Saturday, September 29, 2012

Give me hope in the darkness


Wao. Siin ma siis jälle olen. Amsetrdami lennujaam. Täpselt aasta ja kuus kuud tagasi istusin samas punktis. Kuid see mina, pole enam mina. Mina. Mina. Need on kaks erinevat inimest. See kogemuste pagas, see mälestuste varn, need seiklused, need inimesed. Nad muutsid mind.
See on üks õigemaid otsuseid, mis ma elus üldse teinud olen. Pole olemas sõnu kirjeldamaks seda, mis toimub minu sees. See õnn, rõõm, rahuolu ja valu, pisarad, igatsus. 
Kas kukun auku? Asi ei ole selles, et ma ei tahaks näha oma sõpru, olla kodus, taasavastada ja rõõmustada taaskohtumiste üle. Ma tahan, ma ju tulin tagasi. Aga...

Need inimesed, keda ma oma teel kohtasin, tundma õppisin.... nad on I M E L I S E D ! Maailma on imeline, inimesed on imelised.

Ma tean, et leian taas selle jõu, et sammuda edasi. Et olla rõõmus ja õnnelik.

Ma olen üks lucky girl. Mul on inimesed, kes hoolivad, kes on, kes jäävad. Kes panevad mind hästi tundma, iseenda üle. 

Boston jääb igaveseks Minu Linnaks.

Ja ma tean, et kui väga see ka haiget ei teeks ja mind ei muserdaks, oli aeg edasi liikuda.

Ühel hetkel ma murdun. Need magamata päevad, need tundide viisi nutmised. Või see ongi juba murdumine… Esimene õlu koos musta kohviga kell 6 hommikul… 

Aga see ei heiduta mind.

Kui ma vaid saaks nad kõik endaga kaasa pakkida ja tarnida ja tassida.

On üks koht, kus nad kõik on, nad kõik, kes mu Ameerika seiklusesse tee leidsid. Minu süda. Nad võitsid mu südame.

Olin viimased nädalad rattas, hoidmaks iseennast ning teisi tegevuses, et mitte mõelda ja tunda. Ja need olid absoluutselt parimad nädalad.

Millegi lõpp on uue algus. Täna hommikul, päeval mil pidin jätma hüvasti inimestega, oma inimestega, saabus teiselt poolt uue seikluse algus.

Ma olen valmis. Või kui ole, saan olema.

Armasta elu, armasta seiklusi, armasta väljakutseid, armasta, armasta, armasta !

1 comment:

  1. Oeh, nii ilusasti lihtsalt kirjutatud!

    ReplyDelete