Ta sättis end mu seljataha, võttis kammi pihku ja nii hellalt nii hellalt harjas mu kiharaid. Vajusin mõttesse ning lasin preilil tegeleda. Ühel hetkel seljataha kiigates vaatasid mulle vastu poolenisti unne vajunud väsinud silmad. Viimseid jõupingutusi tehes käis hari veel korra läbi mu juuste ning seejärel leidis see oma tee patjade alla.
Edasi heidab pisike särasilm pikali, paneb käe ümber mu kaela, võtab mu kaissu ja uinub sekundiga. Minu katsetustele ta käe alt vabaneda ja püsti tõusta, leiab ta siiski läbi une selle kübekese jõu ja hoiab mind tagasi.
Ära tule kurtma, et keegi sind ei armasta.
Ühtlasi leidsin vist uue uneteraapia raamatute asemel.
Ning muidugi.
Mu süda vajub saapasäärde.
No comments:
Post a Comment