Parmpampa

Tegelt peaks ma juba magama, või õigemini tukastama paar tunnikest, et siis särava ja värskena lennukile minna ja viis tundi hiljem maanduda juba palmide all.
Justjust, kell 6 hommikul läheb meie esimene lend Washingtoni ja sealt edasi Bahamale :)  Yeah baby!
Mu jõulu/sünnipäeva kink iseendale.
Aga see selleks. Luban, et kuulete/näete sellest veel piisavalt.

Eile õhtul käisin Twilighti kolmandat filmi vaatamas. Breakingdawn. Kuna ma just eriline fänn neil filmidel pole, ei oska ka midagi selle kohta öelda. Polnud halb, aga polnud ka midagi nii greisiässi.


Muidu vist polegi midagi väga huvitavat toimunud.
Danil oli sünnipäev eelmine nv. Laupäeval käisime väljas söömas ja mingil korteripeol, pärast mida otsisime KAKS tundi Bostonis taksot. Kaks tundi, kui ajuvaba on see ?!
Pühapäeval oli printsessi-spakas. Üksiti meisterdasin oma elu keerukaima tordi. Ja olin paganama uhke !

Eelmine nv algas ka mu "uus" kool. Pean kolm laupäeva koolis käima, Ameerika kohta tarkusi koguma. Detsembris teen tripi Kanadasse, Montreali ja ongi kolm ainepunkti olemas.

Lubade jaoks hakkasin ka õppima. Üritan puhkuselt tagasi tulles nendega ühele poole saada.



Muidugi on mul teile ka hunnikuga pilte.

 Üks õhtu käisime piigadega jalutamas....

 Hihi:)

 Dani 23!

 

 

Mu meistriteos. 

 

 

Dani sünnipäevapidu.

 

23 õhupalli 

 

Our spa

 

 

 

     

 Goodie bags

 Üks mu kinkidest

 It's piniata time !

Drink beer, be happy!

Jõuluks koju?

Mis olekski parem jõulukink?
Aega oleks, lausa kaks nädalat saaks vabaks kui ilusti küsida. Koduigatsust küll pole, aga Omadest pühade ajal ära ei ütleks! Jõulud ju siiski...Iseasi kui südantmurdev sealt uuesti lahkumine oleks. Ja kiisud, mu kiisud, ohh kuidas tahaks neid kaisutada ja nunnutada!!!
Aga.
Materiaalne maailm nagu meil on.
Mida iganes sa ka ei mõtle/tee/taha, jõuad ikka ühte punkti välja.
 Raha. Ja raha pole. Sest lennupiletid jõuludel on nii kuradima kallid! Lausa rumalalt kallid.

Oeh, ma ju tean küll, et see kõlab juba ainuüksi rumalalt ja absurdsena, aga las ma unistan ...
Kas keegi tahab mulle maailmaparimat kinki teha ja mind jõuluks koju tuua ?

Või peaks Jõuluvanale kirjutama ?

Laip on laip

Mina olengi laip. Tunnen iga oma keharakuga kuidas väsimus mind murrab. Lõpuks sai ka see "tööpäev" läbi. Või noh, niivõrd kuivõrd.
Milline kohutav nädal. Lõppe juba !
Homme olen teRRve päeva lastega, sest Ohh näed, jälle on mingi püha ja kooli pole !

Aga selge sellega, jään parem magama, et siis hommikul vara taas alustada.

Silm vajub kinni...

... aga enne päris ära vajumist pean ikka üles märkima, milline suuuurepärane ilm täna oli:)
Idee poolest on ilm täitsa hukas, ühel nädalal sajab lund, teisel särab taas soe sügisene päike ja väljas on 19 kraadi sooja!
Nii ongi kaks viimast päeva olnud. Väljas on paganama soe novembri kohta. Ja see on nii mõnus. Puud on järsku nii värviliseks muutunud, tänavad on niiii ilusad ja kirjud. Talv võikski selline olla. Et ei lähekski külmaks...

Ei, ma ikka ütlen veel korra. Ideaalne sügisilm oli täna!

My Saturday afternoon...

"To me, you are still nothing more than a little boy who is just like a hundred thousand other little boys. And I have no need of you. And you, on your part, have no need of me. To you, I am nothing more than a fox like a hundred thousand other foxes. But if you tame me, then we shall need each other. To me, you will be unique in all the world. To you, I shall be unique in all the world . . ."

Random 2 ehk elu/melu/inimesed

Kuidas mulle siis siinne elu üleüldse meeldib.
Nüüd kui selja taga on juba 7 kuud, peaks pilt üsna selge olema. Kas pole.

