Keeras untsu

Mäletad esmaspäeval hõiskasin, et kõik on ilus ja hea ja soe.

Nojah, nädal algas tõesti ilusti ja hästi. Lõppeb aga hoopis vastupidiselt.

Esiteks muutus ilm tagasi jahedaks. Olgu, ilmateate sõnul tuleb soe nädalavahetusega tagasi ning jääb 20ndatesse pidama.
Aga praegu on täielik koerailm väljas.

Mis mind aga rohkem muserdab, sain sellega lõpuks hakkama, et lõin "perekonda" kiilu ja täielik tüli-pinge-arusaamatustevaba õhkkond on nüüdseks rikutud.
Ühestküljest saan ma aru, et mingil hetkel pidi ju ikka midagi tulema. Olgem ausad, kui paned võõrad inimesed kokku elama, on üsna enesestmõistetav, et kuskilt ikka immitseb lahkhelisid. Meie keskkond pidas vastu tervelt aasta. Ja see ajabki mind nii paganama närvi. Terve aasta pidasime vastu. Kiitsin veel kuu tagasi lahkuvale sõbrannale, et mul on seni ikka nii hästi läinud, pole meil mingeid tülisid ega major arusaamatusi. Õhkkond on puhas ja kerge. Sest kui see ükskord juhtub, siis on ju teada, miski pole enam endine, isegi kui ette manatakse nägu, et probleemist ollakse üle ja kõik on unustatud. Vaid sinisilm võtab seda puhta kullana. Lisasin veel juurde, et loodan kõik jätkubki nii. Ei läinud nii hästi.
Ma ei hakka üksikasjadesse laskuma. Tegemist on lihtsalt ühe arusaamatusega, kohati juba vana purunenud abielu nürinurgaga. Ja liida juurde minu loll mõtlemine ja mittemõtlemine. Kõige selle juures tunnen mina seda kõige suuremat süüd, et mulle üldse pähe tuli sellist asja küsida ja kaaluda. Ning sealt edasi võtta sõnasabast kinni üheltosapoolelt, jättes teise teadmatusse ja lootes, et kõik lahenebki nii nagu seda üks väitnud oli. Tagantjärgi mõistan liigagi hästi, et see idee oli lollimast lollim. No tegelt kahetsesin seda koheselt kui olin antud ideega lagedale tulnud. Aga siis oli juba hilja.
Tean küll kui segane ja jabur see siin teile tundub. Lihtsustatuna on tegemist pere Florida reisiga, kuhu kutsusin sõbranna kaasa ja sellest on nüüd tüli majas, sest üks ütles jah, teine ei teadnud midagi, viimasel minutil sai teada, ideeliselt väistas selle, aga siis oli juba piletid ostetud ja asi pm otsustatud. Tema seljataga.
Ja ma olen nõus täielikku süüd kandma, isegi kui tegelikkuses see, mis probleemini viis oli osake millestki suuremast, olemas seal ammu enne mind.
Aga no mis seal enam. Ma arvan, et kõige enam morjendab mind see, et nägin kuidas mu hostisa pidi mus esimest korda pettuma. Ta küll ei öelnud midagi selle kohta, aga ridadevahelt pole raske lugeda.
Ma ei tea, mis saab homme kui me kõik kolm jutule satume, sest siiani oli M ju tööreisil ja kuigi ta tuli täna õhtul koju tagasi, eirasin mina kodu ja põgenesin D diivanile.
Arvatavasti redutan hommegi oma toas nii kaua kui kannatab ning lähengi ja tõmbangi nina St. Patti puhul kinni.
Mitte, et ma üritaks probleemi eest põgeneda. J ütles juba eilegi, et ärgu ma muretsegu, ta saab sellest üle, harjutab end selle mõttega ning see jääb viimaseks korraks kui sellest ta käest kuulen. Et siis ühesõnaga jätab ta selle selja taha ja liigub edasi. Aga see pole enam see. Õhku jääb ikkagi see ebamugavustunne ja ärevus. Kiil on löödud.

Mul pole enam muud öelda kui et "I really fucked it up this time".