ja ne panimõmm

Nädalavahetusel pidime originaalis telkima minema. Kehva ilma tõttu sai telkimisest pisikese ja hubase maja rentimine. Millest omakorda kujunes välja dominantsete venelaste issil on kaugel-suurel venemaal raha, seega on ka minul raha häärberi rentimine, mille peale meie, issi ei ole võimsa venemaa äriboss ja dollareid pean ise teenima, kaotasime igasuguse isu üritusel osalemisest ja jätsime kogu kupatuse ära.
Siis otsustas aga ilm omakorda kõik vihmad ära jätta ja üllatas päikse ning soojaga. Kiired plaanimuutused ja kuna ma olin autot nagunii juba nädalavahetuseks endale küsinud, otsustasime kõrvalosariiki põgeneda.
Üks igati õnnestunud nädalavahetus, once again.

4s Iphone soovid?

Ma oleks hirmus hea meelega nõus enda (super)hästi hoitud 32gb unlocked preili Õuna maha müüma !  (mitte ainsatki kriimu, kaetud kilega ja igapäevaselt kannab ka korpuse rüüd)

Tekkis huvi?
Noh, kirjuta mulle, päri rohkem informatsiooni, tee pakkumine või küsi hinna numbrit :) !

maaarja_k@hotmail.com

Oogid-Aanid-Eenid ja Mina

Mõni päev tagasi küsis sõbranna Megan, kes on 5 kuud au pair olnud ning ajapikku hakanud mõtlema edasistele plaanidele (ta on alles 18), et kui saaksin ajas tagasi minna, kas teeksin kõik samamoodi ja võtaks koolist nõnda pika vahe reisimiseks. Kas ma kahetsen tehtud otsuseid.

Ühtlasi on see täpselt miski, mille üle olen ma viimsael ajal palju mõelnud.

Keskkoolist on möödas 3 aastat, uskumatu endalegi. Ega muidu vist sellest numbrit ei teeks ja tähele ei paneks, aga sotsiaalmeedia, oo sotsiaalmeedia. Tuletab kurvalt meelde, kuidas aeg annab gaasipedaalile jultumatult talda.

Ükshaaval kerkivad esile rõõmuhõisked järjekordse haridus taseme saavutamisest. Pedagoogid, bioloogid, tehnoloogid, andragoogid, ökoloogid. Üks Oog teise otsa. Isegi Aanid ja Eenidki sekka.

Mina peaks üks nende seas olema.

Peaks. Suhteline mõiste. Võiks?

Ühest küljest tunnen ma end tõepoolest halvasti, et antud hetkeks pole mul olemas haridust, millest ka reaalselt tulevikus asja oleks. Miski, millega ma tahaks tegeleda, millises suunas liikuda jms. Noh, need tavapärased lällutamised.

Mul.pole.haridust. Mul pole veel ette näidata paberit, tunnistust.

Kas see ka tähendab, et mul puudub haritus ?

Ei. Mul on ju ometi midagi muud. Mul on kogemused, silmaring, inimesed, paigad, mälestused.

Kindlasti on ka kõik need koolilõpetajad samamoodi omaette dilemma ette jõudnud. Mis edasi ? Kas see oligi kõik ja nüüd on vaid töö, pere, kodu ? Kas siin lõppebki üks ja algab teine ? Või jätkata kooliteed ja täiendada ennast veelgi ? Ehk hoopis jätta kodu ja minna maailma avastama ? Mida teha ? Mida.Teha.

Samamoodi on ju minulgi jätkuvalt dilemmad ja küsimärgid(no kuigi minu puhul on see juba loomulik seisund. /I'm fckng lost!/). Idee poolest tean, mida tegema pean. Nüüd oleks aeg ka reaalselt sealt alustada, kus teised just lõpetasid. (mis omakorda toob esile muidugi mustmiljonjaüks küsimust/otsuseid, nothing new right).

