Idast Itta

Ma ausalt tahaks end kokku võtta ja kirjutada, et vahetasin taas jalgealust ja et kõik on uus, aga samas nagu tuttav ja talv muutus suveks ja kappidest said kohver ja plusside asemel on miinused ja kõigest sellest muust veel.

Aga täna ma tunnen, et jälle ei jõua. Süüdistada saab vaid eilset ja ühtlasi ka esimest Austraalia veini, odavat veini, mis mu rajalt maha võttis.

Kui tuleb elu, tuleb ka jutt reisist ja sellest kõigest muust!

Seniks teile aga teadmine, et oleme elus, terved ja pohmellis. Või olgu, kes on, kes ei ole.

Are we liars in denial?

Ehk kõigest ja kõigist.

Esimestest saabumistundidest on saanud nädalad, on saanud kuu. Esimene kuu Eestimaal, esimene lumi.

Kodus on jätkuvalt kuidagi tuim olla. Pole põnevust, pole seiklusi. Pole isugi midagi korraldada, käia ja olla.
See ainuke kord kui ühel reedel Tartus klubis käisime ja Terminaatorit kuulasime. Ning reisikaaslased hotshotte üksteise jutti alla kugistasid. Mina vahukoort pealt limpsides. Olin kaine. Kaine sang.

Aga omamoodi rahu on sisse tulnud. Et saab küll olla ja elada.

Nagu arvata võib, kuulen igal taaskohtumisel üht ja sama küsimust- kuidas siis on kodus olla?
Esmalt  ei osanud ma sellele kuidagi vastata. Olla üdini aus ja näidata välja pettumust, muserdust või kraapida mingigi positiivne sõna sekka? Ajapikku nuputasin välja.
Kodus oli algul võõras. Kõik tundus teine ja asjad olid ununenud. Kodu oli külm ja muserdav. Ilm oli kehv, rääkimata mu haigestumisest, mille tagajärjelt olinig vaid toas ja voodis.
Aga pärast kaht nädalat oli kõik endine ja sama. Miski polnud muutunud.
Poes tuttavat kohates ja talle sama joru ajades ütles ta aga, et on ikka muutunud! Me oleme ka muutunud!
Mõistsin, et nõnda rääkides olen ehk tõesti isekas ja üleolev. Mina pidasin silmas küll asju minu jaoks, minu vaatevinklis, aga tõsi ta on. Ega maailm ju ei peatu ja inimesed elavad omi elu, tegelevad oma asjadega, olgu nende elud siis maal või linnas. Suured või väikesed. Ja ehk ei taipagi mina nende muutusi nii kergelt. Näen vaid välist ja nähtavat.  Aga inimkond ju areneb alati.

Ma nüüd kangesti püüan endale vastu rääkida, öeldes korra, et kõik on sama, aga siiski muutunud. Võta siis kinni, mis ma tegeltikult mõtlen. Ei tea ma vist isegi.

Samas ma kaldun arvama, et asi on ka selles, et kui ikka kord ära käid, näed muud maailma ning siis naased… vaatadki asju teise nurga alt. Kuidas teistlaadi elu avardab su silmaringi… Sina ju näed vahet, oskad/saad võrrelda, aga teised ei pruuugi seda mõista. Nad ei saagi mõista.

