Oogid-Aanid-Eenid ja Mina

Mõni päev tagasi küsis sõbranna Megan, kes on 5 kuud au pair olnud ning ajapikku hakanud mõtlema edasistele plaanidele (ta on alles 18), et kui saaksin ajas tagasi minna, kas teeksin kõik samamoodi ja võtaks koolist nõnda pika vahe reisimiseks. Kas ma kahetsen tehtud otsuseid.

Ühtlasi on see täpselt miski, mille üle olen ma viimsael ajal palju mõelnud.

Keskkoolist on möödas 3 aastat, uskumatu endalegi. Ega muidu vist sellest numbrit ei teeks ja tähele ei paneks, aga sotsiaalmeedia, oo sotsiaalmeedia. Tuletab kurvalt meelde, kuidas aeg annab gaasipedaalile jultumatult talda.

Ükshaaval kerkivad esile rõõmuhõisked järjekordse haridus taseme saavutamisest. Pedagoogid, bioloogid, tehnoloogid, andragoogid, ökoloogid. Üks Oog teise otsa. Isegi Aanid ja Eenidki sekka.

Mina peaks üks nende seas olema.

Peaks. Suhteline mõiste. Võiks?

Ühest küljest tunnen ma end tõepoolest halvasti, et antud hetkeks pole mul olemas haridust, millest ka reaalselt tulevikus asja oleks. Miski, millega ma tahaks tegeleda, millises suunas liikuda jms. Noh, need tavapärased lällutamised.

Mul.pole.haridust. Mul pole veel ette näidata paberit, tunnistust.

Kas see ka tähendab, et mul puudub haritus ?

Ei. Mul on ju ometi midagi muud. Mul on kogemused, silmaring, inimesed, paigad, mälestused.

Kindlasti on ka kõik need koolilõpetajad samamoodi omaette dilemma ette jõudnud. Mis edasi ? Kas see oligi kõik ja nüüd on vaid töö, pere, kodu ? Kas siin lõppebki üks ja algab teine ? Või jätkata kooliteed ja täiendada ennast veelgi ? Ehk hoopis jätta kodu ja minna maailma avastama ? Mida teha ? Mida.Teha.

Samamoodi on ju minulgi jätkuvalt dilemmad ja küsimärgid(no kuigi minu puhul on see juba loomulik seisund. /I'm fckng lost!/). Idee poolest tean, mida tegema pean. Nüüd oleks aeg ka reaalselt sealt alustada, kus teised just lõpetasid. (mis omakorda toob esile muidugi mustmiljonjaüks küsimust/otsuseid, nothing new right).

Aga jällegist on igal heal ka viga ning iga otsus nõuab ohverdust. Selleks ajaks kui mina oma haridusega ühele poole saan, on ka vanusenumber selline, et peale hakkavad pressima jällegist muud elulised tegurid. Samas on asi väga palju kinni ka suhtumises. Lubagem tuua näide: Julgegu ma vaid 30nselt veel vaba, vallaline ja lastetu olla. Eeldatavasti kannaks Eesti ühiskond mind maha kui lootusetut vanatüdrukut...Tõsta nüüd mõte ringi ning oletusel, et mul on selleks vanuseks 2 last, mees, abielu, liisingud, koer ja kass, kannaks Ameerika ühiskond mind hoopis maha for not having fckng life and having kids TOO SOON!! Kelle normidele ja tõekspidamistele siis toetuda?

Ah, polegi mõtet targutada. Kokkuvõttes on üldse nii, et ELU JUHTUB.

Ühe, kahe ja enama sõnaga.

Ma ei kahetse, et olen jätnud kooliga nõnda suure pausi. Olgugi, et mul kripeldab sees väike kadeduse uss ja kriipiv noot, ma ei kahetse. Haridus ei jookse mu eest aastatega ära. Pigem sammub see aina lähemale ja aina selgemalt. Ning see teadmatus, kes ma olen mis ma teen mida teha tahan,(mitte, et mul see veel päriselt täiesti selge oleks) oligi ju üks peamisi põhjuseid, miks ma läksin oma teed.

Ma ei muudaks tehtud otsuseid, sihte ja suundi. Kuidas ma saaksingi?! Milline patt oleks öelda, et ma loobuks kõigest ja kõigist neist, keda/mida viimaste aastatega kohanud olen! Ma julgegu vaid nii öelda ja mind saadetakse kohe kividega põrgusse.

Valesi, rutakaid, mõtlematuid otsusi tuleb alati ette. Neist ei tasu end aga iialt muserdada lasta. Ju nii pidi olema, millegi suurema jaoks olid nad vajalikud ja olulised. Noh, omaette küsimus on, kas neist ka õpitakse... vaid mitteeksisteeriv kõrgeim võim seda teab.

Teile aga, mu armasad haridusega haritud, Palju õnne, jaksu ja tuult tiibadesse ! Maailm on valla ja maailm on suur. Make it happen !