Aga jällegist on igal heal ka viga ning iga otsus nõuab ohverdust. Selleks ajaks kui mina oma haridusega ühele poole saan, on ka vanusenumber selline, et peale hakkavad pressima jällegist muud elulised tegurid. Samas on asi väga palju kinni ka suhtumises. Lubagem tuua näide: Julgegu ma vaid 30nselt veel vaba, vallaline ja lastetu olla. Eeldatavasti kannaks Eesti ühiskond mind maha kui lootusetut vanatüdrukut...Tõsta nüüd mõte ringi ning oletusel, et mul on selleks vanuseks 2 last, mees, abielu, liisingud, koer ja kass, kannaks Ameerika ühiskond mind hoopis maha for not having fckng life and having kids TOO SOON!! Kelle normidele ja tõekspidamistele siis toetuda?

Ah, polegi mõtet targutada. Kokkuvõttes on üldse nii, et ELU JUHTUB.

Ühe, kahe ja enama sõnaga.

Ma ei kahetse, et olen jätnud kooliga nõnda suure pausi. Olgugi, et mul kripeldab sees väike kadeduse uss ja kriipiv noot, ma ei kahetse. Haridus ei jookse mu eest aastatega ära. Pigem sammub see aina lähemale ja aina selgemalt. Ning see teadmatus, kes ma olen mis ma teen mida teha tahan,(mitte, et mul see veel päriselt täiesti selge oleks) oligi ju üks peamisi põhjuseid, miks ma läksin oma teed.

Ma ei muudaks tehtud otsuseid, sihte ja suundi. Kuidas ma saaksingi?! Milline patt oleks öelda, et ma loobuks kõigest ja kõigist neist, keda/mida viimaste aastatega kohanud olen! Ma julgegu vaid nii öelda ja mind saadetakse kohe kividega põrgusse.

Valesi, rutakaid, mõtlematuid otsusi tuleb alati ette. Neist ei tasu end aga iialt muserdada lasta. Ju nii pidi olema, millegi suurema jaoks olid nad vajalikud ja olulised. Noh, omaette küsimus on, kas neist ka õpitakse... vaid mitteeksisteeriv kõrgeim võim seda teab.

Teile aga, mu armasad haridusega haritud, Palju õnne, jaksu ja tuult tiibadesse ! Maailm on valla ja maailm on suur. Make it happen ! 

Kas kummitused on olemas .?.

…või on mu mind totally f**ed up?

No vaata. Pärast väsitavat(loe pidutsevat) nädalavahetust võtsin nõuks hommikul pärast laste koolisaatmist kerge uinaku teha. No ei seisnud need silmad lahti kui üritasin end maailmas toimunuga kurssi viia.
Niisiis. Tund und ei tee ju paha. Muidugi läks nagu ikka, et kui kord otsus vastu võetud, siis on uinumisega raskusi, see selleks. Kui ma siis kord ära vajusin, nägin mingit väga kummalist und. Ma pesin kodus põrandat ning korraga libastusin. Seejärel lähenes eeldatavasti mu host, et mind püsti aidata. Järsku aga moondus ta nägu tundmatuks võõraks ja see tuli aina lähemale minu omale. Ja tead,  siis ma tundsin FÜÜSILISELT läbi une, kuidas keegi tuleb mulle lähedale, ikka üha enam ja enam mu näo vastu. Ja ma olen 100% kindel, et see tõesti oli füüsiliselt seal. Ma hakkasin rabelema, et end üles ajada enne kui see mu nägu puudutab. Ja ehmatasin  üles. See.Tõesti.Oli.Kriiiiiiipi.
Pärast soikusin uuesti unne. Aga et see veel kõik polek. Järgnevalt tundsin läbi une, kuidas keegi ronib mööda mu jalga üles. Ja jällegist. Täiesti FÜÜSILISELT miski katsus mind läbi teki. Olles unesegane, pool ärkvel, pool kadunud, ei julgenud ma kohe silmi lahti teha ning  ehmatasin taas end kuidagi üles.

Ma pole end kunagi siin majas õõnsana tundnud kui üksi kodus olen. Ja no vaevalt, et edaspidigi tunnen. Aga see tänane hommik oli igatahes väga kummaline. Sest ausalt, miski oli füüsiliselt olemas.