Võrdlusi on tõesti palju olnud.
Esmakohal kindlasti inimeste suhtumine. Lugesin hiljuti artiklit, mis paneb nii mõnegi asja paika ja ütleb mõndagi. Lugeda saad seda SIIT.
Olen artikliga 50/50 nõus. Tulles kekskonnast, kus klienditeenindus on kõrgel tasemel, inimeste ellusuhtumine peegeldub nende naerustest nägudest ning suhtumisest, võõrastega rääkimine on igapäevane osa kultuurist jnejne. Ning maandud siis tagasi kodumaale, kus võõra teretamise eest saad vaid sõimata, inimesed käivad pead maas, nukralt. Rääkimata klienditeenendusest. Kus üksteise peale ollakse kadedad, võisteldes, et olla parem ja trumbata üle… Andestust, kuid see teeb tõesti kurvaks ja paneb mõtlema, kas sa ikka tahad sellises keskkonnas olla ja elada. Kas ei vääritagi paremat.
Samas on ka positiivseid kogemusi täiesti olemas ja näha, et asi areneb.
Näiteks käisime sõbrannaga hiljuti Tartus Tsink Plekk Panges õhtust söömas. Ja peab ära mainima kui meeldiv klienditeenendaja meil oli! Nii särav, sõbralik ja naeratav! See ju saabki üheks määravaks asjaoluks, kas naased kunagi söögikohta või ei. Ja Pange läheks kindlasti tagasi. Soovitaks teistelegi!

Korra juba mainisin, et Eestlased on kadedad inimesed. Oiii kui kadedad. Kadedus väljendub nii naabrite, sõprade kui sugulaste suhtes. Ja siis see võistlus, et olla parem.

Tulles suhtumisest ja inimestest eemale, olen märganud veel mõndagi. Küll pisikesi asju, aga siiski.
No näiteks.
Restoranides maksad ka vee eest! Ameerikas oli vesi ikka tasuta( samas kategoriseerub see nüüd taas sellesamuse klienditeenenduse alla).
Kinosaali lastakse sind alles enne filmialgust. Ja nõnda on seal suur järjekord, kus seista ja oodata. Milleks ? Miks ei võiks kohe pärast piletisoetamist kinosaal juba lahti olla ja sinna istuma minna ?
Eestlaste toitumine on nii kuradima üksluine. Mul on ausalt kõrini nende võileibade järamisest. No olgu, see sõltub küll rohkem iga inimese rahakotist, kas nad saavad lubada mitmekülgsust ja tervislikumat toitu, aga ma siiski tahaks mõelda/loota, et ka piseima arvutuse ja nutikuse korral saaks kerge vaevaga oma söögilauda mitmekesistada. Olgem leidlikud!
Positiivselt poolelt ka. Oo imeline WIFI ja tasuta internet kõkjal!
Ning E-maailm. Olgem kiidetud! Nõnda sain pool oma libedasõidu koolitusest kodus arvutitaga  istudes tehtud. Loadki sain sissa anda neti teel ja tarvitses vaid nädal hiljem neile kontorisse järele minna ! Ei mingeid pikki järjekordi RMV's (ehk siis ARKis).

Tead ega rohkem hetkel ei meenugi. Kaalukausi raskem pool on siiski inimestes endas.

Muidugi toob see mind mu pakijamale, mille tagajärjena pole ma oma kolimisasju ikka veel kätte saanud!
Lühidalt. Pereisa saatis mu 4 kasti teele. Otse kätte sain neist vaid ühe. Tegelt mis otse, maksin nagu vana loll. Ja maksan veel kõigi teiste eest ka(kui need üldse kunagi kätte saan)
 Teised kolm istuvad tollis kinni. Minu päringu peale ja "tõestamisele" pole ma nädal otsa ühtegi vastust  saanud. Mida ma nüüd siis tegema pean ?  Telefonitsi öeldi, et tuleb saata sellele ja sellele aadressile kiri. Aga kui sealt ju ei vastata!!!! Tundubki nagu surnud ring. Esmaspäeval võtan taas asja käsile, sest lumi on ju maas ja ma tahan oma talvejopesid ja saapaid!!
Noh, kui ma need lõpuks ükskord kätte saan, siis vaata kui väärtuslikud need kõik on ! Pereisa maksis, mina maksin.. Asajadel on lausa 3* väärtus.


No igatahes. On mis ta on. Ta on kodumaa. Oma hea ja veaga.
On kodumaa veel kaheks nädalaks kuniks võtan jalgealla järgmise seikluse, millest saab meie suvi!

