi ja kaaperdasid lennuki, võttes suuna Washington D.C. poole. Arvatavasti oli sihtmärgiks White House.
Mitmed reisijad helistasid kodustele, jättes lühisõnumeid. Maaga kontaktis olles kuuldi uudiseid eelmistest lendudest. Sai selgeks ka nende saatus. Kuid oli veel üks asi, mida nad teha sai.
9:57 pöördus Todd Beamer oma pinginaabri poole ning lausus: "You ready? Okay, let's roll!
Kusagilt hüüdis keegi teine : "Let's get them!"
Reisijad astusid terroristidega kaklusesse. Kui terroristist piloot mõistis, et reisijad üritavad neid omakorda üle võtta, suunad ta lennunina maa suunas ning karjus oma viimased sõnad: "Allah is the greatest! Allah is the greatest!"
UA lend nr 93 kukkus alla kell 10:02 tühjale väljale Shanksville, Pennsylvaniasse. Kõik pardal olijad surid silmapilkselt.

Mõned minutit enne seda, 9:59, varises Lõuna Torn.
10:28 varises ka teine, Põhja Torn.

Ligi 3000 inimest sai World Trade Centeris surma. Ning enam kui 3200 last kaotasid tol päeval oma vanemad.

Juba paari tunniga nimetati kaksiktornid ümber Ground Zero'ks.

Olen enam kui kindel, et seda, kes selle kõige taga oli, teavad kõik.

Ka minu hostvamemad elasid tol ajal New Yorgis. Üks neist jäi sillale liiklusesse kinni, teine oli vist kodus.

Kõik mäletavad. Keegi ei unusta.

Viimased päevad telekast muud ei tulegi kui kõikvõimalukd erisaated 9/11 kohta.



Ei hakkagi seda posti pikemaks venitama. Sest kui kellegil huvi on, siis raamatuid ning interneti materjali selle kohta on rohkem kui küllalt.

Wednesday, September 7, 2011

Ülikoolilinn

Seda lehekülge vaadates ja pereema M'iga selle üle arutades torkas mulle pähe, et oota, Boston on nagu teine Tartu.
Mõlemas asuvad oma riigi parimad(antud juhul lausa maailmaparimad)(Harvard&MIT) ülikoolid;  mõlemad nad on kodused ja head, omamoodi armsad ja südamelähedased. Ja üldse valitseb selline... tudengilik õhkkond ja meeleolu.

Üha enam mõistan, kui vedanud mul on ja kui rahul ma oma praeguse seisuga olen.

Ühtlasi saate(nii mõnigi on huvi tundnud) oma vastuse küsimusele, kui kallis see haridus siiski Ameerikas on.
Ainult et, ma ei tea kas ma olen tohman, aga ma ei saanud nagu aru, kas see hind näitab aastat või semestrit või mida? Arvatavasti on asi lihtsalt minus ja teie, kes te ülikooli eluga kursis olete, teate, mida selle hinna all tavaliselt mõeldakse.

Ja muidugi leiab ka odavamaid variante, näiteks community college'sid.. Kuid endiselt on mul arusaam, et ka need on kordades kallimad võrreldes Eestiga.

Haridus on kallis. Aga see on ka ainus asi, mida sult keegi ära võtta ei saa.


Tuesday, September 6, 2011

Kõik on uus septembrikuus

Meie lastel hakkab ka homme lõpuks uus kooliaasta.
Pisike H läheb esimesse klassi, suurem A neljandasse.
Ning kellel on kooli üle kõige parem meel? Muidugi minul! Olgem ausad, mulle kohe üldse ei istunud need hommikust õhtuni kestvad tööpäevad. Nüüd, aga nüüd, hakkab mul olema piisavas koguses vaba aega. No olgu, ainuke negatiivne asi on see, et taas olen sunnitud varavara ärkama. 6.30 pean kõpsti all olema. Aga juba 8.15 saadan nad kooli ja järgi lähen alles kell 3 !! Välja arvatud teisipäevad, mis on jätkuvalt lühikesed päevad  ja nad on kodus juba 12.30. Aga küll need elame ka üle.
Paraku on aga pereema M ülimalt busy järgmised paar kuud ja on pidevalt tööalastel reisidel. Niiet eks näha ole, kuidas see kõik laabuma hakkab.

