M&M ehk Tasaarveldus 2

Esmaspäeva õhtul käisime Bostonis skywalkil. Ehk siis öist linna vaatamas. Aga kuna need oleme meie, siis ilma viperusteta ei saa ju. Esimese korraga jõudsime juba Bostonisse välja ja siis avastasime, et fotokas pole mälukaarti sees. Aga mis minek see ilma kaamerata on siis. Mis seal ikka, sõitsime kekslinna välja ja pidime tuldud teed tagasi tulema. Muidu poleks ju hullu, aga maksime tolli raha kaks korda mõttetult.
Teisel korral linna jõudes oli meil raskusi parkimise leidmisega.
"U are gonna get fcking killed" kuuled Bostonis, kui sõidad ühesuunalisel teel vastassuunda.
Lõpuks leidsime parkimismaja, kus tund oli 9 dollarit. Tere, arvata võib, et saime oma vaatamised tunniga vaadatud.

 Seal otsas käisimegi.

 GO BS !

Selle vaatetorni/platvormi miinus oli see, et see oli siseruum, ühesõnaga vaatasid läbi akna. Aga kui pilti ju teed, siis jääb pildile ka kõik üleliigne su selja tagant.
Vaatamata sellele oli vaatepilt siiski ülimalt ilus. Tule ja tsekka ise üle !

Teisipäeval oli lastel lühike päev, seega otsustasime muuseumisse minna. Kuna eelmine kord saime teadusmuuseumis nii vähe olla, läksimegi sinna.

Ühtul värvisin Mairi juukseid. Kasutasin esimest korda vahuvärvi, väga mugav! Soovitan soojalt.

4th of July Police

Olen üsna kindel, et olete kuulnud, et 4th of July on Ameerikas vääääga oluline ja suur asi. Kui ei, siis igatahes tegu on nende iseseisvuspäevaga. Ja patrioodid nagu nad on, tähistatakse seda ikka korralikult.
Aga see selleks. Kuna kõigil meie majas oli täna vaba päev, siis ei pidanud ka mina töötama ja otsustasin hoopis shoppama minna. Sest lähen ju peagi pulma ja mul polnud selle tarvis veel mitte midagi ostetud. Aga kõigest sellest hiljem.
Asi, millest ma rääkida tahtsin oli see, et ma sain täna oma esimese Ameerika politsei kogemuse.
Sõidan siis mina kaubanduskeskusest koju, ümbruskond oli võõras, liiklesin nagu ikka GPS'i abil.
Sõidan ja sõidan, ei saanudki kaua sõita tegelt. Vaatan, et politsei  mu taga. Aga no mis seal siis ikka, las ta olla. Midagi ma valesti pole teinud ega kavatsenudki teha. Sõidan veel paar miili edasi, järsku tüüp paneb oma sireenid ja tuled  peale.
Mul tõmbas üsna kõhedaks, sest mul polnud õrna aimugi, mis tal häda hakkas. Olin ju sama teed, samal rajal juba pikemat aega sõitnud.
Sõidan mina ikka edasi, juba mingi pool miili, ise kogu aeg mõeldes, kurat, mida ma tegema peaks, kas kõrvale tõmbama või äkki ta siiski läheb väljakutsele... Kuniks üks auto must möödus ja kõige dramaatilisemat näoilmet tehes ja näpuga näidates, et politsei "ajab" mind taga. Olgu, olgu. Vist on ikka mulle. Tõmban siis paremale poole tee serva. Jään seisma, ootan. Teeb ukse lahti, astub välja. Naine. Tuleb mu juurde ja HAKKAB karjuma.
"Kas sa oled mingi pime, vä, või kurt vä? Miks sa seisma ei jäänud"?
"Ma ei saanud aru, et te mind tahate..."
"Mingi telefoniga rääkisid vä? Ma olen sul juba tükk aega sabas sõitnud ja sa eirad mind"
"Vabandust, mul pole kogemusi Ameerika politseiga, ma tõesti vabandan"
"Sõitmisega on üldse kogemusi vä? Oskad üldse sõita vä?
Ja nii jätkus ta karjumine.
Lõpuks küsis, kelle auto see üldse on, kus on dokumendid, mis load mul on jmsjms.
Siis hakaks targutama, mida ma valesti tegin. Ütlesin, et ma ei teinud ju midagi valesti. Ta oli ikka nii vihane, et hea et ta nutma ei hakanud(rääkimata minu hirmupisaratest kurgus). Karjus mulle, et ma mingi möödusin vasakult poolt, nii ei ole lubatud. Ma vastu, et ma pole kusagil mööda sõitnudki. Ma olen koguaeg otse tulnud. Siis, et ärgu ma valetagu, ta sõidab mul juba pikemat aega taga.
 "Sorry, I really don't understand what I did wrong"