Eestlane, naerata!

 Maalaps nagu ma olen. 

Kuulake head muusikat ka! Leidsin uue lemmiku. Paloma Faith. Ta on imeline !
Kaks paljudest.

Kuhu jätsin jälje...

"Ja kuhu te selle aastage reisida olete jõudnud?" Küsis võõras noormees, kes kord pargis meiega juttu alustas.

"Eeem…" Lõi mul mõtte tühjaks. Tõesti, kuhu ma oma jälje selle aastaga jätta olen jõudnud ?

Osariike kokku lugedes sai tulemuseks 15/50. Mis iseenesest võiks ju parem olla. Kuid samas..

Enda ümbruses üritasin lähimaid osariike korduvalt külastada. Päevatripid erinevatesse linnadesse ja huvitavatesse paikadesse. Mägedesse ja randadesse. Baaridesse ja Pubidesse. Neist ägedamad alati New Yorgi tripid, mis asub ju kõigest 4 tunni kaugusel bussiga, imeline! Ma armastan seda linna!

Üks eriliselt armas tripp oli Newporti, mis on lihtsalt nii ilus ja idülliline rannikuäärne linn.
Eelmine sügis käisime Valge mägedes, sinna tahtsime tagasi minna, et vallutada  jalgsi mõni mäetipp. Asub see ju Bostonist vaid kahe ja poole tunni kaugusel. Aga plaaniks see jäigi. Noh, pole midagi, Järgmiseks korraks !

Juunis tegime päevatripi Cape Codi, mis on meie kandis tuntud turistikas, lõputu rand ja pisikesed linnakesed. See seiklus lõppes paraku aga eriti vara istudes kohaliku suveniiripoe ees, oodates,  et keegi meid ja meie õnnetusse sattunut autot tagasi transpordiks. Loo nukker pool oli asjaolu, et me olime alles teel randa. Tee jäigi teeks täis autojuppe. Järgmisel hetkel olimegi  hooletuse või juhuse tõttu, võta kuidas soovid, sunnitud mõtlema juba tagasiteele. Päästerõngas saabus aga alles mitmete tundide pärast ning tänu lahkele vanaprouale pääsesime siiski korraks randagi ning restorani laua taha lõunatama ja loole päikest otsima, võtame seda kui seiklust ning õppetundi. Peaasi, et kõik jäid terveks ja päike paistab edasi.

Pennsylvanias käikudega said ka sealsed osariigid kirja. Meie(nende) pesapaik seal asub nelja osariigi nurgas, seega polnud mingi ime, et kodu asus Pennys, õhtusöögil käisid Marylandis ja päeva lõpetasid filmiga Delawares.
Juulis käisime D'ga Penny põhja pool mägedes telkimas ja matkamas. Ohh, imeline. Mul on mingi eriline sümpaatia mägede suhtes.
Pealinna Washington DC's käisime ka eelmine aasta korra. Üks linnadest, mis mulle ei sümpatiseeri.

Kaugeim osariik on senini olnud aprillikuine Florida, kus veetsime perega ühise puhkuse. Iga lapse unistus- Disney Maailm.

Läände ma üleüldse ei jõudnud. Tegelt oleks ju täitsa aega olnud, meie viisaga on antud +1 kuu reisimiseks, aga reisimine nõuab raha ja minu numbritega väärtpaberid on juba tulevasteks plaanideks ära paigutatud. Lohutan end mõttega, et ega see ei pea viimaseks korraks Jänkidemaadal jääma. Mul on küll ja küll aega, et siia naaseda ja siis on ju kah vaja paiku, mida avastada ja vallutada.

Lisaks jõudsin 3 korda Canadasse ja korra Bahamale, kus veetsin oma esimese, selle pärispäris esimese, puhkuse elus. Ning kuhu teatavasti kaotasin oma südame.