Nädala pärast tuleb mulle külla üks mu toredamatest sakslastest, kellega koos au pair schoolis olime. Nädalavahetusel teeme vbla tripi NY.

Sellest järgmisel nv üritame perega Canadasse minna ja Niagra fallsi üle tsekkida.
 Lisaks on ka mu üliaktiivsel sõbrannal D'l hulgaliselt plaane, mida ta  ellu tahab viia.
Ja oma puhkust peaks plaanima hakkama.

Appiappi, ja ma pean arvatavasti kohalikke lube tegema hakkama.

Ning üleüldse, mhkmhkm, pean varsti tõsisemalt mõtlema hakkama, kauaks ma siia Ameerikamaale jään...

Monday, September 5, 2011

Happy B-day to heaven !

Hope everything is good up there. I wasn't able to bring you any flowers this year, so I went to the river before midnight and sent you these 4 candles. To show you the way back to me. Can you see now ?
But don't worry, even if you don't make it, I know you are with me, wherever I am and whatever I do. You are in my heart and have a very special place there.
Just know, we are thinking about you down here everyday and keep wishing you could be here with us...with me...
I miss you all of my heart...

With Love,

Your little sister M.

Sunday, September 4, 2011

Pealkirja pole, on lihtsalt Harvard

See pisike kohusetunne, mis mu sees peitub, sunnib mind kirjutama. See suur uni ja väsimus palub mul magama minna.
Kompromiss. Teen lühidalt ja heidan magama.

Esmaspäeval algas mul kool. Ma pole siinkohal nüüd päris kindel, kas olen varasemalt midagi rääkinud 6 ainepunktist, mille aastaga koguma pean. Aga, viisanõue(või oli see äkki programminõue?) näeb ette, et au pair peab aastaga koguma 6 ainepunkti. Selleks peab au pair võtma koolitusi.
Pere toetab õpinguid 500 dollariga.
Võimalusi on palju ja erinevaid. Nädalavahetuse kursused, kohalikud kolledsid, tripi-koolitused.
Minu esimeseks valikuks osutus Harvard Extension School. Kursus nimega Introduction to Social Psychology. Idee poolest peaksin selle eest saama 4 ainepunkti.
Esimene loeng oli väga lahe. Õppejõud on nooruslik ja sümpaatne naisterahvas. Jutustab nii, et suu vahutab, viskab nalja ja lubab, et lolle küsimusi pole olemas.
Meie grupp on üsna suur, nii umbes 30 pead. Ja ainuüksi au paire on juba 10 ringi.
Aset leiab see iga esmaspäeva õhtu 7.35-9.35.  Kestab kuni detsembri kekspaigani.
Kokku läks see maksma 700 dollarit. Idee poolest oleksin pidanud 200 omast taskust maksma, aga kuna mul on thebesthostfamilyever, maksid nad kõik ise kinni.
Siiski pean arvatavasti oma teise kursuse(mida iganes ma sellega teha ka ei otsusta) ise maksma.
Muidugi oleks saanud ka odavamalt hakkama, isegi nii, et selle 500 eest oleks kõik 6 ainepunkti omandanud, võibolla oleks isegi raha alles jäänud. Aga no kuule, HARVARD, ma ütlesin THE HARVARD, siiski! Mu südametunnistus ei lubanud jätta kasutamata võimalust, et saan Harvardisse minna. Ja mis sest, et tegemist on kõigest Harvardi Extensioniga, Harvard ju ikkagi! Mõistad?! The THE Harvardisse ei saaks ma eluski sisse, ja poleks sellist rahagi. Kas ma olen ikka maininud, et haridus siin Ameerikas on kallis, kallis, KALLIS? Ei? Haridus Ameerikas on väga kallis. Jaburalt kallis.
Olen õnnelik oma Extension Harvardigagi:)

Jätan ära kõik ülejäänud jutu ja keeran magama. Mu monotoonne ja passiivne meeleolu ei luba rohkem kirjutada. Emotsioonitu.

Head ööd.