See selleks. Kummitus või mitte, karma või mitte, mina olen ikka suurem ja hirmsam ;)

Nädalavahetus oli taaskord pidune ja sõbrane. Kuum suvi jõudis korraks ka meieni ning kuumakraadid kerkisid üle 30C, utsitades meid võimalikult palju väljas olema ja nautima katuse kokteile.
Uus nädal tõi aga vihma, jättes soojakraadid mõnusasse 20- ringi. Mulle sobib, ongi põhjust kummikud kapist välja võtta!

Ja mulle ei mahu pähe, et juba ongi juuni ja vähem kui 4 nädala pärast olen tagasi kodumaal! Parem oleks, et ka siis sealsed ilmad nii head on !

Nädalavahetus pildis

Esmaspäev oli püha. Mis omakorda tähendas vaba päeva. Mis omakorda tähedas, et sõidutasin lapsed juba reedel isa juurde. Mis omakorda tähendas, et kodus valitses rahu ja vaikus. Mis omakorda EI tähendanud, et ma seda nautida oleks saanud/tahtnud. Mis omakorda tähendas, et pidu kestis +1 päeva. Mis omakorda tähendas miinuses unetunde. Mis aga omakorda võrdub igati meeldiva nädalavahetusega. Punkt.
Oota. Mis lõppes tervitama hüüdega eile koju jõudes : "Woaa, you are back and alive ! Welcome home!"
Punkt.

 Oli nimelt Julie viimane nädalavahetus Bostonis. Seega kõik 4 päeva olid talle pühendatud. 

 J ja ta lapsed. Laupäev.

 Megan-Lõuna Aafrika, Chris-Ameerika, Lucie/Paola-Mehhiko. Pühapäev

 Käsitööturg

Iga pühapäev pargivad kõikvõimalikud toidukad end lõunas kokku, et siis näljaseid ligi meelitada.

 Pühapäev

 Pühapäevane üllatuspidu Julie sünnipäeva/lahkumise puhul

 Oh, rooftop. Rooftop.

 Boston, me Boston. Chrisil on selline ülivinge korter "South End'is, kus ta omab privaatset katusekat ja kus ON hea. HEA !

 Ikka see tore ooo Pühapäev

 Esmaspäevane sünnipäevalõuna Ameerika vanimas restoranis.

 Memorial Day'l pannakse/pistetakse/istutatakse(?) parki iga langenud sõduri auks lipp. Ja oooh, lippe on palju. Ehk siis Esmaspäev.

Cheers !

Seelik selga !

Tüdrikud, tüdrukud.

Kui mitte nüüd, siis millal üldse !!

Nii avastasin minagi, et mu siinses kapis polnud mitte ühtegi seelikut! Mitte ainsatki! Läksingi eile ja soetasin kohe kolm. Kuna need kõik juhtusid olema pikad, siis lühikeste otsingud jätkuvad. Aga seniks vahetan vähemalt pikad püksid pikkade seelikut vastu:)

Mmmmõnus! 

Ma tegin seda jälle...

Esimest korda sain hakkama lastetoaga. (vaata SIIT)

Nüüd võtsin ette oma 4+ seina.
Pärast nelja päeva, mille sisse mahtusid muuhulgas korduvad tiirutamised ehituspoe vahet(sest ülla ülla, kas heleda seina värvimine tumedaks IMEB värvi või jah. ja kas alati nagu kiuste olid seal samad töötajad, kes juba vaikselt mu üle nalja viskasid, et nüüd värvin vist küll tervet maja. ühe. sama. värviga.), siniseks vihastamised, sest miks ometi ei taha värv sulanduda , valutavad lihased, mille olemasolust mul aimugi polnud, kollased juuksed ning lõpuks, rahulolu.

Muidugi oleks veel nipet-näpet teha. No näiteks hetkel mässan ma kardinatega. Need olid aastaga nii ära pleekinud. Võtsin kätte ja valgendasin neid mitu korda, et siis üle värvida. Nii katsetuse mõttes. Kui läbi ei lähe, peab uued leidma.

Igatahes. Kuidas lihtne värv muudab nii palju.

Oma silm on kuningas. Vaata siis.

What's bad in knowing that life can be good ?

What's bad in tasting one ?