Canadasse jõudsin esimest korda koos perega eelmine sügis, kui võtsime ette nädalavahetuse tripi Niagara Fallsi.
Teine kord käisin kooliga, tookord oli sihtpunktiks talvine Montreal ja selle ööelu, mis oli meeldiv, meeldiv, meeldiv. Kui Sul vähegi võimalust, siis sea samm Montreali, see on imeline. Täiesti erinev tüüpilistest Ameerika linnadest. Seal oled taas justkui Euroopas!
Kolmandat korda võtsime ette nädalavahetusetripi jaanuaris Meriti külaskäigu ajal. Rentisime auto ja andsime reede varahommikul gaasi. Eesmärgiks oli esimene õhtu Torontos, teine päev Niagara Fallsis ja kolmandal hommikul peatus Buffalos, mis oli tuuline ja surnud. Vähemalt tiivad ja lõunane õlu maitses hästi. Kokku tol korral umbes 1100 miili, mis teeb 1800 km kanti. Teel olime umbkaudu 18 tundi. Igati meeldiv ja lõbus ettevõtmine hea seltskonnaga.


Ühesõnaga, kahesõnaga või enamagagi. Natuke reisimist jõudsin ikka teha. Kindlasti oleks käinud ja olnud rohkem, kui aega ja raha leidunuks.  Noh, aega ju tegelt täitsa oli, neid lisapuhkuse nädalaid tekkis siia ja sinna. Aga see teine, krõbisev materjal. Ma nimelt ei teeninud siiski miljoneid nagu osadele mulje on jäänud. See on vaid mull, mille nõelaga puruks võiks torgata.
Raha tuleb, raha läheb, mu sõbrad. Ka Jänkidemaal.

Mida öelda, mida ütlemata jätta

Olen kodumaa pinnal antud hetkeks täpselt nädal olnud.
Tol laupäeval, väsinud, magamata, segaduses, astusin välja saabuvate lendude ustest, käte otsa kogutud  pool oma elust, viskasin pilgu maha, lasin pisaratel kukkuda ja murdusin. Murdusin reaalsusesse, murdusin vastu tulnud sõpradele.  Aga mu sõbrad, nad on armsad! Nad tulid ja olid ja ON !

Viimane lend Amsterdamist Tallinasse, lend mis lõpetas mu peatüki. Tutvustas mind taas keelega, pikkade inimestega. Viimane oli kusjuures üks esimesi erinevusi, mis mulle reaalselt selgels sai. Inimesed Eestis on pikad ! Ja mina, kes ma olin Ameerikas alati pikim omade seltsis, tundsin end taas väiksena.
Keel tundus võõras. Raske ja kohmakas. Tõsine.

Muidugi oli kõigil mind nii hea meel näha. Minu üllatuseks isegi liiga hea.
Ema sai kõige suurema üllatuse.
"Emme, ma tõin kooki" astusin ta uksest sisse. Arusaamatu vaikusehetk, lendavad beebid, rõõmupisarad, kilked, kurjustamised ja õnn.

Kodu… Kodu oli võõras, külm.

Ja siis ma kukkusin. Jäin haigeks ja kõik tundus veelgi tumedamates toonides.

Aga mul on sõbrad. Ja pere. Kes hoolivad ja aitavad. Ja nii väga kui ma ka ei igatse oma Bostonit, omi inimesi, omi tegemisi, kõike seda, mis sai OMAKS… Ma ju mõistan, et kõik on kinni mu suhtumises ja päike paistab ka siinpool maakera. Külma kodumaa kohal.
Nii saavadki toonidest taas värvid.

Ja mina ise.. ma pole veel selgusele jõudnud, mis ma olen, kuidas ma olen. See päris mina, kelle ma leidsin Bostonist, tundub nii kauge ja teine.  Teisest veelgi teisem.


Ja nii ma istun. Soigun, mõtlen, loon, avastan, käin, olen.


Otsin.

