Las kallab

14. jaanuar aka sünnipäev möödus üsna rahulikult. Hommikul marssisid mu “elukaaslased” koogi, kingi, õhuballide ja lauluga tuppa ning tervitasid mind algava päeva puhul. Tööl oli pikk päev, seega õhtuks olid kõik väsinud ja suuri pidustusi ei toimunud. Küll aga tegima makaronisalatit, jõime shotte ja sõime kooki. Ülemusel ja laokaaslastel polnud mu tähtpäevast aimugi (v.a vanem ülemus, sest ta viis meid eelmine päev linna süüa ostma). Kui see saladus tänu mu armstale eestlastele paar päeva hiljem välja tuli, üllatas ülemuse naine mind töö juures tordi ja lauluga. Väga armas temast. Ta olevat ennast halvasti tundnud, et ma sellest sõnagi ei mainunud, sest mõned nädalad varem meisterdasin ta sünnipäevaks pisikese koogikese, millega üllatasin teda hommikuse smoko ajal.

See oli seni mu pikim sünnipäev. Algas siin, Austraalias ja lõppes Ameerika idakaldal.

Muud erilist farmis toimunud polegi. Alanud on mingisugune vihmahooaeg, niiet väljas kallab-kallab-kallab.

Ahjaa, kaks tüdrukut, kes tulid mõned nädalad tagasi, sakslased, said kinga. Liiga aeglased teised. Üksiti tulid täna juba uued peale.

Täna nägin õues kahte papakoid jalutamas, elukaaslasi jättis külmaks, mind tegi elevaks. Papakoid siiski!

Lisaks kõigile tavapärastele neljajalgsetele, kellega me elamist jagama, on ka konnad tuppa haknud kippuma. Nii jäi vaesel Saksal vetsus kiljumisega hädagi pooleli, mul aga tuli omajagu naermisest püksi.

Mõned minutid hiljem kiljus miss Saksa juba oma toast. Järgmine limane võrukael.

Ja vihma ikka veel kallab.

No las ta siis kallab.