Wednesday, November 21, 2012

Travel is the only thing you buy that makes you rich


Meie Austraalia seiklus sai reaalselt alguse umbes kuu aega tagasi ühel laupäeval, mil saime sihtpunkti selgeks, ostsime piletid ja tähistasime ja tähistasime ja tähistasime.
Seltskond koosnes kolmest nais M'ist ning ühest vastassoo esindajast, kellega olime eelmine päev lõpuks kohtunud.
Nagu öeldud sai, väljalennuni oli jäänud kuu.
Kuu uue seikluseni möödus kohati veel Eestiga kohanedes, kohati valmistudes. Või kas on ikka õige ja aus öelda, et valmistudes. Jäid ju enamus asjaajamisi ikka viimasesse minutisse ning kotidki sai pakitud 6 tundi enne kodust lahkumist. Kiisudele leidsime tänu perele ja headele tuttavatele uued kodud, öeldud sai need üksikud “Näeme peagi” ja polnudki muud kui sõit-sõit linna.
Ära peaks ka mainima, et minu kodupõlgusest sai kogemata/juhuslikult/meelega kodulembus ja need viimased kõned, sõnumid, mis teisipäeval mind ümber püüdsid veenda, olid soojad-siirad ja ohtlikult lähedal täitumisele. Nii tekkiski missioon “ Jõuluks koju”. Kui käimegi põhja kogu selle asjaga, siis naudime vähemalt päikest ja oleme pühadeks kodus.

Oli siis kuidas oli, aga lend oli bookitud 13. novembriks suunaga Tallinn-Helsinki-Singapur-Brisbane.
Kohale pidime jõudma 15. novembri varahommikul.

Kõik sujus viperusteta kuniks Singapuri lennujaamas sai selgeks, et meie viimane Kängurudemaale väljuv lend oli tühistatud. Suurt kaost sellest küll tegelt ei tekkinud. Bookiti meile lihtsalt uued lennud ja pidime korraks Melbourne lendama ja sealt neljapäeva varahommikul edasi Brisi.
Melbourne lennul tervitas Austraalia meid esimese tõusva päikesega. Esimene hommik kogu sellele lõputule ööle, mis ajasrändamine endaga kaasa tõi.
Oleme ju nüüd tüdrukud tulevikust !


Kuidas siis Austraalia esmanädalaga tundub ?
Tunne on kuidagi teine. Brisbanes tundus kohati, et oleks justkui tagasi suurlinna ellu sattunud, tagasi Ameerikasse? Samas annavad palmipuud mingit omamoodi saarehõngu juurde, umbes nagu maksiversioon Bahama saartest. Ka vasakpoolne liiklus justkui kinnitaks seda.
Sellevõrra oli ka minu kulturishokk sootuks väiksem kui reisikaaslastel. Ei pakkunud uudsust dollar(mis on mulle sootuks kodusem kui kogu euromajandus), kiirteed ning tunnelid keset linna, piuksuvad ülekäigurajad, lõputud valikud toidupoes, sissepoole käivad vetsuuksed ega ka keeltekompott, mis igapäevaselt ümbritseb.
Tunne on uus ja samas ei ole.

Tänaseks on Brisbane aga 2 tunnise lennusõidu kaugusel ja uueks koduks on rannikuäärne Cairnes, kust liigume edasi juba reedel oma esimesele tööpostile.
Meist saavad farmerid! Basiilikud, basiilikud, me väiksed basiilikud!

Juttu on veelgi. Näiteks uued reisikaaslased, ööbimised ja odavad veinid, aga sellest juba hiljem !

No comments:

Post a Comment