Võttis mu load, dokumendid ja jalutas oma autosse. Poole minuti pärast tuli teine politseiauto ta kõrvale. Pistis oma peanupukese tal aknast sisse ja nii nad seal vestlesid tervelt minuti või paar. Tuleb mu juurde tagasi. Nagu hoopis teine naine. Nii rõõmus ja lahke. Seletab veel mingit tähtsat juttu mulle, küsib, kas ma sain aru, mis ma valesti tegin. Ütlesin, et vabandust, aga tõesti ei saa. Ja siis tuli ta suust juba teine jutt,. Et tegemist on kahe realise sõiduteega. Ma sõitsin vasakusreas, aga oleksin pidanud paremas sõitma. Ma olen liiga aeglane vasaku jaoks ja mida kõike veel. Vabandust, ma sõitsin täpselt lubatud kiirusega. Ma olin algusest saati seal sõitnud, TÄPSELT nagu need teised 10 autot mu ees ja 10 mu taga ja 10 mu kõrval.
Tegin siis näo, et olgu, saan aru.
Ja kas ma mainisin, kui tore ta nüüd mu vastu oli? Tundis huvi, kust ma pärit olen, naeratas, rääkis rahulikult, seletas mis/millal ma tegema pean, kui keegi sireenid/tuled mu taga põlema paneb. Ütles, et teeb mulle lihtsalt hoiatuse, aga võiks mulle trahvi teha, mu jaoskonda viia, mu kinni panna ja mida kõike veel. Lõpuks lausus, et tal on hea meel, et ma siiski nii turvaliselt liiklen ja kiirusepiirangust kinni pean. Soovis head reisi ja lahkus oma siira naeratusega.

Like whaaat? Ma olen siiani hämmingus.
Kodus rääkisin J'legi loo ära. Ta ei saanud ka lõpuks aru, mis ma valesti tegin ja milleks seda kõike vaja oli.
Mulle isiklikult tundus, et tal oli lihtsalt igav. J arvas, et kuna 4th July, siis neid rohkem liikvel, et täitsa võimalik.
Sest kamoon, ma olin kogu aeg sel samal rajal, nagu ka kõik teised, ma ei saanudki ju kiiremini minna, sest minu ees olevad autod sõitsid sellises tempos. Pealegi pidin ma varsti vasakule keerama ja mulle tundus nii palju lihtsam kui ma juba seal reas püsin.

Õhhh, mida iganes ühekahekolme sõnaga.

Happy 4th of July to you too !

Kinni mu käes ehk Tasaarveldus 1

Tegin oma targa päeviku lahti ja avastasin, et mul polegi Mairile eelnevast perioodist midagi kirjutada. Või no vähemalt ma ei mäleta mitte midagi ja üles pole ka märgitud. Ju siis midagi põnevat ei toimunud.
Aga
Reede 10 juuni, 10 juuni reede, juuni 10 reede, TA TULI ! Mu maailmaparimarmsaimkalleim sõbranna. Kella üheks kimasin mina lennujaama ja võtsin ta pisar silmis vastu. Ja ta oli nii teistsugune aga nii samasugune. Ja kui hea oli rääkida eesti keelt. Milline kergendus.
Esimesel päeval me suurt ei teinudki. Kuna J tuli ka just sellel nädalavahetusel sinna, siis oli terve maja rahvast täis. Pärast kooli käisime lastega pargis mängimas ja siis tuligi juba M koju. Õhtul pidasime maha korraliku ja lõbusa õhtusöögi ning pärast seda viisin ta Targetisse. Niisiis, mitte midagi ütlev päev.

 

Laupäeval  oli suur plaan minna outlettidesse shoppama. Aga siis tekkis takistus. J läks lastega kinno ja meil polnud nagu millegagi enam minna. Sest sinna on tunnine sõit ja bussiühendust me ei leidnud. Aga siis tuli M jutuga, et ta võib meile oma kabriot anda. Mis oli mulle üllatuseks, sest üldiselt on see vaid tema auto ja mina võin kasutada vaid vani. (Kuigi eelmised au pairidel oli luba seda kasutada. Paraku olid nad sellega halvasti ringi käinud ja seega ta otsustas, et nüüd on see vaid tema auto.)

