Monday, December 31, 2012

Aasta 2012


Maailmalõpu aasta. Mis aga tulemata jäi, oli see samune lõpp. Kõige lõpp.

Teisi lõppe oli, käpu täis ja erinevaid.
Jalgealt käisid läbi suured ja väiksed maad. Ühest maailmaotsast sai teine. Vahepeatusega väike ja kodune Eesti.
Kuhu iganes, millal iganes, suund oli üks-idast itta.

Ei oska kuidagi 2012 kokku võtta. See oli õnn ja õnnetus käsikäes. Liikusin, leidsin ja avastasin. Õppisin.


Minust sai tädi. Tädi maailmaarmsale inglinäoga poisile, kes vapralt kasvab tuhandete ja tuhandete kilomeetirte kaugusel.
Oma sünnipäeva hakkasin jagama ühe teise pisikese poisipõnniga, kes saabki juba kohe kohe aastaseks.
Elektroonikamaailmas astusin Õuna usku.
Maha sai peetud parimad peod ja üheõhtu seiklused lemmiklinnas Bostonis. Eesotsas minu “täisealiseks” saamine. (ühtlasi oligi see alguspunkt, kust alguse said kõik need teised)
Tutvusin Miki ja Minniga.
Avastasin, et minus peab voolama tilk Mehhiko verd, kuidas muidu seletada seda kirjeldamatut kihka Corona ja Mehhiklaste vastu.
Lisaks Mehhikole tekitab minus erilisi tundeid Iirimaa ja selle asukad. Rääkimata esimesest St Patty pidustustest. Hoi!
Ameerika baarid, eesotasa Bostoni omad, leidsid peopaikade topis auväärse esimese koha.
Mu LEMMIKUTElist sai möödunud aastaga tugeva täienduse. Lemmikõlu sai juba mainitud, lemmikbaarid samuti. Ka lemmikrahvused on puust ja punasest selgeks tehtud. Lisaks lemmikjalanõud(igavikulised valged kummikud ja punased kontsad), lemmiktoit, lemmiklinn, lemmikbänd, lemmik...
Ma nägin-kuulasin-tundsin-laulsin Mumford &Sons'e !!!
Minust sai mägede armastaja.
Õhukilometraaš ületas maa oma. Lennukid on teised autod.
Avastasin tünnisauna võlud ja mõnud.
Tutvusin basiiliku ja selle majandamisega.
Õppisin elama koos sipelgate, gekode ja prussakatega.

Elu kohvris on üks peamisi tunnuseid läbisaavale aastale.

Aasta tagasi istusin New Yorgis Brooklyne kortermajas, kirjutasin ja võtsin kokku aastat 2011.
Keset elu ja melu.
Aasta hiljem istun Austraalias Basiilikufarmis. Lume asemel on lõõmav päike ning puhkuse asemel töö.
Keset tühjust ja ...tühjust.

Sarnaselt eelmise aastale on ka seekord uue aasta ees küsimärk.
Kuhu lähen, kuhu jään. Mida teen. Kindlaid paiku, sihte ja suunde pole ma tänini paika panna suutnud. Üks on kindel, otsimist ma ei jäta. Otsida tuleb, siis on lootust leida.
Katsetada, üritada, põruda ja veelkord proovida.

Leian selle, mida otsin. Aga mida otsin?








No comments:

Post a Comment