Vastus on lihtne. Elu meeldib. Melu, mida on hakanud viimasel ajal üha enam toimuma, meeldib veel rohkemgi. Ja inimesed, ma armastan inimesi. No olgu, see viimane on selline hästi suhteline küsimus, oleneb millisest otsast kinni hakata.
Näiteks olen ma iseenda jaoks avastanud suure küsimuse, kuidas leida meessõpru? Justnimelt Sõpru. Ma tahan Sõpru, kellega välja õllele minna(kaks kuud, ma ütle kaks kuud ja ma olen baarihunt), kellega niisama hängida, kelle diivanile sisse sadada, kellega pidudel käia. No ühesõnaga, kellega teha kõiki sõbraasju. Miks just mees Sõber, ma ei tea isegi. Mul järsku tekkis isu ja vajadues ühe(mõne) sellise järele. Nagu filmides, teate ju küll. Ja milles seisneb probleem ? Lihtne. Nad tahavad vaid üht. Ja ma ei tea kuidas leida kedagi, kes ei tahaks.
Või äkki on asi hoopis minus ? Ma ei oska uusi tutvusi luua?

/

Mulle jätkuvalt meeldib, kuidas inimesed nii sõbralikud ja avatud tunduvad. Kuidas metroos, bussis või tänaval nad lihtsalt naeratavad sulle. Võõrad ütlevad tere hommikust, teevad komplimente su riietuse või askessuaaride üle.

/

"Hi, How r u today"
"I'm fine, thank u. How r u?
"Good, thanks"

Ja nii päevas mitmeid ja mitmeid kordi.
Mulle ei meenugi, kas eesti kassapidajad, teenindajad jms ka seda küsivad ? Tegelt ma ei kujutagi ette, kuidas Eestis seda küsima peaks? "Tere, kuidas Teie päev läheb ?" kõlab ju kuidagi väga tobedalt ja pikalt. Samas "Tere, kuidas läheb?" ei kõla ju ka hästi. (Pean jätkuvalt silmas klienditeenindajaid, kassapidajaid)
Või küsitaksegi nii?

/

Muidugi kõik ei ole nii ilus ja lilleline. Näiteks mind kohutavalt häirib, kui ebasiirad inimesed olla saavad. No tegelt ei käi see ju üldsegi ainult Ameerikalste kohta. Aga just see jutt: " Nii hea oli sind näha, me peame varsti kokku saama ja kohvile minema. Ma helistan sulle" Nad ju ise ka teavad, et seda ei juhtu kunagi. Ja see teeb tegelt kurvaks.

/

Ja kuidas KÕIGE eest tänatakse. "Aitäh, et tuba koristasid, aitäh, et asjad üles korjasid, aitäh, et lugesid, aitäh, aitäh, aitäh." Aitäh isegi selle eest, et mind ei löönud! Täitsa nii ongi, vanemad tänavad lapsi selle eest, et nood neid ei löö!!
Algul oli see nii harjumatu ja minule kui külmale pühjamaalasele kohati isegi ebamugav. No mis sa oskad selle peale vastata. Polegi muud öelda kui "sure; no problem; u r welcome" Aga no kuule, kõige eest pole ju vaja ka tänada. Las miski jääda ikka loomulikuks ka. Ja vahest on lihtsalt nii ebamugav öelda  "ole lahke".
Samas saan ma sellest aru, see annab sulle tunde, et sind/seda hinnatakase. Paneb sind tundma suurelt. Paneb sind kohati tegema veel ja veel. Ja siis kui ühel hetkel ei ütle keegi aitäh tundub see ebaviisakas, et kas ta nüüd ei märganudki või ei oska seda hinnata...
Selline võim ühel sõnal.



Elu.
Üha enam ja enam tunnen ma, kuidas mulle selline linnaelu meeldib. Tahan lähen poodi, tahan lähen kovikusse, välja sööma, shoppama. Võtan auto või kasutan ühistransporti.
Mu ümber on elu. 
Ja kõik need erinevad inimesed... Mulle kohutavalt meeldib neid vaadata.

/

Täna ühes rõivapoes olles tuli sealne müüa mulle kohe ligi. No see on alati tavaline, et klienditeenindaja tuleb ja küsib, kas otsid midagi konkreetset või kas ta saab sind aidata. Aga see on vast ka Euroopas nii. Siin võibolla lihtsalt natuke intensiivsemalt.
Igatahes, ta tuli, küsis, kas saab aidata midagi leida ja siis hakkas ennast tutvustama, et on poe üks mänedseridest ning kas ma poleks huvitatud poolekohaga tööst! Lihtsalt nii kergelt saaksingi töö omale ! Mis ma nii otsese pakkumise peale oskasin vastata. Muidugi oleksin huvitatud, aga paraku mu praegune "töö" ei luba lisatööd juurde võtta. Meie karmid reeglid.
Aga ma olin väga meelitatud. Tegu ei ole just kõige odavama kauplusega ja seal töötamine oleks ju lisaraha, uus kogemus, uued tutvused ja mida kõike veel. Pealegi on see selline äge pood.
Igati jama, hinge jäi kohe natuke kripeldama.