Give me hope in the darkness

Wao. Siin ma siis jälle olen. Amsetrdami lennujaam. Täpselt aasta ja kuus kuud tagasi istusin samas punktis. Kuid see mina, pole enam mina. Mina. Mina. Need on kaks erinevat inimest. See kogemuste pagas, see mälestuste varn, need seiklused, need inimesed. Nad muutsid mind.

See on üks õigemaid otsuseid, mis ma elus üldse teinud olen. Pole olemas sõnu kirjeldamaks seda, mis toimub minu sees. See õnn, rõõm, rahuolu ja valu, pisarad, igatsus. 

Kas kukun auku? Asi ei ole selles, et ma ei tahaks näha oma sõpru, olla kodus, taasavastada ja rõõmustada taaskohtumiste üle. Ma tahan, ma ju tulin tagasi. Aga...

Need inimesed, keda ma oma teel kohtasin, tundma õppisin.... nad on I M E L I S E D ! Maailma on imeline, inimesed on imelised.

Ma tean, et leian taas selle jõu, et sammuda edasi. Et olla rõõmus ja õnnelik.

Ma olen üks lucky girl. Mul on inimesed, kes hoolivad, kes on, kes jäävad. Kes panevad mind hästi tundma, iseenda üle. 

Boston jääb igaveseks Minu Linnaks.

Ja ma tean, et kui väga see ka haiget ei teeks ja mind ei muserdaks, oli aeg edasi liikuda.

Ühel hetkel ma murdun. Need magamata päevad, need tundide viisi nutmised. Või see ongi juba murdumine… Esimene õlu koos musta kohviga kell 6 hommikul… 

Aga see ei heiduta mind.

Kui ma vaid saaks nad kõik endaga kaasa pakkida ja tarnida ja tassida.

On üks koht, kus nad kõik on, nad kõik, kes mu Ameerika seiklusesse tee leidsid. Minu süda. Nad võitsid mu südame.

Olin viimased nädalad rattas, hoidmaks iseennast ning teisi tegevuses, et mitte mõelda ja tunda. Ja need olid absoluutselt parimad nädalad.

Millegi lõpp on uue algus. Täna hommikul, päeval mil pidin jätma hüvasti inimestega, oma inimestega, saabus teiselt poolt uue seikluse algus.

Ma olen valmis. Või kui ole, saan olema.

Armasta elu, armasta seiklusi, armasta väljakutseid, armasta, armasta, armasta !

Kui ma vaid saaks...

Mu tuba on puutumata. Asjad on seal, kuhu nad viimase 18 kuuga oma tee leidsid.
On üks kast, mis salakavalalt ootab, et keegi ta kontorisse viiks ja teele postitaks.
Kaks kohvrit seisavad tuimalt kapis. Ootamas homset pärast homset.
Pildid on jätkuvalt raamides, kotid on varnas,  tolmurullid voodi all.

Kõik on nii nagu peabki olema. Mugavalt korras, paigas.

 Kuid see, mis toimub minu sees... on sassis, räsitud, segaduses, kadunud. Pahupidi.

Aeg lööb jultunult jalaga,  reaalsus pressib peale. Vägisi.
Kuudest on saanud nädalad, nädalatest päevad, päevadest tunnid. Tundidest pisarad.



Kui ma vaid saaks peatada aja, peatada maailma ja olla. Vaadata. Jääda. Tunda. Talletada.