Niisiis võib sellest järeldada, et ta usaldab mind piisavalt. Aga siis. Oli teine mure. Tehnikavidin GPS ei tööta enam ta autoga. Seega oleks ainus võimalus olnud välja printida google mapsi kaardid ja nende abil liigelda. Kõigele lisaks polnud ka ilm kiita, vaid sadas ja sadas ja sadas.

Kuigi me olime algul väga kahtlevat seisukohal, kas ikka võtta see risk ja minna kiirteedele ekslema ilma gps'ita ning veel enam tema autoga... Siiski otsustasime, et raha tahab kulutamist ja me siiski peame minema.

Kokkuvõttes jõudsime me ilusti kohale, ilusti enne pimedat tagasi(pimedaga ei näe ju korralikult märke), auto oli ilusti terve ja meie olime ilusti rahul, et selle tripi ette võtsime.

Koju jõudes vahetasime kiirelt riided ja läksime D juurde grillile. Või noh, seal oli grill, aga meie jõudsime kohale ajaks kui söök oli otsas ja pidu oli kestnud juba tunde. Seega istusime niisama, mängisime wiid ja südaöö paiku tulime juba koju.

D

 

Vasakult D, keskmist tüdrukut ma ei tea, aga paremal on vahva Rebecca, kellest te veel vist kuulnud polegi. Edaspidi võite tast lugeda kui R arvatavasti.

Pühapäeval oli Au Pairide meeting. Ühtlase ka pereüritus, seega läksime kõik koos. (no olgu, J ja H jäid koju). Kaasa pidi igaüks võtma magustoidu oma kodumaalt. Meie meisterdasime Mairiga selle kõige lihtsama-küpsisetordi. (Sinna kulus siis ka meie hommikupoolik-vene pood, kust me muide leidsime küpsised, millele oli sulaselges eesti keeles !!!!!!! peale kirjutatud KÜPSISED. Mine ära milline eufooria mul sellest oli;Ning seejärel siis selle meisterdamine).

 Meie koostöö tulemus. Dekoratsiooni autor on M :)

 Neil TÕESTI oli seal majas "kommipood". Õnnelikuimad lapsed ever, eksole. Loo story oli see, et pereisa isa oli hambaarst ja tema ei saanud noorena komme üldse süü. Seega ta ei tahtnud, et tema lapsed nii üles kasvaksid ja võttis asja ikka tõsiselt. Ja sa tõesti võisid sealt neid niii palju süüa kui süda ihkas. Mida mina isiklikult siiski ei teinud, ma ei söönud mitte ainsatki kommi:)

 Kaugelt mitte kõik meie grupi Au Pairid. Aga see kõige vasem naine ongi mu LCC. Väga tore ja armas naine.

 M ja D

Meie vahvad hostpered :) Vasakult D host dad, D ise, tema host Mom ja kõige paremal minu rokkiv M.

That's enough for one post, next post next story.

Maa ja ilm

Vaatan juba eile õhtust saati vanu laulupeo videosid. Ja ohhh kuidas tahaks ka seal ise kohal olla ja kõigest sellest osa saada! See on ikka nii võimas ja kuradima lahe üritus.
 Niiet kõik, kes te seal olete, nautige sajaga ja olge rõõmsad ja roosad! Mina üritan kasvõi natukenegi läbi interneti vahenduse oma killukese haarata.

Pennsylvania

Maailmatoredad 2 nädalat on möödas, Boston on möödas, NYC on möödas. Pennsylvania on ees.
Mul on nüüd nii palju materjali kogunenud nendest nädalatest, et ei teagi, kust alustada. Aga kusagilt peab otsa lahti tegema. Ja arvata võib, et saate näha mustmiljon pilti, sest need ju mulle meeldivad.  Ja kuna mul siin sõpru veel pole, peaks idee poolest aega rohkem kui küllalt üle jääma. Ning ausalt ega ma nende sõpradega vist väga vaeva ei hakkagi nägema, sest jään ju siia vaid kaheks kuuks.
Aga eks näis kui kiirelt ma oma blogirajale tagasi jõuan ja kõik kirja saan pandud. Mul on ju suurepärane oskus aega lihtsalt tuulde saata ja mitte midagi teha.
Nüüd teatati mulle aga, et lähme mingisse kenasse kohta sööma. Peaks end siis vist valmis sättima.

