Ega ma vist ei maininudki, et ta mulle külla tuleb.
Igatahes, 10. juunil kimasin lennujaama, valasin oma õnnepisarad, kallistasin oma suurima kallistuse ja ei uskunud, et ta tegelt ka on reaalselt mu kõrval ja on nii teistsugune/samasgune.
Pärast tema saabumist on elutempo üsna busy olnud, seega pole ka imestada, miks ma pole siia jõudnud. Või no eks alati on ju aega, aga viitsimist pole. Sest nii palju oleks ju kirjutada, näidata ja ainuüksi sellele mõtlemie tekitab hiiglasliku laiskuse.
Aga ma luban-luban(teame-teame), et teen selle kõik tasa kui lõpuks Pennsylvanias maandun ja igavus,kurbus,üksindus võitu võtab. Sest ilmselgelt pole mul seal midagi teha ega kellegagi tšillida. Oeh.
Kiirelt pean ära mainima, et olen armunud oma "kodulinna" Bostonisse. Nii armas ja hea.
Neljapäeval on kaua oodatud New York, kuhu jääme kuni teisipäevani. Siis saadan kurbusepisaratega Ta lennukile ja ise lähen rongiga edasi Pennsylvaniasse. Kus siis olen sunnitud oma enamus suvest veetma.
NiuNiu.
Olge tublid, püsige lainel ja juba varsti kõigest lähemalt :)
Pildiks teile Penny roadtrip, mida tahtsin juba pärast esimest korda jagada.
No comments:
Post a Comment