Settle down and call it Home

Hakkasin mõtlema, et ma pole kunagi kirjutanud meie elukohast, kodulinnast Newtonist.
Ilma hirmuta, ei hakka ma ometigi teile siin mingeid kohutavaid numbrilisi ülevaateid tegema. Aga.
 No näiteks. CNN on avaldanud mitmeid edetabeleid, kus Newton ilutseb esiotsas. Hiljuti top 25 "Best places for the rich and single" mille esikohal Newton.  Mõned aastad tagasi top 100 "Best places to live" kus Newtonile anti kolmas koht.
Ma nüüd selle rikaste ja vallaliste kohta päris sõna ei julge võtta. Pole neid vallalisi siit ma veel leidnud.(mitte et ma tegelt üldsegi mingi asjatundja oleks).
Aga alati kui Bostons väljas käime ja uued näod/teod küsivad su elupaika ning saavad vastuseks Newton, ilmub näole "ooooo" look ja silm käib uuesti varvastest juusteni, justkui oleksid pääsenud round kahte  piletiga "Väärt kraam".
Samas on Newton nuhtlus. Otsid taksot pärast pidu?
"Newtonisse????! Ooei, Nägemist!" (niigi on pärast kella kahte Bostonist vabat taksot   v õ i m a t u  leida. Ning kui siis need üksikud ka sulle ära ütlevad.. Pff. Nii oleme korduvalt tund, poolteist neid otsinud/oodanud) Nimelt on nende jaoks see 15-20 minutit sõitu  l i i g a   k a u g e  sihtpunkt.
Noh, see selleks.

Lühidalt. Bostoni kesklinnast umbes(oleneb, mis teed kasutada eksole) 15 minutit autoga sõitu. Aga no see ei ole nii nagu Sadalast Jõgevale nt. Linnas oled koguaeg. Eeslinnu pole võimalik üksteisest eraldada. Boston ta kõik.
Newton koosneb 13 "külast". Igal külal on oma keskus.
(Jätan ära igasuguse plaplapla, sest keda see ikka huvitab)
Nagu mainisin, on elatustase hea või pigem isegi kõrge.
Koolid on hinnatud. Näiteks asub siin väidetavalt Ameerika kalleim avalik keskkool, mis mõned aastat tagasi alles avati.
Lisaks võib ju ka ära märkida, et selle aasta üks võimlemise Olümpiavõitjaid on siit pärit. Lausa samast võimlemisest, kus meie kaks piigat käivad. (Siinsamas põrandal ma antud hetkel oma tagumikku tapangi.)Ally.
No igatahes, imeline äärelinn.  Imelised majad. Ma teile ütlen. Kui keegi kunagi muinasjuttu tahab filmida, tulgu Newtonisse.

Oma silm on kuningas.
Ühel järjekordsel koerajalutusel (seda ma vist ka maininud pole, et käin aeg-ajalt ühel proual koera jalutamas, taskurahast ei ütle ju minagi ära !) otsustasin kaamera kaasa võtta.

 Isegi korterelamutel on tornid !

Kui ma nüüd Eestisse karbi asemel taolise maja ehitaks- suure, tornidega, nurkadega ning muu triniträni singervinger viguritega… ma oleks kui kuult kukkunud. Kuult ja rahapajaga.

Mis sina arvad ?

Sõnad on öeldud tuulde.

Unarusse olen jäänud selle blogimajandusega.
Ja iseendaga.

Aeg hakkab lõppema, tuju hakkab lõppema. Homsest on kõik uus ja teine.

Asju pakkida ei taha.

Reaalsust ei taha.

Midagi ei taha.


Küpsiseid vaid tahan. Ja lähen ja sööngi. Ja lendan. Või taevas kukub.


(jajah, ma juba korra kuulsin, et mis kuradima mõttega ma siia midagi üldse kirjutan kui ma lahti ei seleta. Vaata. Selle mõttega kirjutangi. Iseendale. Et mina aru saaks.)

Kirju Mirju

Elu Ameerikamaal on nii siiruviiruline.

(Mõtlesin siia nüüd igast huvitavaid seiklusi/tegevusi erinevate rahvustega üles märkida. No et näiteks  eile tegin klubi baaris Brasiiliaga kirsisõlmi nii, et täna ka veel keel valutab.  Aga tead. Ei hakka. Või no hakkaks, aga mõte ei jookse ja keskendumisvõimet pole. Pealegi, mu eesmärk oli vaid viimane lause.)


Täna lähen Juudi peole.

One step forward, two steps back.