Elu pildis-Bahama november 2011

Näitan Teile lõpuks seda, kuhu kadus süda.

Meie esimene hotell Paradiisi saarel

 Bahaama on üpriski popolaarne pulma sihtpunkt

Naikasid ei saanud ju ometi maha jätta.

 Mu lemmikspot

 Paul,Kaisa,Eddie,Kash

 

Kuulus Atlantise hotell

 Thanksgiving dinner

 Rääkiv papagoi meie teisest hotellist

 

  Stories no need to tell. Sir Poland, Mr. B

 Kõige ägedamad baarikad üldse !

 Me lemmikbaar

Mõistad nüüd, miks süda maha jäi?

Keeras untsu

Mäletad esmaspäeval hõiskasin, et kõik on ilus ja hea ja soe.

Nojah, nädal algas tõesti ilusti ja hästi. Lõppeb aga hoopis vastupidiselt.

Esiteks muutus ilm tagasi jahedaks. Olgu, ilmateate sõnul tuleb soe nädalavahetusega tagasi ning jääb 20ndatesse pidama.
Aga praegu on täielik koerailm väljas.

Mis mind aga rohkem muserdab, sain sellega lõpuks hakkama, et lõin "perekonda" kiilu ja täielik tüli-pinge-arusaamatustevaba õhkkond on nüüdseks rikutud.
Ühestküljest saan ma aru, et mingil hetkel pidi ju ikka midagi tulema. Olgem ausad, kui paned võõrad inimesed kokku elama, on üsna enesestmõistetav, et kuskilt ikka immitseb lahkhelisid. Meie keskkond pidas vastu tervelt aasta. Ja see ajabki mind nii paganama närvi. Terve aasta pidasime vastu. Kiitsin veel kuu tagasi lahkuvale sõbrannale, et mul on seni ikka nii hästi läinud, pole meil mingeid tülisid ega major arusaamatusi. Õhkkond on puhas ja kerge. Sest kui see ükskord juhtub, siis on ju teada, miski pole enam endine, isegi kui ette manatakse nägu, et probleemist ollakse üle ja kõik on unustatud. Vaid sinisilm võtab seda puhta kullana. Lisasin veel juurde, et loodan kõik jätkubki nii. Ei läinud nii hästi.
Ma ei hakka üksikasjadesse laskuma. Tegemist on lihtsalt ühe arusaamatusega, kohati juba vana purunenud abielu nürinurgaga. Ja liida juurde minu loll mõtlemine ja mittemõtlemine. Kõige selle juures tunnen mina seda kõige suuremat süüd, et mulle üldse pähe tuli sellist asja küsida ja kaaluda. Ning sealt edasi võtta sõnasabast kinni üheltosapoolelt, jättes teise teadmatusse ja lootes, et kõik lahenebki nii nagu seda üks väitnud oli. Tagantjärgi mõistan liigagi hästi, et see idee oli lollimast lollim. No tegelt kahetsesin seda koheselt kui olin antud ideega lagedale tulnud. Aga siis oli juba hilja.
Tean küll kui segane ja jabur see siin teile tundub. Lihtsustatuna on tegemist pere Florida reisiga, kuhu kutsusin sõbranna kaasa ja sellest on nüüd tüli majas, sest üks ütles jah, teine ei teadnud midagi, viimasel minutil sai teada, ideeliselt väistas selle, aga siis oli juba piletid ostetud ja asi pm otsustatud. Tema seljataga.
Ja ma olen nõus täielikku süüd kandma, isegi kui tegelikkuses see, mis probleemini viis oli osake millestki suuremast, olemas seal ammu enne mind.
Aga no mis seal enam. Ma arvan, et kõige enam morjendab mind see, et nägin kuidas mu hostisa pidi mus esimest korda pettuma. Ta küll ei öelnud midagi selle kohta, aga ridadevahelt pole raske lugeda.
Ma ei tea, mis saab homme kui me kõik kolm jutule satume, sest siiani oli M ju tööreisil ja kuigi ta tuli täna õhtul koju tagasi, eirasin mina kodu ja põgenesin D diivanile.
Arvatavasti redutan hommegi oma toas nii kaua kui kannatab ning lähengi ja tõmbangi nina St. Patti puhul kinni.
Mitte, et ma üritaks probleemi eest põgeneda. J ütles juba eilegi, et ärgu ma muretsegu, ta saab sellest üle, harjutab end selle mõttega ning see jääb viimaseks korraks kui sellest ta käest kuulen. Et siis ühesõnaga jätab ta selle selja taha ja liigub edasi. Aga see pole enam see. Õhku jääb ikkagi see ebamugavustunne ja ärevus. Kiil on löödud.

Mul pole enam muud öelda kui et "I really fucked it up this time".

Yellow Monday

Ahhhhh( rõõmus ahh), milline suurepärane algus nädalale !

Ilm on taaskord +21, päike paistab, hommikul käisime naikadega tunnisel jalutuskäigul, pärast mida plaanisime natuke Florida reisi, seejärel käisin sõidueksamil(oh, ma polegi teile sellest rääkinud), mille sooritasin edukalt! Phaha, ma olen kohe niii paganama õnnelik. Sest no olgem ausad, see oli ikka paras jauramine.
Niiet, olen tagasi teel, legaalselt ;)

Töö kutsub, olge armsad :) !

