Random 2 ehk elu/melu/inimesed

Kuidas mulle siis siinne elu üleüldse meeldib.
Nüüd kui selja taga on juba 7 kuud, peaks pilt üsna selge olema. Kas pole.

Vastus on lihtne. Elu meeldib. Melu, mida on hakanud viimasel ajal üha enam toimuma, meeldib veel rohkemgi. Ja inimesed, ma armastan inimesi. No olgu, see viimane on selline hästi suhteline küsimus, oleneb millisest otsast kinni hakata.
Näiteks olen ma iseenda jaoks avastanud suure küsimuse, kuidas leida meessõpru? Justnimelt Sõpru. Ma tahan Sõpru, kellega välja õllele minna(kaks kuud, ma ütle kaks kuud ja ma olen baarihunt), kellega niisama hängida, kelle diivanile sisse sadada, kellega pidudel käia. No ühesõnaga, kellega teha kõiki sõbraasju. Miks just mees Sõber, ma ei tea isegi. Mul järsku tekkis isu ja vajadues ühe(mõne) sellise järele. Nagu filmides, teate ju küll. Ja milles seisneb probleem ? Lihtne. Nad tahavad vaid üht. Ja ma ei tea kuidas leida kedagi, kes ei tahaks.
Või äkki on asi hoopis minus ? Ma ei oska uusi tutvusi luua?

/

Mulle jätkuvalt meeldib, kuidas inimesed nii sõbralikud ja avatud tunduvad. Kuidas metroos, bussis või tänaval nad lihtsalt naeratavad sulle. Võõrad ütlevad tere hommikust, teevad komplimente su riietuse või askessuaaride üle.

/

"Hi, How r u today"
"I'm fine, thank u. How r u?
"Good, thanks"

Ja nii päevas mitmeid ja mitmeid kordi.
Mulle ei meenugi, kas eesti kassapidajad, teenindajad jms ka seda küsivad ? Tegelt ma ei kujutagi ette, kuidas Eestis seda küsima peaks? "Tere, kuidas Teie päev läheb ?" kõlab ju kuidagi väga tobedalt ja pikalt. Samas "Tere, kuidas läheb?" ei kõla ju ka hästi. (Pean jätkuvalt silmas klienditeenindajaid, kassapidajaid)
Või küsitaksegi nii?

/

Muidugi kõik ei ole nii ilus ja lilleline. Näiteks mind kohutavalt häirib, kui ebasiirad inimesed olla saavad. No tegelt ei käi see ju üldsegi ainult Ameerikalste kohta. Aga just see jutt: " Nii hea oli sind näha, me peame varsti kokku saama ja kohvile minema. Ma helistan sulle" Nad ju ise ka teavad, et seda ei juhtu kunagi. Ja see teeb tegelt kurvaks.

/

Ja kuidas KÕIGE eest tänatakse. "Aitäh, et tuba koristasid, aitäh, et asjad üles korjasid, aitäh, et lugesid, aitäh, aitäh, aitäh." Aitäh isegi selle eest, et mind ei löönud! Täitsa nii ongi, vanemad tänavad lapsi selle eest, et nood neid ei löö!!
Algul oli see nii harjumatu ja minule kui külmale pühjamaalasele kohati isegi ebamugav. No mis sa oskad selle peale vastata. Polegi muud öelda kui "sure; no problem; u r welcome" Aga no kuule, kõige eest pole ju vaja ka tänada. Las miski jääda ikka loomulikuks ka. Ja vahest on lihtsalt nii ebamugav öelda  "ole lahke".
Samas saan ma sellest aru, see annab sulle tunde, et sind/seda hinnatakase. Paneb sind tundma suurelt. Paneb sind kohati tegema veel ja veel. Ja siis kui ühel hetkel ei ütle keegi aitäh tundub see ebaviisakas, et kas ta nüüd ei märganudki või ei oska seda hinnata...
Selline võim ühel sõnal.



Elu.
Üha enam ja enam tunnen ma, kuidas mulle selline linnaelu meeldib. Tahan lähen poodi, tahan lähen kovikusse, välja sööma, shoppama. Võtan auto või kasutan ühistransporti.
Mu ümber on elu. 
Ja kõik need erinevad inimesed... Mulle kohutavalt meeldib neid vaadata.

/

Täna ühes rõivapoes olles tuli sealne müüa mulle kohe ligi. No see on alati tavaline, et klienditeenindaja tuleb ja küsib, kas otsid midagi konkreetset või kas ta saab sind aidata. Aga see on vast ka Euroopas nii. Siin võibolla lihtsalt natuke intensiivsemalt.
Igatahes, ta tuli, küsis, kas saab aidata midagi leida ja siis hakkas ennast tutvustama, et on poe üks mänedseridest ning kas ma poleks huvitatud poolekohaga tööst! Lihtsalt nii kergelt saaksingi töö omale ! Mis ma nii otsese pakkumise peale oskasin vastata. Muidugi oleksin huvitatud, aga paraku mu praegune "töö" ei luba lisatööd juurde võtta. Meie karmid reeglid.
Aga ma olin väga meelitatud. Tegu ei ole just kõige odavama kauplusega ja seal töötamine oleks ju lisaraha, uus kogemus, uued tutvused ja mida kõike veel. Pealegi on see selline äge pood.
Igati jama, hinge jäi kohe natuke kripeldama.


Niisiis, tundub, et mulle peab see elu siin ikka meeldima, otsustasin ju siiski kuueks lisakuuks jääda.
Jah, tulen koju alles järgmine sügis !