Tere taas, USA ja meeldiv tollipeenestamine!

Minu eelmisest reisist teise kodulinna Bostonisse on möödas juba jupp aega. Oli too käimine siis eelmine kevad-suvi. Endalegi, rääkimata teistest, üllatuseks olen ma aga just taas oma pehme taguotsa siia samma Bostoni äärelinna maha parseldanud.
Minekust teadsid vaid vähesed, need kel oli põhjust teada. Ei tahaks küll öelda, et ma seda kohutavalt saladuses hoida tahtsin, kuid kuulutama polnud ka põhjust tõtata.
Pühapäeval pakkisingi asjad ja esmaspäeval maandusin juba Bostoni lennujaama. Justnimelt lihtsalt lennujaama, sest riiki mind sisse ei tahetud lasta. Noh, olen ju selline kahtlane veidrik, kes omaaruga arvas, et just Bostonisse on hea paariks kuuks taas end tuulutama tulla (tahaks nii väga öelda, et puhkama, agaaaa, mis mu ülejäänud aeg siis on olnud?)
Astusin mina kindlameelselt siis lennukilt maha, endal suu kõrvuni. Siiski tagasi kodus ja oooo mu  sõbrad, no öelge mulle, kes ei oleks õnnelik!? Aga vaata, selle õnne ja naeratuse pühkis mu suult üks mitteniikena tollitöötaja, kes arvas, et minu siinolekut tuleks lähemalt küsitleda-uurida. Sest kuidas saab olla, et ma jään siia pea kolmeks kuuks, kas mul oma elu pole? Ja kuidas ma üldsegi rahata hakkama kavatsen saada?! Tõmmati mind siis eraldi ruumi, kus oli ees juba nii mõnigi nägu. Nende seas ka üks rase koeraga neiu, kes arvatavasti saadetigi tagasi kodumaale, valas teine seal suuri krokodilli pisaraid ja koer va saatan siristas kättemaksuks loigukesegi põrandale.
Ootasin seal siis pea tund, kuniks mind letti võeti. Nende peamine kahtlus oligi see,  et naasen ma ju tagasi oma vanasse perre, ega ma siis nende jaoks tööle hakka ? Ja miks ma Eestis tööl ei käi (ahh milleks, mul on ju Rikas välismaal töötav Peiks)( pealegi pole ma leidnud piisavalt head kohta, kuhu oma suursugust potensiaali suunata?!.)? Ja mis kool see selline üldse on, et ma seal kohal ei pea käima? (On selline kool üldse olemas?) Ja miks mul nii vähe raha on ning kust ma seda juurde saan? (just ütlesin ju, mul on Rikas Peiks) Ja kes/miks maksis mu pileti eest? Ja millega mu pere tegeleb? Ja kes lapsi vaatab? Ja miks mul mesi kotis on? Ja kes mu sõbrad on? Ja millega nemad tegelevad? Ja miks mu Noorhärra siia tuleb? Kas ka musta tööd tegema, sest ehitajad saavad seda ju kõikjal teha, miks mitte siin, eks? Ja mida ma üldse siin tegema hakkan?( eem, söön, si*un, magan? Nagu iga normaalne inimene?) No ja MIKS sa üldse tulid? No ometi, MIKS?
Lisaks sellele kisti kõik mu kolm kotti  lahti-tühjaks, tuhlati läbi märkmikud ja dokumendid, sest äkki ometigi on seal kirjas, et ma siin raha teenima hakkan? Kasvõi kuskil imepisikeselt? Tagatipuks pidin ma neile oma telefoni avama, et nad saaks selle otsast lõpuni läbi tuhlata, sõnumeid lugeda ja tõestust otsida. Jap, privaatsust Ameerika tollis pole. Et see veel kõik pole, võeti liinile Michelle, kellelt kõiki neid küsimusi uuesti üle küsisiti, lisaks veel paar parematki.
Pea kaks tundi pärast mu lennuki maandumisest ning ajude peenestamist ulatati mulle tagasi mu pass ja sooviti meeldivat viibimist Jänkidemaal.  Halllleeluuuuuja, ma olin ometigi tagasi Bostonisse jõudnud ja see kõrvuni naeratus naasis mu väsinud näolapile.
Ei jäänudki muud üle, kui otsida üles sõbrannad, kes olid mind kogu selle aja truult parklas oodanud.