Püsige lainel:)

Mairi

Kõiges on süüdi Mairi.

Ega ma vist ei maininudki, et ta mulle külla tuleb.
Igatahes, 10. juunil kimasin lennujaama, valasin oma õnnepisarad, kallistasin oma suurima kallistuse ja ei uskunud, et ta tegelt ka on reaalselt mu kõrval ja on  nii teistsugune/samasgune.
Pärast tema saabumist on elutempo üsna busy olnud, seega pole ka imestada, miks ma pole siia jõudnud. Või no eks alati on ju aega, aga viitsimist pole. Sest nii palju oleks ju kirjutada, näidata ja ainuüksi sellele mõtlemie tekitab hiiglasliku laiskuse.
Aga ma luban-luban(teame-teame), et teen selle kõik tasa kui lõpuks Pennsylvanias maandun ja igavus,kurbus,üksindus võitu võtab. Sest ilmselgelt pole mul seal midagi teha ega kellegagi tšillida. Oeh.

Kiirelt pean ära mainima, et olen armunud oma "kodulinna" Bostonisse. Nii armas ja hea.

Neljapäeval on kaua oodatud New York, kuhu jääme kuni teisipäevani. Siis saadan kurbusepisaratega Ta lennukile ja ise lähen rongiga edasi Pennsylvaniasse. Kus siis olen sunnitud oma enamus suvest veetma.
NiuNiu.

Olge tublid, püsige lainel ja juba varsti kõigest lähemalt :)

Pildiks teile Penny roadtrip, mida tahtsin juba pärast esimest korda jagada.

Enjoying the sun with H :)

 Mu  kolme meetrised jalad.

There is nothing going on.. WROONG !

Oi kuidas tahaks lihtsalt lesida teki all ja mitte midagi teha, sest peavalu, mis mulle eile kallale tuli, pole tänaseks hommikuks kuhugi kadunud:/. Aga ma lihtsalt pean teid teavitama oma kahest viimasest sündmusest.
Jätangi kõik muu kõrvale ja keskenud neile kahele.
Esiteks.
Mäletate mu eelmist postitust, kus jagasin teiega oma toredat päeva rannas. Tõde on see, et ma lõpetasin teisipäeva hommikul haiglas.

Ilma naljata.

Öö vastu teisipäeva magasin väga halvasti, sest üheski poosis polnud hea(aravata võib miks, olin ju päikesepõlenud) ja mugav. Hommikul veel enne voodist tõusmist mõtlesin, et teen ühe ilusa uinaku kui lapsed kooli saadetud.
Tõusin voodist üles, taarusin teisele poole voodit ja tunnen, et oi kui halb on. Esmalt arvasin, et hakkan oksele. Kuid enne kui suutsin midagi edasi mõelda... ärkasin juba põrandalt.  Mul oli ikka nii halb olla, et lihtsalt viskas pildi tasku. Tegin silmad lahti ja mõtlen veel omaette, et kurat, nii hea uni oli, miks ma üles ärkasin nüüd...Muidugi midagi aru ei saanud, miks ma olen või kus ma olen. Ajasin end siis püsti, mõtlesin, kas kutsun M'i või toibun ja kõik on korras. Kuna hingamine muutus üha raskemaks ja ikka nii halb oli olla, otsustasin M'ile öelda. Läksin koridori, M oli just all terpi peal. Küsis, kas minuga on kõik korras, vastasin vaid ei ja jälle tühi maa. Järgmisel hetkel ärkasin juba poolenisti oma toas, poolenisiti koridoris. Mis edasi oli juhtunud... M oli hakanud üles tulema, mina olin öelnud, et halb on ikka olla . Korraga hakkasin jälle vajuma , M üritas mind oma tuppa juhatada, et ma ometi trepist alla ei kukuks ja siis polnud enam midagi teha, sest ma lihtsalt maandusin. Ta oli üritanud mind püüda vms, aga suur tüdruk nagu ma olen, oli see tulutu üritus. Ärkasin jälle üles, jätkuvalt mitte midagi aru ei saa.
M aitas mind voodisse, ütles, et kutsub kiirabi ja olgu ma rahulikult, abi on teel. Selleks ajaks oli mu hingamine muutunud hingeldamiseks ja nii kohutavalt halb oli olla, et mõtlesin nüüd suren küll ära. Lisaks sellele olin üleni higiga kaetud ja ligumärg. Üritasin korraks veel tõusta, et äkki läheb paremaks kuid tulutult. Pilt tahtis jälle eest minna.
M'i abiga sain vetsus käidud ja riided vahetatud ning juba oligi kiirabi kohal. Mõõtsid kohapeal vererõhku jms, küsisid sada küsimust, tõid ratastooli, mässisid mind valge lina sisse, panid tooli, kinnitasid rihmad ja tassisid trepist alla. Ausõna, kui keegi oleks mind sel hommikul tänaval näinud, oleks nad küll arvanud, et ma olen hull. Või teel hullumajja. Vähemalt selline tunne oli küll. Sest ega ma midagi väga ei tajunud. Pilk oli suunatud tühjusesse, ümbritsevast maailmast arusaamine oli vaevaline ja väljanägemisest ei tasu rääkidagi.
Igatahes teel haiglasse küsis arstionu veel igast küsimusi, andis mulle hapniku, jälgis mu südant ja üritas niisama mind ellu äratada. Lõpuks ütles, et hakkan inimese moodi juba natuke välja nägema, värv tuleb näkku tagasi, sest enne olin lumivalge nagu voodilina.
Haiglasse jõudes pandi mind tilgutite alla, tehti mingeid teste, mõõdeti- uuriti-puuriti ning mida kõike veel.
Lebasin seal umbes poole üheteistkümneni ning siis lubati koju puhkama.(kõik see algas hommikul kell 6.30, umbes kella seitsmeks olin haiglas)
Mis mul siis viga oli? Ei teagi. Kõik näitajad olid korras, midagi kahtlast toimumas polnud. Öeldi kas lihtsalt vedelikupuudus, liigne päike või kes teab. 
Kokkuvõttes sain vaba päeva, mille veetsin voodis vedeledes ja wc vahet käimisega. Sest sain ju käsu tarbida võimalikukt palju vedelikku. Aga võimalikukt palju vedelikku paneb mu tädi Põie võimalikult ruttu tööle, mis pole üldse lõbus.


