Halloween

Käin ja pätsan muudkui laste komme ning sealjuures vingun olematu figuuri üle. Gotta love Halloween !

(Milleks mulle talvel figuur? Sest 20 päeva veel ja ma lendan päikese ja palmide alla!)

Niisiis, pildid, mis ära suutsin kustutada on enamjaolt taastatud. Päris kõiki tagasi ei saanud, aga parem kui mitte midagi.

Halloween on Ameerikas suur, seda ei pea vist ütlemagi. Poed on täis kõiksugu kaunistusi, spets trick or treat suuruses komme, kostüüme. Kostüümide jaoks avatakse hooajaks lausa eraldi poed.
Ja teemalised üritused algavad juba nädalaid varem.

Meie võtsime oma pundi laupäeval kokku ja sadasime sisse ühele majapeole.
Sadasime on tegelt isegi päris õige väljend. Nimelt otsustas Halloween see aasta tulla koos lumega. Meie kant nii hullus seisus polnudki, lihtsalt tuiskas ja sadas ja oli külm ning märg. Mingil määral ka tuul(ega ma muidu tuulest midagi ei teakski, aga kui tänavatel on kahtlaselt palju murdunud puid, siis pidi ju ikka olema).
Aga mujalt tuli ikka uudiseid, et lumi oli põlvini, kadus elekter ja vesi. Ning seda ikka mitmeteks päevadeks. Koolid suleti ja trick or treat'itamine lükati edasi neljapäevaks ja isegi järgmiseks pühapäevaks. No ühesõnaga kaos. Sest oktoober ja lumi pole just väga normaalne.

Tulles tagasi me peole. Sadasime sisse ligumärgadena, külmast räsitud. Ma ei tundnud oma varbaidki! Sest ega pole ju mõtet saapaid või kummikuid kanda, tennised ilma sokkideta käivad küll. Hea et ma neidki kandsin, oma targa aruga oleksin kodust kingadega väljunud. M'i soovitusel pistsin siiski kingad kotti ja jalga midagi mõistlikumat. Mõistlikust valikust oli aga asi kaugel. See selleks.
Märjad ja külmunud olime sellepärast, et autot ju keegi võtta ei tahtnud, seega olime sunnitud ühistransporti kasutama(mis olid muideks maailmaägedamad metroo ja bussisõidud ever!) Ja ega buss ju ukse ette vii. Oleks me siis vähemalt teadnud kuhu lähme, eiei. Alles kohale jõudes taipasime, millise ringi maha käisime.(ning ma ei saa mainimata jätta, et mu sirgetest kiharatest polnud ilmselgelt enam midagi alles, pff. Isegi mu politsei müts lihtsalt tilkus.Tilkus.)

Maja oli kolmekorruseline, ruumi poolest üsna tilluke. Ja see oli inimesi nii täis topitud kui vähegi andis. Koos oli ikka kõiksugu karvaseid ja sulelisi. Aga ei, kurta ei saa. Kõik kujunes väga vahvaks ja lõbusaks. Ja see oli selline "rahvusvaheline" pidu, inimesi igast maailmanurgast.
Mina muudkui käisin ja tatsasin üles-alla, togides inimesi, kutsudes neid korrale, otsides oma kadunuid sõpru, arreteerides kenasid noormehi. Ma ikka elasin oma rolli täie tõsidusega sisse. Ei, ma ütlen, vahva oli! Isegi vaatamata sellele, et mu sõbrad justkui sekundi pealt maatasa olid. See jäigi müsteeriumiks, mis nende kõigiga juhtus. Saabusime üheksakesi, lahkusime kolmekesi.

Järgmisel päeval õhutsöögil kokku saades oli muljetamist ja naermist oi kui palju. Lausa nii palju naermist, et esmaspäeval valutasid mu kõhulihased. Pidi ju ikka hea olema !

Pildid on üsna kesised,  polnud minul ju aega neid teha ;)

Ja ma polegi vist näidanud meie enda maja. Võtsime ka mingi aeg ette ja kaunistasime lastega.

 Minu kõrvits :)

Esmaspäeval käisid lapsed ja M siis kommijahil. Mina nendega paraku liituda ei saanud, sest pidin kooli minema ja seejärel käisime L ja I'ga Bostonis natuke ringi.
Aga see eest naudin ma mõnuga nende saaki !