Niiet Sähh Sulle piirivabadust ja inimõigusi, USA tollis nende jaoks ruumi pole!

Pühapäev

Täna on jälle üks sedasorti päev, mil teha oleks rohkem kui jõuab. Tube koristada, autot koristada, erinevaid kodutoimetused, valmistuda homme algavaks kooliks(kuigi mis siin ikka valmistuda...), lõpetada poolelliolevad projektid, mis suunatud aastapäevale, kirjutada mõni kiri.. leiaks veelgi.
Aga vägisi on ka selline pühapäev, kus lihtsalt ei viitsi. Ei viitsi. Või kui isegi viitsin, siis pigem asju, mis ei ole esmatähtsad ja mida annab paigutada Homse varna. Noh et ikka ei peaks neid asju tegema, mis on ka reaalselt vajalikud.
 Või loeks hoopis raamatut ja eiraks kõike muud?

Või läheks seenele?

Sest noh, on ju Pühapäev?

Ära ma ei kao

Endalegi üllatuseks lükkasin bloggeri lahti ja.. noh, siin ma siis olen. Pole isegi kindel, mida nüüd öelda oli või ei olnudki.
Suvi on läbi, blogi on nukras tühjuses. Igapäeva elus on alates kevadest olnud tormikad tuuled, mis vahepeal vaibunud, siis jälle üles puhutud.
Vähemalt kord nädalas mõtlen, et lükkan blogile uued rattad alla ja alustan taas oma " arhiveerimist elust-mõtetest-tegudest". Aga noh, pole ma sinna ikka jõudnud.  Ehk ikka jõuan ? Kehv mälu nagu mul on, ei mäleta ma ju mida näiteks eelmine reedegi tegin.. tegelt, valetan, reedet ma mäletan. Sõitsime siis ju Proua K'ga päälinna, vastu mu Noorhärrale. Seejärel ju sööma ja shoppama. Niiet see oli nüüd puhas vale. Küll aga ei mäleta ma siiski enamus oma lähiajaloo sündmusi. Mis on ju tegelt kurb.
Niisiis. Ehk see nüüd ongi mu järjekordne üritus, et anda hoogu iseendale.

Või noh...eks paistab.

Aga elus ma olen. Vaatamata kõikidele ülesõitmistele teatud metafooris.

Tere ja head aega taas!

Parem hilja kui mitte üldse, aasta 2013

Aasta 2011
Aasta 2012

Kuidas siis kokku võtta läinud aastat...See oli omamoodi üks paras seiklus, öelgem siis nii. Number 3 saabus kuumas Austraalias. Paari kuuga käis läbi üks korralik tormi hooaeg, mis lennutas mind tagasi kodusesse ja armsasse Ameerikasse, kus veetsin kolm kuud oma turvalises keskkonnas. Suveks maabusin kodumaale, et veeta kauaigatsetud Eesti suvi. Edasi oli vaja teha suuremaid otsuseid, aga siis otsustas Elu ohjad enda kätte võtta ja asju ise paika loksutada. Sügiseks olin taas Õpilane, töötu õpilane. Siis tuli vana tuuleiil ja lennutas Ellu kestva seikluse nimega Armastus. Seiklus, mis on nüüdseks mind korduvalt Taanimaale toonud. Ka praegu lösutan siin teleka ees ja ootan, et Noormees juba töölt koju jõuaks.
Seiklus.

Ühtlasi oli see aasta, mil sain esimest korda elus majanduslikult tunda end vabana. Lubada endale oma esimese auto, lõõgastava ja muretu suve, osta üht koma teist. Lihtsal muretult olla. Ning samas mahtus sinna aastasse periood, mis tõi mind (omast lollusest, aitäh) tagasi pankrotti, kust välja saada... noh ütleme nii, et annab pürgida. Samas on mul selle üle ka hea meel. Paras mulle, mu meelis  turgutus iseendale. Paras mulle, et ise nii loll olen ja unusasin rahanumbrite väärtuse. Paras mulle, et nüüd virelen ja koogin end sügavamale auku kui ei varem eal. Paras, kannata ja õpi nüüd !

See oli üks õpetlik aasta. Kogemuste aasta. Pahanduste, pisarate, vigade, taaskohtumiste ja uue alguse aasta.

