Saturday, October 27, 2012

Are we liars in denial?

Ehk kõigest ja kõigist.

Esimestest saabumistundidest on saanud nädalad, on saanud kuu. Esimene kuu Eestimaal, esimene lumi.

Kodus on jätkuvalt kuidagi tuim olla. Pole põnevust, pole seiklusi. Pole isugi midagi korraldada, käia ja olla.
See ainuke kord kui ühel reedel Tartus klubis käisime ja Terminaatorit kuulasime. Ning reisikaaslased hotshotte üksteise jutti alla kugistasid. Mina vahukoort pealt limpsides. Olin kaine. Kaine sang.

Aga omamoodi rahu on sisse tulnud. Et saab küll olla ja elada.

Nagu arvata võib, kuulen igal taaskohtumisel üht ja sama küsimust- kuidas siis on kodus olla?
Esmalt  ei osanud ma sellele kuidagi vastata. Olla üdini aus ja näidata välja pettumust, muserdust või kraapida mingigi positiivne sõna sekka? Ajapikku nuputasin välja.
Kodus oli algul võõras. Kõik tundus teine ja asjad olid ununenud. Kodu oli külm ja muserdav. Ilm oli kehv, rääkimata mu haigestumisest, mille tagajärjelt olinig vaid toas ja voodis.
Aga pärast kaht nädalat oli kõik endine ja sama. Miski polnud muutunud.
Poes tuttavat kohates ja talle sama joru ajades ütles ta aga, et on ikka muutunud! Me oleme ka muutunud!
Mõistsin, et nõnda rääkides olen ehk tõesti isekas ja üleolev. Mina pidasin silmas küll asju minu jaoks, minu vaatevinklis, aga tõsi ta on. Ega maailm ju ei peatu ja inimesed elavad omi elu, tegelevad oma asjadega, olgu nende elud siis maal või linnas. Suured või väikesed. Ja ehk ei taipagi mina nende muutusi nii kergelt. Näen vaid välist ja nähtavat.  Aga inimkond ju areneb alati.

Ma nüüd kangesti püüan endale vastu rääkida, öeldes korra, et kõik on sama, aga siiski muutunud. Võta siis kinni, mis ma tegeltikult mõtlen. Ei tea ma vist isegi.

Samas ma kaldun arvama, et asi on ka selles, et kui ikka kord ära käid, näed muud maailma ning siis naased… vaatadki asju teise nurga alt. Kuidas teistlaadi elu avardab su silmaringi… Sina ju näed vahet, oskad/saad võrrelda, aga teised ei pruuugi seda mõista. Nad ei saagi mõista.

Võrdlusi on tõesti palju olnud.
Esmakohal kindlasti inimeste suhtumine. Lugesin hiljuti artiklit, mis paneb nii mõnegi asja paika ja ütleb mõndagi. Lugeda saad seda SIIT.
Olen artikliga 50/50 nõus. Tulles kekskonnast, kus klienditeenindus on kõrgel tasemel, inimeste ellusuhtumine peegeldub nende naerustest nägudest ning suhtumisest, võõrastega rääkimine on igapäevane osa kultuurist jnejne. Ning maandud siis tagasi kodumaale, kus võõra teretamise eest saad vaid sõimata, inimesed käivad pead maas, nukralt. Rääkimata klienditeenendusest. Kus üksteise peale ollakse kadedad, võisteldes, et olla parem ja trumbata üle… Andestust, kuid see teeb tõesti kurvaks ja paneb mõtlema, kas sa ikka tahad sellises keskkonnas olla ja elada. Kas ei vääritagi paremat.
Samas on ka positiivseid kogemusi täiesti olemas ja näha, et asi areneb.
Näiteks käisime sõbrannaga hiljuti Tartus Tsink Plekk Panges õhtust söömas. Ja peab ära mainima kui meeldiv klienditeenendaja meil oli! Nii särav, sõbralik ja naeratav! See ju saabki üheks määravaks asjaoluks, kas naased kunagi söögikohta või ei. Ja Pange läheks kindlasti tagasi. Soovitaks teistelegi!

Korra juba mainisin, et Eestlased on kadedad inimesed. Oiii kui kadedad. Kadedus väljendub nii naabrite, sõprade kui sugulaste suhtes. Ja siis see võistlus, et olla parem.

Tulles suhtumisest ja inimestest eemale, olen märganud veel mõndagi. Küll pisikesi asju, aga siiski.
No näiteks.
Restoranides maksad ka vee eest! Ameerikas oli vesi ikka tasuta( samas kategoriseerub see nüüd taas sellesamuse klienditeenenduse alla).
Kinosaali lastakse sind alles enne filmialgust. Ja nõnda on seal suur järjekord, kus seista ja oodata. Milleks ? Miks ei võiks kohe pärast piletisoetamist kinosaal juba lahti olla ja sinna istuma minna ?
Eestlaste toitumine on nii kuradima üksluine. Mul on ausalt kõrini nende võileibade järamisest. No olgu, see sõltub küll rohkem iga inimese rahakotist, kas nad saavad lubada mitmekülgsust ja tervislikumat toitu, aga ma siiski tahaks mõelda/loota, et ka piseima arvutuse ja nutikuse korral saaks kerge vaevaga oma söögilauda mitmekesistada. Olgem leidlikud!
Positiivselt poolelt ka. Oo imeline WIFI ja tasuta internet kõkjal!
Ning E-maailm. Olgem kiidetud! Nõnda sain pool oma libedasõidu koolitusest kodus arvutitaga  istudes tehtud. Loadki sain sissa anda neti teel ja tarvitses vaid nädal hiljem neile kontorisse järele minna ! Ei mingeid pikki järjekordi RMV's (ehk siis ARKis).

Tead ega rohkem hetkel ei meenugi. Kaalukausi raskem pool on siiski inimestes endas.

Muidugi toob see mind mu pakijamale, mille tagajärjena pole ma oma kolimisasju ikka veel kätte saanud!
Lühidalt. Pereisa saatis mu 4 kasti teele. Otse kätte sain neist vaid ühe. Tegelt mis otse, maksin nagu vana loll. Ja maksan veel kõigi teiste eest ka(kui need üldse kunagi kätte saan)
 Teised kolm istuvad tollis kinni. Minu päringu peale ja "tõestamisele" pole ma nädal otsa ühtegi vastust  saanud. Mida ma nüüd siis tegema pean ?  Telefonitsi öeldi, et tuleb saata sellele ja sellele aadressile kiri. Aga kui sealt ju ei vastata!!!! Tundubki nagu surnud ring. Esmaspäeval võtan taas asja käsile, sest lumi on ju maas ja ma tahan oma talvejopesid ja saapaid!!
Noh, kui ma need lõpuks ükskord kätte saan, siis vaata kui väärtuslikud need kõik on ! Pereisa maksis, mina maksin.. Asajadel on lausa 3* väärtus.


No igatahes. On mis ta on. Ta on kodumaa. Oma hea ja veaga.
On kodumaa veel kaheks nädalaks kuniks võtan jalgealla järgmise seikluse, millest saab meie suvi!

Eestlane, naerata!

 Maalaps nagu ma olen. 


Kuulake head muusikat ka! Leidsin uue lemmiku. Paloma Faith. Ta on imeline !
Kaks paljudest.

No comments:

Post a Comment