Nende kahe maandumise tulemusena sain endale muhu pähe, mis tekitas ka pisikese peavalu; küünarnukile pisipisi kriimustuse ning muidugi ka muhu; ning mu pepu peal on nüüd ilus suur sinikas. Võiks öelda, et üks mu kannikatest ongi nüüd lihtsalt sinine, sest eelnevalt on seal ju ka sinikad, mis pärinevad juba eelmise aasta kevadest ning mis koheüldse ei taha ära kaduda. Sinipepu.


M rääkis hiljem, et oli kuulnud korralikku mütatust kui esimene kord maandusin. Hüüdis mu nime, ma ei vastanud, arvas et magan ja ei tahtnud niisama tuppa marssida. Oli tsekkinud korra A tuppa, et ega ta voodist välja ei kukkunud vms.
Järgmine kord lubas lihtsalt tuppa marssida ja kõik :D


Huvitav on see nende kiirabi süsteem. Koos kiirabiga tuli ka päästeteenistuse auto. M ei osanud mulle päris täpselt seletada, et miks nii, aga üldiselt ta arvas, et neil kahel on erinevad väljaõpped ja kunagi ei tea, mida/keda täpsemalt vaja on, seega tulevad mõlemad kohale. Ma ei tea kas nii on alati või olin mina lihtsalt eriline tol hommikul:D
Igatahes oli meie maja juba hommiku vara mehi täis.


Ma olen enam kui kindel, et kõik teavad/on kuulnud kui kallis on Ameerika meditsiin.
Ma pole veel oma arvet kätte saanud, aga loodetavasti katab selle mu kindlustus ja ise pean maksma vaid a'la 15-30 doltsi. Noh see on see "visiiditasu", mida alati pead tasuma, ka Eestis ju.
Aga ega ma enne teada ei saa kui arve kodus on. Alati on ka võimalus, et antud haigla ei tee koostööd just selle kindlustusfirmaga ja siis on asi halvasti. Kuid loodame parimat.


Üldiselt Ameerika haiglad on päris normaalsed. Minu juurest käis läbi vähemalt 4 tegelast, pakuti isegi juua ja näksimist. Igavust said peletada telekat vaadates. Jah, telekas isegi kiirabipalatis.
Kui nüüd võrrelda seda mu eelmise aasta "kiirabi" kogemusega sünnipäeval, kui veetsin pool päeva ka kiirabipalatis, siis ... ega ei anna võrreldagi. Sinna võisid sa üksi ära ka kärvata, keegi poleks isegi kontrollima tulnud kas oled veel elus või mitte.