Number 2014 saab ainult paremt tuua, eksole?!.

Segasumasuvila küll, aga mul on vannituba

Oeh, kui ma vaid oskaks sõnadesse panna seda suurt ja kergendavat ohet, mis must välja pressib.
Lõpuks ometi võin lugeda pool oma kodu vallutanud remondist lõppenuks. Pool eesmärgist kogu selle kaose hunniku otsas on ületatud ja mul on tänase seisuga funktosioneeriv vannituba ja soe vesi! Kui palju rahulolu ja õnne selline lihtne asi ühele tavainimesele pakkuda suudab. No aga suudab ju!!

"Musi, tead mu sisimas on praegu üks väikene tüdruk, kes tantsib õnnetantsu selle üle, et mu kraanist tulebki päriselt sooja vett!! Saad aru, soe vesi. Ei mingeid vabandusi, miks ma ei saa oma kohvitassi kohe ära pesta või miks määrdunud nõud ootavad juba mitmendat päeva hunnikus" kilkasin skype vahendusel oma Noormehele ja küürisin õnnelikult kohvitasse edasi.

"Käisin just ESIMEST korda OMAS KODUS PESEMAS!!!! Oeh, kas tead mis õnn see on"  piiksus keskööl sõbranna telefon.
Õnn tõepoolest on üüratu.
 Lisaks pesemisvõimalusele ei mingit külma tuult mu kannikatele, ei häbi külaliste ees. Ei lehkavat kanalisatsiooni haisu, lammutuses olevat kööki, avatud vetsu, mille kõrghetkeks oli sootuks potita olek. Ei elu "kodutuna" sõprade juures.  Ei, ei, ei, sest nüüd on suur ja rahulolev Jaa.

Oeh. Palju on veel teha ka, et sellest tekitatud kaosest kord üle saada. Aga no seda ma ütlen, need viimistlust vajavad aknapaled, tapeetimist ootav magamistuba(saab tehtud juba homme!), väljamõeldud voodi kokkumonteerimine, nurgas seisvad rulood, riiulite ja söögilaua meisterdus, värskendust vajavad köögiseinad ja koridor... need on vaid käkitegu mu funktisoneeriva vannitoa kõrval. Sest.Mul.On.Vannituba.
Ja mul on kuldsete kätega vend. Mul on kannatlikud vanemad, kes kogu mu vingumise ja jonni ära suudavad taluda. Mul on toredad sõbrad, kes lahkelt külalistube jagavad ja vett raisata lubavad.


Lugesin paar-kümme korda oma eelnevat juttu ja mõistsin, et võõrastele võib tunduda, et olengi elanud kui vaeslaps, vee ja vetsuta. Vannitoata, tõsi. (Tänagem ja kiitkem stagnaaegseid korterelamuid). Kuid kõik on seni omamoodi välja funktisoneerinud. Kogu see krempel hakkas aga veerema suvel, mil mina otsustasin, et lammutan välja oma voodi ja monteerin asemele midagi uut. Ja suurt.  Siis aga oh rõõmu, tuli tõdeda fakti, et aken tuleb enne ära vahetada, sest voodi nõnda suur ja selle olemasoluga ei toimiks ükski remonditöö. Noh aken tahtis niivõinaa mulle üsna varsti kaela kukkuda. Ja kui juba üks aken, siis ikka kõik aknad. Ja kui aknad, siis ka tapeet. Lisaks akendele võtsin nõuks ja jõuks oma jonni, et mina tahan korralikku vannituba, sattugu mu teele või sada hiinlast. Mina selle saama pean.  Saja hiinlase asemel olid teel vaesed pereliikmed, kes kogu mu jonni, vingu ja virina enda kaela said. Aga mis seal salata, vaev ja tülid tasusid ära, töö hakkas edenema. Sealt siis edasi poollammutatud köök ja koridor. Ja nõnda see kaos tekkis.


Oeh, igatahes, ma olen rahul. Ja Rahulolu, see on üks Õnne kaaslane.

Hea

Täna on kuidagi selline.. hea kohe olla. Mis sest, et koolitööd pressivad selga. Mis sest, et majanduskriis taob kuklasse, eestlasena pole see ju sugugi häbiasi. Pigem kipub asi kõrvalvaatajatele kahtlaseks kui antud koorem sul puudub. Sest kuidas siis ikka nii, et sa ühte koma teist endale lubada saad. Kahtlane, ma ütlen.
Noh, see selleks.