8. märts tõi päikese ja sooja

Täna on hoopis teine päev.
Igasugused mõtted/plaanid on blokitud, sest ilm selleks on liiga ilus.
Väljas on 20 kraadi sooooooooja, mu armas Eesti, 20!!!!!!
Võtsin koera(mida mulle tavaliselt üldse teha ei meeldi, arrgh, ta on üks vähestest koertsest, keda ma lihtsalt ei salli), kutsusin L'i ja läksime välja jalutama.  8 km, pole paha ju. Hiljem plaanin lapsed ka välja jalutama kihutada.
Üleüldse peaks rohkem end taas liigutama hakkama. Florida ja päike ju ootavad järgmine kuu!

Õhtul tahaks neiudega välja dringile minna. Noh, naistepäev siiski. Ja üksikud-mehetud au pairid nagu me  oleme, peame end ise poputama. Just cause we know we are awesome.

Kuula head lugu ka.

Terviseks !

One of those days.

Üks neist päevadest, mis algas lühikese unega. Ja halva unenäoga.
Üks neist, kus sisetunne ütleb, et vaata ma näitan sulle, nii läheb. Ja nii lähebki. Ja siis tuleb kuidagi sisemine rahu, et nii pidigi. Sa veel näed miks.
Üks neist, mil Hindsight is 20/20.
Üks neist, mil kolm on kohtuseadus.
Üks neist, mis kohati läheb keskelt pooleks.
Üks neist, kus pool oli halba ja pool oli head. Aga siis selle hea suudan omakorda pooleks teha ja jagada. 
Üks neist, mil korraks tundub, et kõik käis uuesti uperkuuti.
Üks neist, mil vajan plaani OPQ. Sest tähestiku esimenepool on kasutatud.
Üks neist, mil joosta pikku seina või kukkuda katki on mõte #1.
Üks neist, mil päike on nii soe ja taevas nii sinine. Ja siis ma nägin neid kahte lennukit. Ja taevas oli sinine.
Üks neist, mil oligi nagu kevad. Kevad. Isegi lõhn oli Kevad.
Üks neist, mil isu tuli muutuste järele.
Üks neist, mil isu tuli seiklustele. Ning isu tuli stabiilsusele.
Üks neist, mil reaalsus taob jalaga pe*se nõnda tugevalt, et valus on istuda.
Üks neist, mil muutusi on lihtne vastu võtta aga raske selgeks teha.
Üks neist, mil võin lõksus olla.
Üks neist, mil silmad ongi vaikusse uinunud foorid.
Üks neist, mil tunnen, kuidas iseloom kasvab. Mehiselt.
Üks neist, mil keegi suudab mind endast nii välja ajada, tehes mitte midagi. Mitte midagi. Ja ma pole väliselt endast väljas, vaid sees tormab.
Üks neist, kus selle nimi on hoolivus.
Üks neist, mil suudan paberiga kätte lõigata.
Üks neits, paljudest neist, mil põletan oma keele.
Üks neist, mil eneseväljendusoskus sõidab Ameerikamägedel.
Üks neist, mil juuksed karjuvad, röögivad kääride järele.
Üks neist, mil kodu on vaid telefonikõne kaugusel.
Üks neist, mil võltsnaeratus muutus non-võltsiks.
Üks neist, mil korraks tekkis uhke tunne. Iseenda üle.
Üks neist, mil leian postkastist oodatud ootamatu kaardi.
Üks neist, mil tunnen reaalselt, et lõpp on lähedal.
Üks neist, et kolme nädala pärast peaksin koju lendama. Aga ei lenda, sest ei näinud end lendamas.
Üks neist, mil käsi on ikka roheline. Või on see sinine. Sest värvisin sõbranna juukseid paar päeva tagasi.
Üks neist, mil arvuti lihtsalt ongi nii aeglane, et nutt tuleb kurku. Nii aeglane, et kerkib küsimus, kas ostsin ta kaks või kakskümmend aastat tagasi?
Üks neist, mil keskendumisvõime on null. Lausa nii null, et ühel hetkel avastan, "kas ma mõtlen või hoopis eiran oma mõtteid"
Üks neist, mil leian end mõtlemast, kas see, mis ma väidan end tahtmast tegemast, on ka tõesti see, mida teha tahan.Tõesti? Enesepettus?
Üks neist, mil pea on kas kartul või õhupall.

Võta sa siis kinni, mis päev see oli.

Reede

2 tundi tööd, 6 tundi telekat, 1 šokolaad, 1 tund uinakut, 3 blokkivat sõpra, 1 peavalu, 1 kurguvalu, 1 näljane kõht ja 1 segav faktor allkorrusel.
Lahendab näljase kõhu, eirab segavat faktorit, tapab valud ja loodab kahele või enamale joogile.

Sounds like a plan.

Neljapäeva. Kuuest sai seitse.

   

 

 

Preili seitsmes sünnipäev.

Much love <3