Niisiis, muretsemiseks pole põhjust, olen täie tervise juures ja see kõik oli lihtsalt üks tüütu ja nõme juhtum.

Aga pärast rannas käiku sügelen ma nii kohutavalt. Nagu oleks sügelised saanud.
Ja ma juba koorun!! Mu selg on nagu sõjaväe muster.
Noh, mis seal ikka. Saab jälle päikest minna võtma :)))  (seekord üritaks mitte haiglasse sattuda)


Ja nüüd teiseks hoopis rõõmsamal teemal.

Ma olen Ameerikas olnud vaiid 2 kuud ja juba üks mu unistustest/eesmärkidest on täide läinud.

MUL ON UUS KAAAAAAAMERAAAAAAAAAAAAA!!

Oh kui õnnelik ma selle üle olen.

Nikon D7000 + Tamron 18-270 PZD.

 Ning võrdlus vana kaameraga (piltide kvaliteet pole kiita, sest pildistasin telefoniga;)

Vot siis sellised lood siin pool sood.
Olin seda ostu juba pikemat aega plaaninud. Uurisin erinevaid hinnaklasse, tootjaid jms. Lõpuks jäi sõelale 2 kaamerat, D5100 ja D7000(mõlemad nikonid).
Nii raske oli seda otsust teha, vaatasin netist kõikvõimalikke videosid ja arvustusi, küsisin inimestelt arvamusi, käisin kaks korda kohalikus fotopoes. Otsuse suutsingi vist teha pärast teist korda poes käimist.
D7000 lihtsalt tundus õige. Selline parajalt suur, et kui käes hoidsid siis oli tunne, et on ikka kaamera, tõsine kaamera. Menüü ehitus ja nuppude rohkus oli ka mugavam.
Ainus negatiivne asi oli hind, sest D5100 oli tunduvalt odavam.

Lõpuks marssisime eile hommikul poodi ja poest väljusime juba 3!!!!! kaameraga. Ma ütlen teile, mu hostmom ROKIB täiega!
Nimelt otsustas M(selle otsuse tegi ta poes olles!! kuigi oli eelnevalt natuke mõelnud selle üle, aga kindlat plaani tal polnud), et ta tahab/vajab ka uut kaamerat. Seega sai tema valikuks natuke lihtsam ja odavam D5100, minu valikuks D7000 ja A'le ostis M uue pisikese Olympuse, millega saab vee all pilte teha, sest oma eelmise veekindla fotoka suutis neiu ära kaotada.
Objektiivid ostsime mõlemad samad, sest see objektiiv on lihtsalt nii pööörfikt.
Oeh. Nüüd on veel puudu vaid kott, mille ajapuuduse tõttu jätsime ostmata. Nimelt oli M teel Red Soxi mängule, kuhu ta niigi hilines. Ostan selle vast lähiajal juurde. Ning statiivi tahaks ka. Võibolla ka korralik välk? Aga see on tulevikumuusika.
Esmalt pean üleüldse kaamera selgeks õppima. Sest eile esimesi pilte tehes ei tulnud need sugugi sellised välja nagu ma tahtsin. Kaamerast vaatasin, et ohh, niii ilus, aga hiljem arvutis olid ikka koledad.  Sel hetkel tuli küll kerge nostalgia ja igatsus oma vana kaamera vastu. Sest ma nii jumaldan kui ilusa värviga pilte see suudab teha. Eriti veel päikesepaistelisel päeval.
Aga samas olen ma kindel/tean, et uus kaamera teeb oma tööd mitu korda paremini, asi on lihtsalt selgeks õppimises.

Ja rahast, mis sellel päeval sinna poodi jäi, ei tasu rääkidagi. Summa, mis mina isiklikult plaanisin oma kaamerale kulutada, oli kokkuvõttes kahekordne. Aga ma lohutan end sellega, et jälle niiiiiipea ei plaani ma uut kaamerat osta, seega on see pikaajaline investeering ja olen kindel, et see tasus end ära.


Ma ei suuda ära oodata, et saaksin juba millestki ülilahedast ülilahedaid pilte teha :)

Olge tublid !

Ps! Mul on head hüüdnime oma uue nunnu kohta vaja. Arvuti on saanud nime Mr Q (arusaadavatel põhjustel, ilutseb ta peal ju suur Q), aidake mul nüüd kaamerale ka ilus ja hellitav nimi mõelda :)