On see pliitasoojus köögis, kuum kohvi, põlevad küünlad või aknast paistev lumevaip, täna on lihtsalt hea.
Paar päeva peal olnud muremõtted said pühitud ensele sisestades, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Jõuludeni on veel 2 nädalat, kingid on enam-vähem kokku monteeritud ja päevade arv Noormehe saabumiseni kahaneb jõudsalt.  Suurte ootuste aeg see jõuluaeg.

Niiet armas Sõber, kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Tee endale üks kuum jõulujook, pane põlema küünal ja mõtle kui toredad inimesed Sind tegelt ümbritsevad. Inimesed veel on ilusad ja head! Ilu on vaid vaataja silmis nagu ütleb vanarahvas. Ja usk.. see tuleb Sinus enesest.

Tee hingele pai ja naerata.

Please excuse me Darlin', but I'm after you

Tuleb välja, et olen oma kaaslaseks saanud väikse romantikapisikuga noorhärra. Oleks keegi mulle seda 8 aastat tagasi, või isegi 3, öelnud, oleks ma laginal selle välja naernud, niiet püksid märjad.

Kuna Noormees (nimetagem blogikontekstis teda antult) elab ja töötab enamus ajast Taanis, võtsin minagi oma kümme+ asja ja patseerusin paariks nädalaks sellele tuulisele ja vihmasele maale.

Juba esimesel saabumisõhtul olid toas aknalaudadel süüdatud küünlad ning laual vein koos kommikarbi ja viinamarjadega(no hästi, et teda mitte liialt ülistada, siis veini nuiasin ma ise eelnevalt välja).

Ühel päeval töölt koju tulles piilus Noormees uksevahelt sisse, naeratas magusalt ja võttis seljatagant hiiglasliku kimbu roose. "Kuulsin, et keegi on pahane mu peale"
Mul polnud rohkem sõnu kui "Jobu oled või. Täitsa jobu ikka. Oh jobuke." Hea et ma ikka voodis pikali olin.
Ta jalutas mu juurde,  ulatas suure kimbu punaseid ja valgeid roose ning sinna juurde veel südame kommikarbi.  "Anna andeks, kallis"
Mul polnud jätkuvalt rohkem sõnu kui vaid kutsuda teda Jobukeseks ja öelda, et ma polnud ju sugugi nii pahane ja oleksin talle seda töölt koju jõudes öelnud.
Jälitasin Noormeest vannituppa, et teda veel paarkümmend korda ehmatusest Jobuks kutsuda.
"Tead kui palju roose seal on?"
"Mm, pole õrna aimugi. Palju."
"Seal on roos iga päeva eest, mil oleme olnud Meie"
Ja taas vajus mu süda saapasäärde. Kust ta mul küll välja hüppas?!
"Aga palju siis?" Küsin ebaledes.
"Minu kalkulatsioonide kohaselt täpselt 50"

Me oleme tundnud üksteist pool oma eludest, aga tõsi, kokku saime alles nüüd, nadi 2 kuud tagasi.

Lisaks tundub mulle, et Noormees on salamisi jälile saanud mu nõrkusele.
Laupäeva hommikul pani ta end varakult riide ja tuiskas ukse poole.
"Kuhu sa lähed nii vara. Ära jäta mind üksi"
"Sina maga, tulen kohe tagasi" lausus ta vaid sellepeale.
Pool tundi hiljem marssis ta tuppa, käes 2 kohvikruusi ja karp isuäratavaid ning värskeid saiakesi.
"Oli ju jutt, et kohvi serveeritakse meil voodis"
Nii me siis vedelesime ja vaatasime koos Maahommikut. Laupäevane voodiidüll missugune.

Tuleb tunnistada, on mille üle Ameeriklaste Tänupühal ka koduses Eestis tänulik olla. Happy Thanksgiving !

Siis kui sõnu pole, on muusika.

Eesti mees, kuhu sõuad ?

Käisin nädalavahetusel Tartu ööelu kaemas.