Niisiis, tundub, et mulle peab see elu siin ikka meeldima, otsustasin ju siiski kuueks lisakuuks jääda.
Jah, tulen koju alles järgmine sügis !

Halloween

Käin ja pätsan muudkui laste komme ning sealjuures vingun olematu figuuri üle. Gotta love Halloween !

(Milleks mulle talvel figuur? Sest 20 päeva veel ja ma lendan päikese ja palmide alla!)

Niisiis, pildid, mis ära suutsin kustutada on enamjaolt taastatud. Päris kõiki tagasi ei saanud, aga parem kui mitte midagi.

Halloween on Ameerikas suur, seda ei pea vist ütlemagi. Poed on täis kõiksugu kaunistusi, spets trick or treat suuruses komme, kostüüme. Kostüümide jaoks avatakse hooajaks lausa eraldi poed.
Ja teemalised üritused algavad juba nädalaid varem.

Meie võtsime oma pundi laupäeval kokku ja sadasime sisse ühele majapeole.
Sadasime on tegelt isegi päris õige väljend. Nimelt otsustas Halloween see aasta tulla koos lumega. Meie kant nii hullus seisus polnudki, lihtsalt tuiskas ja sadas ja oli külm ning märg. Mingil määral ka tuul(ega ma muidu tuulest midagi ei teakski, aga kui tänavatel on kahtlaselt palju murdunud puid, siis pidi ju ikka olema).
Aga mujalt tuli ikka uudiseid, et lumi oli põlvini, kadus elekter ja vesi. Ning seda ikka mitmeteks päevadeks. Koolid suleti ja trick or treat'itamine lükati edasi neljapäevaks ja isegi järgmiseks pühapäevaks. No ühesõnaga kaos. Sest oktoober ja lumi pole just väga normaalne.

Tulles tagasi me peole. Sadasime sisse ligumärgadena, külmast räsitud. Ma ei tundnud oma varbaidki! Sest ega pole ju mõtet saapaid või kummikuid kanda, tennised ilma sokkideta käivad küll. Hea et ma neidki kandsin, oma targa aruga oleksin kodust kingadega väljunud. M'i soovitusel pistsin siiski kingad kotti ja jalga midagi mõistlikumat. Mõistlikust valikust oli aga asi kaugel. See selleks.
Märjad ja külmunud olime sellepärast, et autot ju keegi võtta ei tahtnud, seega olime sunnitud ühistransporti kasutama(mis olid muideks maailmaägedamad metroo ja bussisõidud ever!) Ja ega buss ju ukse ette vii. Oleks me siis vähemalt teadnud kuhu lähme, eiei. Alles kohale jõudes taipasime, millise ringi maha käisime.(ning ma ei saa mainimata jätta, et mu sirgetest kiharatest polnud ilmselgelt enam midagi alles, pff. Isegi mu politsei müts lihtsalt tilkus.Tilkus.)

Maja oli kolmekorruseline, ruumi poolest üsna tilluke. Ja see oli inimesi nii täis topitud kui vähegi andis. Koos oli ikka kõiksugu karvaseid ja sulelisi. Aga ei, kurta ei saa. Kõik kujunes väga vahvaks ja lõbusaks. Ja see oli selline "rahvusvaheline" pidu, inimesi igast maailmanurgast.
Mina muudkui käisin ja tatsasin üles-alla, togides inimesi, kutsudes neid korrale, otsides oma kadunuid sõpru, arreteerides kenasid noormehi. Ma ikka elasin oma rolli täie tõsidusega sisse. Ei, ma ütlen, vahva oli! Isegi vaatamata sellele, et mu sõbrad justkui sekundi pealt maatasa olid. See jäigi müsteeriumiks, mis nende kõigiga juhtus. Saabusime üheksakesi, lahkusime kolmekesi.

Järgmisel päeval õhutsöögil kokku saades oli muljetamist ja naermist oi kui palju. Lausa nii palju naermist, et esmaspäeval valutasid mu kõhulihased. Pidi ju ikka hea olema !

Pildid on üsna kesised,  polnud minul ju aega neid teha ;)

Ja ma polegi vist näidanud meie enda maja. Võtsime ka mingi aeg ette ja kaunistasime lastega.

 Minu kõrvits :)

Esmaspäeval käisid lapsed ja M siis kommijahil. Mina nendega paraku liituda ei saanud, sest pidin kooli minema ja seejärel käisime L ja I'ga Bostonis natuke ringi.
Aga see eest naudin ma mõnuga nende saaki !