Esimese viie minuti jooksul õnnestus meil kokku põrgata pooltuttava noormehega, keda olime suvel Pärnus kohanud. Tollel Pärnu ööl jäi meil aga Härrast väga häiriv mulje. Olid need siis ta Jeepi puruks pekstud tagaklaasid, eba-eestilik soe suhtumine või lihtsalt too kummaline tutvumishetk, aga otsustasime sõbrannaga, et ei soovi taga tegemist teha ja eirasime järgmistel päevadel saabuvaid kõnesi, sõnumeid.

“Noh, ei tunne ära või?!”
“...”

“Ahah, einojaa”
“Ah sina, Pärnust eks?!”

“Mis hirmutasin teid tõesti nii ära, et ei kõlvanud enam kõnedelegi vastata?”
“ Ah tead, mis sa nüüd...”
Ei osanud me sõbrannaga just väga edukalt tekkinud olukorda lahendada ja suundusime sujuvalt tantsuplatsile kaasasolevat sõpra otsima.
Ebameeldiv pooltuttav jäi esmalt maha, seejärel tegi paar närvilisemat sammu meieni “ Ja numbri võite üldse ära kustutada!!!!!!!!!!!” tulid poolvihased sõnad ta solvunud huultelt.
Kulla mees, number polnud kunagi salvestatutki. Ja oma libedakeele ja väikeste musklitega võid seda punakleiti seal edasi kätel keerutada.

Hiljem istusime neiudega pimedasse nurka jalga puhkama. Läheneb keskmisest suurema joobeastmega noormees. Teeb paar hädist verbaalset lähenemiskatset, mille järel viitab mu jalale, mis on lauale kontsa demonstreerima visatud, et ma aupaklikult seda liigutaks ja ta istuma pääseks.
“Vabanda, siin pole ruumi” kõlab ükskõikselt mu huulilt, mille peale vaatab noormees mulle otsa, lausub vihaselt “SITU PIHKU PRILL” ja tuigub gravitatsiooniga võideldes minema.

Vaatame sõbrannaga üksteisele otsa ja puhkeme naerma. Mis vägijooki need mehed siin tarbivad ? Ja mis vägilasteks nad klubis end üldse peavad ? Arvavadki, et tulevad kui kuked õrrele istuma ja kanad va tiibadega linnud lendavad nokavahele ? Muudkui passivad tantsuplatsi kõrval pukkides ja nillivad. Silmadega. Ja sina liha keerle. Keerle ja pöörle.

Mul hakkas lõpuks tõesti lihtsalt paha. Füüsiliselt ja vaimselt. Olen ma Paunvere väljanäitusele sattunud või mis, kurat.

Mul ei olegi kokkuvõtteks midagi targemat öelda kui et, sõua, sõua kallis eesti mees. Suund on Sul üks, ja lõuna see pole :)

Veremaitseline põgenemiskatsetus

Võtsin täna kätte, solvusin maailma ning enda peale, viskasin jooksuriided selga,  unustasin torkiva selja ja andsin jalgadele läbi külma valu. Valu tundsid kokkuvõttes pigem kõik muud kohad kui jalad. Külmunud sõrmed, tuikavad kõrvad ning veremaitse suus andisd selgelt mõista, et see üritus on läbikukkunud. Ei aita ka enesepiitsutamine karges külmas probleemide eest põgeneda. 

Sina va loll jookse kui tahad. Jookse peaga pikku puud, 5  kilomeetrit ema juurde või võta ette 42,195 km pikkune maraton. Aga tea, et kui tagasi oled, on Probleemid sind ikka veel ootamas. Need kirvepead lihtsalt ei liigu enne paigast kui nendega tegeleda. 

Nii ma jooksin ja võitlesin iseendaga, et mitte haarata telefoni ja anda käsk see jobu keset kruusateed enne surma koju trasportida. Kuidagi peab ju oma kangust näitama, kui mitte teistele, siis kasvõi iseendale. Ühel hetkel kangutasin päikseloojangusse vaadates isegi pisarat silmanurgast välja. Ka enesehaletsus ei teinud koostööd. 

Pool tundi hiljem astusin sisse koduuksest, maandusin diivanile ja mõtlesin persse, persse ma ise ja persse mu maailm. 

Probleemid potsatasid aga kahjurõõmust käsi plaksutades sinna kõrvale ja jäid ootama mu järgmist lootusetut põgenemiskatset.